Ja ühel päeval leiad end sügise sülest...

Tabasalu trepid on mulle alati meeldinud, esimesest trepist alates :) Maja on ära lammutatud, trepp eikuhugi on alles. Trepp natukene päikesele lähemale, natukene kõrgemale... Mõnus ja paksu sambla all.

Mulle meenus täna Tabasalus, kuidas ma varem sügist ei sallinud. Suvesoojus kaob, tänavad on vihmast porised ja kõige selle järel tuleb veel külm talv... Ja kuidas mõned aastad tagasi hakkasin kõike seda teistmoodi nägema. Peale rohelist suve ma täitsa ootasin kaskede kulda ja punaseid sahisevaid lehti tänaval ja kastanimunade korjamist :)

Kodune tunne oli Tabasalus :) Ja tuttav lõhn. Ja tuttavad rajad...

Tabasalu
21.09.2008

Jalutades läbi sügise

Sügise tiivalöökide vahelt oli üle pika aja taas päikest näha... Ja selle käes lõid särama esimesed kuldsed kased, punased vahtrad ja kollased kastanid. Päike piilus lehtede vahelt, peegeldus jõeveelt ja säras punastel piibelehemarjadel.

Keila-Joa
21.09.2008

Kaarel

Tallinn
12.09.2008

Princess Bride, Rooma ja raamatud

Pooleteisetunnise filmi ajal jõuab valmis kududa pool kampsunivarrukat :) Testitud. Kass jõuab selle ajaga alustada tahtejõu kasvatamist. Kuna ta lõngakera puutuda ei tohi, siis veetis ta selle aja lõngakera kõrval pikutades ja seda silmas pidades. Kui närvid täiesti üles hakkasid ütlema, siis näris vahepeal kilekotinurka :P

Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...

Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)

Sügisene turg

Linna on küll talv jõudmas, aga turul on õnneks veel sügis. Peale mureli- ja kirsihooaega tuli turulkäimisele väike paus sisse. Sügis tähendab, et turg on täis seeni, kurke, tomateid, kartulit-porgandit-kaalikat, ploome, nektariine, virsikuid, magusaid viinamarju, kõrvitsaid ja lillkapsast. Üsna kiirelt liikusid mõtted kõrvitsapiruka ja -supi, aurutatud köögiviljade ja ploomikoogi juurde... Jõuaks ainult piisavalt tihti turule :)

Tartu,
07.09.2008

Robyn pidas sünnipäeva :)

Agali
06.09.2008

Saastemaksust

Seoses sellega, et valitsus tahab tõsta raamatute ja ajalehtede käibemaksu 5% pealt 18% peale, on osad tegelased hakanud seda saastemaksuks nimetama. Mitte küll päris nii nagu nemad silmas pidasid, aga minu meelest on neil osaliselt isegi õigus. Kes või mis sellest kaotaks kui pooled (eeldame, et viletsam pool) raamatud ja ajalehed ilmumata jääksid? Tarbija? Vaevalt. Kaupmees? Võimalik. Keskkond? Vastupidi. Milleks on vaja Nelli teatajat või blogide trükkimist? Kui "saastemaksu" tõttu jääks paar puud kasvama ja mõni ebavajalik raamat trükkimata, siis vähemalt minu silmis on see ennast õigustanud. Saastemaksu teema meenus mulle taas eile...

"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.

Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...

Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)

Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...

Puhkuselt tulijad...

Tallinn
29.08.2008

Lorenzo ja Leandro

Täna esitleti meile Leandrot :)

Tallinn
31.08.2008

Kakskomaviis filmi ja raamat

Pühapäevase vihmase ilmaga sai ära vaadatud "Elu raudteel", "Love me tender" ja pool "Oliver Twisti".

"Elu raudteel" oli umbestäpselt nii liigutav nagu plaadiümbris lubas. Viimasel ajal hakkab aga ka "sisuga" Hollywoodi filmide puhul silma, et seal toimub kõik kuidagi väga kergelt (lahenduste leidmine, probleemidest ülesaamine, erimeelsuste lahendamine). Orvuks jäänud poiss kolib nagu muuseas vedurijuhi, kes ta enesetapjast emale otsa sõitis ja tolle naise juurde, lastekaitse näeb küll, et poiss on keelatud kohas, aga ei võta midagi ette, sest vedurijuht, tema naine ja laps on pealtnäha õnnelikud, politsei ei leia kadunud poissi, kuigi poissi ei varjata ega hoita nelja seina vahel kinni, peale ühte etteheidet kummaltki poolt (poiss ja vedurijuht) algab teineteisemõistmine... Selgus, et "Love me tenderit" olen ma siiski juba näinud. Kodusõjateemaline film, millesarnaseid on mitmeid. Ju ma seetõttu ei mäletanudki, et nähtud asi :) Oliver Twist jäi pooleli. Aga mulle ei meeldi tegelikult selliseid asju vaadata, kus kellelegi pidevalt ülekohut tehakse.

"Hea aasta" ja "Hea aasta" nagu ka "Toscana päikese all" ja "Toscana päikese all". Mõlemad filmid on raamatuga võrreldes ühest küljest tehtud tavalisele kinokülastajale võimalikult kergelt jälgitavaks (kui teda tõsiste teemade ja süvenemist nõudvate filmidega koormata, siis äkki ei tulegi enam kinno?), teisest küljest on tehtud mõnusa valguse ja suurepäraste maastikega visuaalselt ja gastronoomiliselt väga nauditavad filmid. Raamatutega suurt midagi ühist ei ole peale läbivate teemade: Vahemeremaad, suurepärane toit ja veel parem vein :) Mõlemal juhul vaatasin filmi enne ja lugesin raamatut hiljem. Filmid meeldisid rohkem. Visuaalne külg oli lihtsalt niivõrd hea.

Suvevihmane

Uskumatu, aga mulle meeldib tänane ilm :) Hoovihmad, päike, tuulevaikne ja soe... Äkki on kuskil vikerkaar ka? Sooja ilmaga paduvihma kätte jäämine tundus ühtäkki täiesti ahvatlev :)

Oma aia herned on mõnusad. Magusad, vihmamärjad ja päikesesoojad :)

Kui lugeda raamatut peale filmi või etenduse vaatamist, on lugedes pilt koguaeg "kõrval". Vastupidi on keerulisem, siis on lugedes tegelastest mingi ettekujutus tekkinud ja kui need ei sarnane filmitegelastele, häirib see teinekord natuke vaatamist :) Samuti ei teki kunagi filmi vaadates nii palju assotsiatsioone eelnevalt loetud raamatuga.

Suvine

Pärnu
16.08.2008

Pärnad tilkusid mett...

Ma olin unustanud kui hea on tegelikult Jääboiler.

... pärnad tilkusid mett / ilusad tüdrukud silmad täis tuld / paljajalu asfaldil / kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval / kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ...

Pärnad tilkusid mett Viru Folgil :) Pühapäev oli täis suurepäraseid kontserte - Chalice, Kait Tamra, Pohjannaela, Jääboiler, Zetod ja VLÜ. Mõõõnus :)

Käsmu
10.08.2008

Katalaanid raekojale ära tegemas :)

Tallinn
02.08.2008

Folgigalerii :)

Viljandi
25.-26.07.2008

Are you experienced vol 2

Granaatõunasupp sai järgmisel hommikul läbi ning pikemat pausi tegemata alustasin järgmisega. Olin just Tripist kolm raamatut välja noppinud ja need soetanud (eBay, osta.ee ja raamatukogu). Kaks kolmest on läbi loetud :)

Michael Sutcliff "Are you experienced?"
Stiililt natuke Peter Moore'i "Tualetis mitte sittuda" sarnane. Raamat briti noortest, kes lähevad peale keskkooli erinevatesse maailma paikadesse ennast avastama. Peategelased Dave ja Liz, Dave'i parima sõbra pruut sõidavad Lizi soovil kolmeks kuuks Indiasse. Esimesed tülid ja lahkarvamused (Dave tahab Liziga seksida, Liza Dave'iga ei taha) tekivad neil juba Londonis. Aga kuna reisi ärajätmine tähendaks Dave'i jaoks allaandmist (India-reis on tõestamaks teistele, et ta saab sellega hakkama), siis reisi ära ei jäeta. Ning samuti ei kaota ta lootust Lizi voodissesaamiseks. Dave vihkab Indiat algusest peale ning loomulikult ei saagi siis midagi hästi minna. Pärast kuuajalist taimetoitlust (liha on soovitatav eurooplastel hügieeninõuete mittejärgimise tõttu mitte süüa) näeb Dave tänaval hamburgeribaari. Tellib omale lambaburgeri, friikad ja Campa Cola. Tänab kõiki taevaseid ja maiseid jõude, mis ta sellesse baari viisid, kus ta nüüd "päris toitu" süüa saab. Hamburgeriga poole peale jõudnud, "I started to think that I haven't seen any sheeps in India. What could it be in my hamburger? A dog?". Poolik hamburger jäi lauale ning vaevalt tänavale jõudnud, oksendas ta ka söödud poole välja. "A cannibal-dog" tuli seda lakkuma :) Pole vist vaja lisada, et terve järgmise nädala veetis ta suurem osa ajast oma hotellitoa tualetis. Sarnaseid situatsioone on raamat täis. Kerge, kiire, naljakas lugemine.

Peter Matthiessen "Lumeleopard"
Septembri lõpus 1973 alustasid kaks meest ekspeditsiooni Himaalajas. Alustades oma ekspeditsiooni Pokharast, läbi Annapurna mäestiku, oli nende lõppsiht Kristallklooster, mille ümbruses oli lootust näha lumeleopardi. Looma, keda oli sinnani näinud vaid loetud arv valgeid inimesi. Põimides oma reisikirja nii lugusid oma pere-elust, pöördumisest zen-budismi poole kui ka piirkonna ajalugu, tegi ta raamatust väga nauditava lugemise. Kuigi seda ei olnud kerge lugeda meeletu infokoguse tõttu, sai raamat ikka üsna kiirelt läbi. Alguses suuremalt jaolt rahulikud looduskirjeldused vahetas üks hetk välja põnevus - kas ta näeb oma lumeleopardi, kas ta auklikud saapad, telk ja magamiskott peavad vastu, kas šerpad ja kandjad peavad ekspeditsiooni lõpuni vastu? Lisaks oma kohati viletsast varustusest (auklike ja pigistavate saabastega läbisid nad päeval sügisese jõe ning vastu õhtut, samade saabastega lumes käies muutusid need jääklompideks jalgade ümber), kohati lihtsalt kõrgmäestikust tingitud probleemidele tuli neil pidevalt muretseda ka uute kandjate leidmise pärast, sest ühedki ei pidanud väga pikalt vastu. Uskumatu reis ja uskumatult hea reisikiri :)

Õlut ei müüda. Suitsud on otsas.

Väga rahul :) Natuke punane, natuke väsinud, pärimusmuusikasse kadunud :) Väga lahe oli.

Lehed kirjutavad täna, et folki väisas rekordarv purjus alaealisi. Aga noh, millest muust neil kirjutadagi. See on ju peale iga üritust kohustuslik artikkel. Ise ei pannud kahe päeva jooksul üldse eriti palju purjus rahvast tähele, alaealistest rääkimata.

Väga palju lapsi oli. Täiesti pisikesi ja natuke suuremaid. Üleüldse igat mõõtu :) Minu jaoks oli üllatus, kui rahulikult nad ennast kõik üleval pidasid. Ju siis ühest küljest ei pingutanud vanemad programmiga üle ja teisest mõjus soe ilm ja mõnus meeleolu.

Esimese õhtu Toy Vivo oli superhea. Keelpilli ja erinevate trummide suurepärane kooslus.

Teise päeva lemmikuks kujunes Svjata Vatra. Slaavi temperament on ikka laval lahe :) Zetosid sai pikisilmi oodatud, aga nende kontsert "venis" kuidagi nii pikaks, et lõpus lihtsalt enam ei suutnud kuulata.

Võrtsu ääres telgis magama jäädes saatis meid naaberseltskonna vene muusika. Kuskil kella kahe-kolme vahel keerati need kraanid kinni ja ca neljani oli rahulik. Siis pandi peale drumandtrance. Väga kole. Ja väga vali. Arvatavasti paluti mõnest telgist see neil väga viisakalt kinni keerata, sest üsna varsti oli taas vaikus. Mõneks tunniks. Siis tuli sama muusika, aga natuke vaiksemalt. Õnneks olid ka ülejärgmise telgi venelased üles ärganud ja nende Kino kõlas üle trääänsi. See hetk olin ma venelastele nende muusikavaliku eest tänulik :) Kella 8-9 vahel oli võimalus kaasa elada suuremat sorti tülile, mis peeti maha otse meie telgi kõrval. Aga varajased linnukesed nagu nad olid, pakkisid nad üsna kiirelt oma telgi kokku ja sõitsid minema :)

Hommikul Võrtsus ujumas käies arvasin, et vesi on soe. Järgmisel päeval Pärnus ujudes oli selge, et Võrtsu vesi oli väga külm :)

Folk oli lahe. Ilm oli super, seltskond mõnus, kontserdid head.

Varbaidpidi vees

Kakumäe
24.07.2008

Lihasööja loom

Oma pisikeste käppadega saab Chilli palju osavamalt kärbseid kätte kui mina ajalehega. Tal on muidugi rohkem mängus ka - vaheldus toidulauale, samal ajal kui mina tahan neist lihtsalt lahti saada :) Kaalul on tal ka rohkem - ükspäev juba kukkus kärbest taga ajades aknast alla...

Eestis võiks olla rohkem pisikesi poode. Sellest, et siin avatakse lõhnavate saiadega pagaripoed, värsket juustu müüvad juustupoed, pastapoed, kus on erinevat sorti pastat (kuiva ja värsket), oliive, kappareid jmt pastakastmesse sobivat ning väike veinivalik sinna juurde, ma isegi ei unista enam. Delicia, mis vastas ideaalselt viimasele kirjeldusele, pandi ka just kinni. Mõned pagaripoed meil on, aga seal pole isegi värskelt ahjust tulnud ciabattat, mida koju minnes kaasa osta. Pakutakse erinevaid kooke, magusaid saiakesi ja paari pirukat. Aga parem ikka kui mitte midagi :) Mõned tee- ja kohvipoed on ka. AGA. Need on kaubanduskeskustes. Mitte minu kodutänaval. Kus on meie jäätisekohvikud? Sellised, mida on igal teisel tänavanurgal Hispaanias, Saksamaal, Itaalias... Jah, meil on midagi ligilähedast - Spice Ice, Soprano, Balbiino letid. Aga kaubanduskeskustes. Da Vincil oli üks Narva maanteel, nüüd on selle asemel spagetteria. Supermarketite valik on alati üks ja sama ja täiesti ära tüütanud. Ja ainult karbi munade või värske piima pärast ei taha minna kaubanduskeskusse. Rääkimata rahvamassidest, kes seal kvaliteetaega veedavad. Mõned parema valikuga ökopoed ajavad osaliselt asja ära. Kui lisada sinna veel Saksa pagar ja Pagaripoisid Nunne tänaval (miks niigi vähestest pagaripoodidest kaks just kõrvuti peavad asuma?:), Piprapood, Vestmani äri ja mõned lähemad keldripoed ning Balti jaama turg, siis mõnda aega saaks isegi ilma supermarketita hakkama.

E-Bay on lolliks läinud. Teatasid mulle mõnda aega tagasi pidulikult meili teel, et ma olen nüüd kuldse tärni omanik. Mul sai siis kümme positiivset kommentaari just täis. Aga sellega nad ei piirdunud. Täna leidsin oma postkastist suure ümbriku, milles oli seesama kollane tärn külmkapimagnetina, kiri ja sertifikaat tähekese omandamise kinnituseks ning papp, et sertifikaat ära ei kortsuks. Kuna kiri lubas positiivsete kommentaaride kogunemisel jätkuvat tähesadu, siis ma pean nüüd uurima, kuhu tuleb linnuke teha, et rohkem sellist paberikraami Saksamaa poolt mulle teele ei pandaks.

Kõrgele ülesse, lennake taevasse

Aegviidu
18.07.2008

Are you experienced?

Filmidele vahelduseks raamatutest ka. Sest ma olen jälle lugema hakanud. Ja palju lugema. Ja seda igal pool - toas ja õues ja trollis ja bussis ja kohvikus ja terrassil...

Meeldejäävamat viimastest kuudest.

Kiran Desai "Kaotuse pärand"
Ma ei armasta eriti kuivi ajaloo- ja geograafiaraamatuid. Ma olen tänulik ilukirjanduse eest, mille tegevus baseerub reaalselt juhtunud sündmustel. "Kaotuse pärand" on suurepärane elamus, mis andis hea ülevaate India ja Nepaali vastuseisust ja India emigrantidest ning esitas selle läbi erinevatesse klassidesse kuuluvate tegelaste.


Esteban Martin, Andreu Carranza "Gaudi võti"
Nägin Apollo riiulil raamatut, mille peal olid la Sagrada Familia tornid ning kiri Gaudi. Raamatut lähemalt uurimata ja sisse pilkugi heitmata kõndisin sellega kassasse. Arvasin, et tegemist on Gaudi elulooga ning ülevaatega tema loomingust. Ma küll selliseid teosed eriti ei armasta (kipuvad väga kuivad olema), aga Gaudi on Gaudi :) Kodus raamatut lahti lüües selgus, et ma olin kõvasti mööda pannud. Tegemist oli pesueht ilukirjandusega. Palju arhitektuuri, natuke ulmet, keskmiselt põnevust. Hea raamat.

Marlena de Blasi:
"Tuhat päeva Toskaanas"
"Tuhat päeva Veneetsias"
"Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias"
Lugesin peale viimast Barcelona-reisi läbi Siiri kingitud "Tuhat päeva Toskaanas". Suurepäraseid retsepte täiendavad imelised maastikukirjeldused. Ja kõht on kogu lugemise aja tühi. Ja Itaalia-igatsus hinges.
Esimene neist raamatutest on tegelikult "Tuhat päeva Veneetsias", kus raamatu autor abiellub "ilusa veneetslasega". Lugesin seda järjekorras teisena, peale Toskaana-raamatut. Nii suurt muljet ei avaldanud. Ja retseptid ei olnud vist ka jutu sisse pandud vaid eraldi peatükkide lõpus.
Kolmas raamat osutus taas väga heaks. Söögiteema oli järjekordselt tugevalt esindatud. Ja kui maikuus panime paika Itaalia marsruuti, siis tundus ainuõige ka Orvietost läbi käia. Palazzo sai üle vaadatud :)

Frances Mayes "Toscaana päikese all"
Samanimeline film on selline armas easy-going film, kus on palju päikest, ilus loss ja hingematvad Toskaana maastikud. Sisuliselt filmil ja raamatul suurt ühist pole. Raamatus on taas suur rõhk toidul ja kokkamisel ning enda jagamisel kahe kodu vahel (San Francisco ja Cortona). Mõnus lugemine rohkete retseptidega.

Niccolo Ammaniti "Ma ei karda"
Ühel hommikul lugesin EPL-ist ülevaadet ja peale tööd läksin poodi ja ostsin raamatu ära. Hakkasin foori taga lugema, trollis jätkasin ja kodus oli samuti raske raamatut käest panna :) Peale raamatu läbilugemist tellisin filmi ka ära. Ühest ajaveebist lugesin, et ma pole ainus, kes raamatu ühe hingetõmbega läbi luges :)

Anna Gavalda "Koos, see on kõik"
Algul arvasin, et see on mingi mõttetu ja sisutühi bestseller... Aga siis ostsin lõpuks ikkagi ära ja lugesin läbi ja nautisin täiesti :)

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"
Esimest korda nägin selle raamatu nime taas mingis ajalehes, kus tutvustati uuemat kirjandusmaailmas. Kõlas äärmiselt ahvatlevalt. Nii ahvatlevalt, et järgmisel korral poes otsisin raamatu üles. Istusin tükk aega poes ja lugesin. Kuna raamat on üles ehitatud araabia köögile, aga mul oli silme ees vahemereköök, siis jätsin esialgu ostmata. Aga seoses mu köögihuvi laienemisega itta ja lõunasse, läksin nüüd lõpuks poodi ja ostsin ära. Eile alustasin lugemist ja hetkel lõpp paistab. Autor on väga osavalt sidunud araabia köögi, sõja/terrorismi/rassismi ja inimestevahelised suhted. Arvatavasti saan täna öösel raamatu läbi :)

"Jee, mul on peegelkaamera, nüüd ma võin teha kontserdil, mida tahan."

Minu lähemate kontserdikaaskuulajate hulgas oli ca 6-7 äsja peegelkaamera soetanud isikut. Üldiselt tundusid nad arvavat, et nimetatud kaamera annab neile teatavaid privileege. Esiteks võivad nad sellega ronida kuhu tahavad ja kelle ette tahavad. Teiseks võivad nad täiesti süüdimatult pildistada suurema osa ajast publikut, lastes neile pidevalt välku näkku. Mind täiesti siiralt huvitab, mida nad selliste piltidega teevad, kus on peal võõrastest inimestest koosnev rahvamass.

Siinkohal tervitaks seda tüdrukut, kes oma 300D KITiga meie ette kõrgemale servale ronis ning ennast sinna unustas. Tema pildistamisvõtted selle eest on unustamatud. Üks käsi hooletult fotokakotile toetumas, teises käes fotokas ning ise ennast muusika taktis kaasa nõksutades tegi 1/30 säriga pilti :)

Mõnevõrra üllatav oli näha, kuidas üks hetk oli ekraanidele suunatud (minu lähiümbrusest taas; teise ekraani ees toimuvat ei näinud) 4-5 digikompaktkaamerat ja telefoni ning kõik filmisid niigi udust ekraanipilti. Miks see parem on kui otse laval toimuvat filmida ja taas - mida selliste häguste klippidega peale hakatakse - on mõistatus.

Tegelikult on lihtsalt tüütu, kui kogu kontserdiaja, iga natukese aja tagant on kellegi kaamera jälle sinu poole suunatud.

Ja Chalice oli võrreldes Dagöga häbematult vähe laval. Muidu oli superkontsert. Muy bien :)

Väike meistrimees :)

Tartu
11.07.2008

Mmmmmaaasikane nädalavahetus

Hommikul ja õhtul, aiast ja metsast, niisama ja pannkoogiga :)

Tartu
12.07.2008

Tõde ja õigus ja armastus

Tõde ja õigust vaadates tundsin mitu korda erinevate naissoost tegelaste käitumises iseennast ära. Kuidagi kummaline, nagu iseennast vaataks kõrvalt... Ja oma vigu...

Teater. ARMASTUS. TEATER.

Tõde ja õigus. Indrek. Karin. Wargamäe. Päike ja emotsioonid. Armastus. Juust, vein ja maasikad. Päikeseloojang ja päikesetõus. Valged, udused ööd.

Inimestest, suhetest, väärtushinnangutest ja nende muutumisest, armastusest, tööst, ülekohtust, jumalast, usust, sõna mõjust...

Sellest, kuidas inimesed vaatavad jahedal suveööl teatrit päikeseloojangust päikesetõusuni.

Armastust on vaja. Mitte tõde ja õigust.

Vargamäe
05.07.2008

Filmijutt vol. mitu

Erinevates nimekirjades olevatest filmidest on sellised viimasel ajal ära vaadatud:

The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford - põnevusfilmina kerge pettumus, eluloofilmina hea. Pool tundi oleks vabalt võinud muidu lühemaks võtta...

No Country for Old Men - pidevat pinget ja põnevust ei olnud, aga üldiselt täitsa hea film. Lõpupoole tekkis huvi, et kas keegi "headest" ellu ka jääb.

Gone Baby Gone - väga hea ja ootamatu lõpuga lapseröövifilm.

Listivälised filmid:

Enchanted - mitte midagi erilist, Stardust oli kordades parem :)

Lions for Lambs - tegevus jooksis kolmes liinis - poliitika, sõda ja haridus. Viimane neist kolmest oli suurepärane.

The Butterfly Effect - enne vaatamahakkamist ei lootnudki ma sellelt eriti palju, aga filmi jooksul muutsin arvamust. Väga hea.

Les Choristes - ma mäletan, et sarnaseid tundeid tekitas minus ka La lengua de las mariposas. Kuigi tundus, et rasekestikasvatatavate poiste kooristamine käis ootamatult lihtsalt, siis kokkuvõttes väga armas ja liigutav film.

Lisandunud filmid:

Roman Holiday - idee Lonely Planetist. Tegelikult oleks tahtnud selle enne Itaalia-reisi ära vaadata.

The Princess Bride - idee Filmidest ja muusikast

Once Upon a Time in Mexico- idee Filmidest ja muusikast

Definetly, Maybe - idee Filmidest ja muusikast

Hommikune hümn

Hommikuse hümni järgi saab aru, kas peab kiiremini peatusse lippama või kiiremini oma võileiva ära sööma :)

Suvised ajalehed on nii tühjad, et kolme-nelja lehega ei saa isegi tops kohvi otsa... Sama käib suveterevisiooni kohta, mida pole isegi taustaks mõtet mängima panna.

Päikeseline suvehommik on mõnus, kui öösel vihma on sadanud. Värske :)

Tallinn,
29.06.2008

Kalamaja moonid

Tallinn,
27.06.2008

Turul

Mulle meeldib turul. Meeldib, et ma saan osta päikese järgi lõhnavat ja maitsvat tomatit, mida poes ei ole. Et ma saan osta kirsse ja mureleid oma lemmikletist ja ma tean, et nad on imehead. Et "oma" värske kartuli leti poole jalutades kõnnin mööda lettidest, millel lõhnab värske till ja on välja pandud suured hernekastid... Ja et kui ma kojujõudes teen nendest väikestest tomatitest koos küüslaugu ja rohke oliiviõliga pastat, siis tunnen suvemaitset :P

Tallinn,
28.06.2008

Just hangin' around...

Tallinn,
27.06.2008

Veerõõmud :)

Tallinn,
19.06.2008

Rooooosa

Tallinn,
15.06.2008

Itaalia pildid

Itaalia 01.06.2008 - 06.06.2008

Kinni seotud

Pirita
11.06.2008

Roomas

Rooma
05.06.2008

Back in reality

Vahepeal on püstikuid vahetatud. See tähendab, et korterite seinte taga on augud ning minu vannitoast näeb trepikotta ja vastupidi :S Ühtegi töömeest täna näha ei olnud. Arvatavasti ei tööta nad ka homme. Seega on kõige optimistlikum prognoos, et trepikoja ja minu vannitoa vaheline otseühendus müüritakse kinni alles esmaspäeval. F*ck. Ja siis räägitakse, et korteriomanikud ei tohi püstikuid kinni müürida vaid peavad võimaldama neile ligipääsu. Neil, kellel olid torud seina sisse ehitatud, ei ole vähemalt otsevaadet vannitoast trepikotta... See oli see hetk, kui ma tundsin, et ma ei taha tagasi olla. Võtaks esimese ühe otsa pileti ükskõik kuhu :) Jah, muidugi läheb üle, aga närvi ajab ikka.

Rooma - Riia - Tallinn

Plaanisime peale hommikusööki veel kiire poeringi teha ümber Re di Roma, aga juba kell 10 saatis paanikas majaperenaine meile sõnumeid, et me olevat koos võtmetega välja läinud ning ta soovib kell 12 meie tuba kätte saada, kuna tal tulevad uued kliendid.

Kui mul ei oleks värskeid muljeid Umbria väikestest mägilinnakestest või kui mul ei oleks tekkinud pidevat võrdlusmomenti Barcelonaga, siis ma võib-olla arvaksin Roomast teisiti. Aga praegu on hea meel, et me ei veetnud tervet puhkust Roomas vaid käisime ka mujal ringi :)

Südaöösel jõudsime Tallinna ja see oli tore :)

Foto:
Re di Roma, meie B&B kõrval
06.06.2008

Rooma ei ole minu linn

Eelmisel õhtul oli majaperenaine meile tutvustanud korterit ning mainis, et peale meie peatub seal veel üks naisterahvas Ameerikast, kes olevat parajasti kinos. Seda suurem oli meie üllatus, kui järgmisel hommikul avastasime, et hõivatud on MÕLEMAD vannitoad. Kuidas saab üks naisterahvas korraga kasutada kahte vannituba, tundus mõistatusena. Hetk hiljem väljus ühest vannitoast meessoost itaallane. Ja veel hetk hiljem teisest teine. Lisaks eelpool mainitud ameeriklannale elasid seal veel kaks itaalia meest ja üks naine :)

Kuna alustasime vara, siis ei pidanud Vatikanis üheski sabas seisma ning olime 15 minutiga üleval. Vatikan üle vaadatud ja linnavaated nähtud, liikusime erinevate piazzade, purskkaevude ja pantheoni kaudu hispaania treppide juurde. Selleks hetkeks ei olnud Rooma suutnud meile veel mingit muljet avaldada. Kõik kohad olid turiste täis. Kohati tundus neid lausa mitmel tasandil olevat :)

Hiljem veelkord läbijalutatud vanalinn ja Trastevere parandasid üldmuljet mõnevõrra. Colosseumi juures oli mõnus jalga puhata :)

Vanalinnas sõime lõpuks ka kauaoodatud fiori de zuccat, mis nägid välja imeilusad ja maitsesid ka väga hästi :) Pasta oli samuti üks reisi parimaid. Ja esimest korda toodi salati ja pasta juurde värske, veel soe sai :P

Roomas toimus neil päevil ÜRO kohtumine, millest osavõtjad peatusid eeldatavasti Hispaania treppide läheduses olevas hotellis (järeldus tehtud puhtalt fotograafide ja kaamerameeste arvu tõttu seal hotelli ees) .

Õhtul paar poodi Terminis ja kella kaheksa ringis olime juba oma B&B-s saia ja trühvlivõiet ja stracchianot söömas. Telekast ootasime juba teadlikult Domenicot ja tema armastuseotsinguid, sest eelmisel õhtul nähtud eelvaade tõotas huvitavat osa :) Selleks päevaks oli üks afroameeriklanna haigeks jäänud, tegemist oli kerge külmetusega. Domenico ette ilmus ta vesiste silmade ja näomaskiga ning oli ennast keeranud mitme teki sisse. Otseloomulikult kasutas Domenico süllesadanud võimalust ning saatis ta kohe koju. Tüdruk läks nuttes ja rääkides, kui väga ta Domenicot armastab. Ülejäänud tüdrukutele anti selga sexpoodides müüdavate sarnased kohevad ultraminikleidid ja sukad, milles nad pidid köögis Domenicole tegema kana parmesaniga, mis maitseks nii nagu Domenico ema tehtu. See, kes tegi kõige maitsvama, sai Domenicoga kohtingule. Kaotajad said teise võimaluse - nad pidid samas riietuses köögi ära koristama ning võitja ehk see, kes koristab kõige ahvatlevamalt, sai ka samale kohtingule. Järgnevad 10 minutit aelesid kõik tüdrukud köögipõrandal, -laudadel ja -kappidel fairyvahu sees. Viimane hetk, mida ma enne magamajäämist nägin, oli see, kuidas Domenico läks kahe tüdrukuga kohtingule ning üks pidi pidevalt pealt vaatama, kuidas ta teisega ameles :)

Fotod:
Vatikani katusel
Vaade Hispaania treppidelt
Latern :)
Colosseo
Pantheon
05.06.2008

Palazzo perenaine

Ma lugesin läbi raamatud "Tuhat päeva Toskaanas", "Tuhat päeva Veneetsias" ja "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" Marlena da Blasilt. Isegi kui ma poleks kuni selle hetkeni kunagi varem Itaalia toitu proovinud, siis ainuüksi neist raamatutest piisanuks, et minust on saanud täielik Itaalia köögi fänn :) Oma kolmandas raamatus kolivad autor ja tema abikaasa Toskaanast Umbriasse ning leiavad kodu Orvietos.

Hommikusöök Orvieto Scalas asuvas hotellis tähendas seitset erinevat magusat saia ja kooki, millele oli võimalik peale määrida viit sorti moosi ja mett või panna ühte sorti salaamit ja kiletatud juustu :) Kohv oli absoluutselt kõige viletsam, mida me reisil jõime (Riia lennujaamas oli ka parem).

Liikusime tagasi raudteejaama, et jätta seljakott sinna hoiule ning minna ise funiculariga üles linna peale. Selgus, et pagasihoidu ei ole. Gerli küsis ühe meesterahva käest pagasi kohta ning kuna too ei osanud inglise keelt ja meie ei läinud minema ka, siis ta viis meid dispetšeriruumi, kuhu saime koti nende laua alla jätta :) Siit siis ka vihjed tasuta pagasihoiustamisvõimaluste kohta väikelinnades: hotelli fuajeed ja raudteejaama dispetšeriruumid :P

Muide, kui itaallased ise mõnda asja ei tea, siis nad leiavad kellegi, kes teavad. Vähemalt maapiirkondades saab turist alati abi :)

Sõitsime funiculariga üles ja bussiga otse Duomo (toomkirik) ette. Orvieto Duomo on imeilus ja väga võimas. Ausalt öeldes jättis sellise väikese linna suur duomo mulle unustamatuma mulje kui Vatikan Roomas :) Tegime Duomo ees, taga, külje peal ja piazzal aega parajaks, et minna ekskursioonile Orvieto Undergroundi. Orvieto alune on täis etruskide poolt kaevatud koopaid, kus nad erinevatel aegadel kogusid vett, püüdsid tuvisid, tegid oliiviõli. Suurem osa koobastest on hetkel eravalduses ning kasutuses veinikeldritena, osa on linna omad ning neid näidatakse ka turistidele.

Torre del moro otsast nägime tervet Orvietot ning selle ümbrust... Peale seda hakkasime otsima lõunasöögikohta. Kohalike bussijuhtide poolt soovitatud koht oli kinni, seega astusime sisse teise vaiksel kõrvaltänaval asuvasse pisikesse restorani. Kuna meil läks oma veiniga kauem aega ning restorani pealelõunane sulgemisaeg oli käes, siis "osalesime" veel ka personali lõunal :) Lisaks juba joodud Orvieto Classicole valati meil pokaal täis kohalikku majaveini, mis olevat koka oma toodang :) Pealelõunal tegime veel pika ringi väikestel lilli täis tänavatel.

Orvietos meenus mulle pidevalt raamat "Kodu leidmine Umbrias" ning teadlikult või mitte kujutasin sealt pidevalt ette raamatu autorit ringi liikumas :)

Kiirvisiit Pozzo della Cavasse andis teada, et cavat seal vaatamata koha nimele siiski ei pakuta :)

Kui olime jõudnud ringiga tagasi Piazza de Duomole ning jõime seal oma pealelõunast espressot ja grappat, hakkas taevas pilve minema. Paar minutit enne bussi saabumist, mis meid funiculari juurde viis, hakkas paduvihma sadama ning hetk hiljem ka rahet. Kümmekond minutit hiljem kui olime funiculariga taas alla Scalasse sõitnud, oli vihm lõppenud ja päike väljas :) Seega pidas viieminutilise vihma kohta käiv jutt seekord paika.

Mul on tunne, et Barcelona sai konkurendi lemmiklinna osas :)

Õhtune rong Rooma ja pool kümme õhtul olime juba oma B&B-s.

MTV pealt tuli taas amore otsimise saade. Me ei osanud seda oodatagi, arvasime, et ju on tegemist mingi korra nädalas eetrissemineva sarjaga. Seekord oli konkurents karmimaks läinud ja osad tüdrukud omavahel üsna nugade peal. Intervjuudes räägiti kõiki teisi alati taga. Võistluseks värviti pesuväel tüdrukud lubivalgeks, anti kätte viinamarjakobarad ja nad pidid postamendi otsas monumendi kuju võtma. Kes liigutas ja alla kukkus, oli võistlusest väljas. Võitja sai Domenicoga kohtingule. Üks tüdruk minestas ka. Jäime põnevusega järgmist osa ootama :)

Fotod:
Pisikeste kitšide poodidega tänav
Pudeliharjaõitega põõsas Orvieto tänaval
Orvieto pesunöörid
Orvieto hoovis
Piazza del Duomo
Duomo
Gerli Orvieto raudteejaamas
04.06.2008

How low can you go

Varajased hommikud on toredad - tänavad on mõnusalt turistidest tühjad, näha on vaid päeva alustavaid kohalikke, kes teevad rõdul suitsu, avavad oma poodi või jalutavad tööle. Sienas alustasimegi vara, pool 9 olime linnas juba. Ostsime maasikaid ja jõime espressot teel piazza del Campole. Väljak ise oli suur ja inimtühi. Istusime keset platsi hommikupäikese kätte ja sõime maasikaid :P

Kaalusime ka torni ronimist, kuid see oli "closed due to rain", mis pani natuke imestama, sest mingit vihma ei sadanud. Vaadet linnale nautisime hoopis Santa Maria kiriku eest.

Rooma lennujaamast väljasaamise hetkest alates olin ma pidevalt kättesaamatus kauguses (näiteks rongi- või bussiaknast) näinud moone... Lõpuks leidsime mooniaasa keset Sienat, otse nunnade hotelli kõrvalt :) Veetsime seal vähemalt pooltunni :D

Pagasi jätsime seekord Massimo auto pagasiruumi, et kui õhtul Orvietosse sõiduks läheb, on pagas hea lähedalt võtta :) Olime omale Orvietosse broneerinud toa hotelli, mis pidi olema 1 km raudteejaamast. Kui kell 10 õhtul kohalejõudes kohalikelt uurisime, kuhu suunda me minema peaks, vaatasid nad meid suurte silmadega, et kas me plaanime tõesti sinna jalgsi minna. Hetke pärast hõikas naisterahvas, kes meile teed juhatas, ühe taksojuhi lähemale, kes oli valmis meid 10 euro eest hotelli viima. Pärast taksosõitu hotelli võib öelda, et raudteejaamast oli sinna hinnanguliselt ca 3-4 km.

Receptionis olnud hallipäine mees vabandas, et ei räägi inglise keelt, aga selle aja peale saime me juba ise itaalia keelest suurepäraselt aru :) Küsis, kust me oleme ning kui me olime vastuvõtulaua kõrval olevasse lifti läinud ning liikusime juba ülespoole, kuulsime, kuidas ta omaette imestunult kordas, et "Estonia" :)

Toas oli telekas. Kuna me itaaliakeelsetest saadetest suurt lugu pidada ei osanud, panime MTV peale. Üsna öisel ajal hakkas seal saade, kuidas Itaalia (rikas?) poissmees otsib omale Ameerikast oma elu armastust. Saatesse olid pääsenud 15 modellimõõtu naist, kes siis kõik mehe südant üritasid võita. Esimeses saates, tutvumisvoorus, kandsid naised BIKIINE ning kui neil paluti endast rääkida, siis käisid läbi sellised tutvustavad laused nagu "Mul on ehtsad tissid, katsu!" ja "Ma olen köögis seksinud". Wtf??? Toimus ka võistlus, mille võitja sai Domenicoga kohtama minna. Võistlus seisnes selles, et õues oli hiiglaslik vann täis spagette tomatikastme ja lihapallidega ja tüdrukud olid jagatud kolme tiimi. Igast tiimist jooksid tüdrukud ükshaaval vannini, hüppasid sisse, toppisid omale nii palju lihapalle suhu kui mahtus, jooksid tagasi ülejäänud tiimiliikmete juurde ja sülitasid lihapallid sealolevasse tühja kaussi. Seejärel jooksis järgmine tüdruk lihapallide järele. Võistluse lõpupoole hakkasid nad vannis ka üksteist spagettidega loopima ja muudmoodi teisi takistama. Võitjatiim kogus vannist välja 222 lihapalli. Saate lõpus valis Domenico välja 10 tüdrukut 15-st, kes said jätkata tema Bambinadena. Ülejäänud 5 pidid saatest lahkuma. Kuuldavast olid lahkujad kõvasti nutnud ning rääkinud oma kustumatust armastusest Domenico vastu. Seda hetke ma enam ei näinud, sest magasin juba :) Postituse pealkiri on inspireeritud nähtud saatest.

Fotod:
Piazza del Campo
Vaade Sienale
Südamekujuliselt kasvanud roosid :)
Kauaoodatud moonid nunnade hotelli kõrval
Duomo on pulmafotode tegemise koht
03.06.2008