Palazzo perenaine

Ma lugesin läbi raamatud "Tuhat päeva Toskaanas", "Tuhat päeva Veneetsias" ja "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" Marlena da Blasilt. Isegi kui ma poleks kuni selle hetkeni kunagi varem Itaalia toitu proovinud, siis ainuüksi neist raamatutest piisanuks, et minust on saanud täielik Itaalia köögi fänn :) Oma kolmandas raamatus kolivad autor ja tema abikaasa Toskaanast Umbriasse ning leiavad kodu Orvietos.

Hommikusöök Orvieto Scalas asuvas hotellis tähendas seitset erinevat magusat saia ja kooki, millele oli võimalik peale määrida viit sorti moosi ja mett või panna ühte sorti salaamit ja kiletatud juustu :) Kohv oli absoluutselt kõige viletsam, mida me reisil jõime (Riia lennujaamas oli ka parem).

Liikusime tagasi raudteejaama, et jätta seljakott sinna hoiule ning minna ise funiculariga üles linna peale. Selgus, et pagasihoidu ei ole. Gerli küsis ühe meesterahva käest pagasi kohta ning kuna too ei osanud inglise keelt ja meie ei läinud minema ka, siis ta viis meid dispetšeriruumi, kuhu saime koti nende laua alla jätta :) Siit siis ka vihjed tasuta pagasihoiustamisvõimaluste kohta väikelinnades: hotelli fuajeed ja raudteejaama dispetšeriruumid :P

Muide, kui itaallased ise mõnda asja ei tea, siis nad leiavad kellegi, kes teavad. Vähemalt maapiirkondades saab turist alati abi :)

Sõitsime funiculariga üles ja bussiga otse Duomo (toomkirik) ette. Orvieto Duomo on imeilus ja väga võimas. Ausalt öeldes jättis sellise väikese linna suur duomo mulle unustamatuma mulje kui Vatikan Roomas :) Tegime Duomo ees, taga, külje peal ja piazzal aega parajaks, et minna ekskursioonile Orvieto Undergroundi. Orvieto alune on täis etruskide poolt kaevatud koopaid, kus nad erinevatel aegadel kogusid vett, püüdsid tuvisid, tegid oliiviõli. Suurem osa koobastest on hetkel eravalduses ning kasutuses veinikeldritena, osa on linna omad ning neid näidatakse ka turistidele.

Torre del moro otsast nägime tervet Orvietot ning selle ümbrust... Peale seda hakkasime otsima lõunasöögikohta. Kohalike bussijuhtide poolt soovitatud koht oli kinni, seega astusime sisse teise vaiksel kõrvaltänaval asuvasse pisikesse restorani. Kuna meil läks oma veiniga kauem aega ning restorani pealelõunane sulgemisaeg oli käes, siis "osalesime" veel ka personali lõunal :) Lisaks juba joodud Orvieto Classicole valati meil pokaal täis kohalikku majaveini, mis olevat koka oma toodang :) Pealelõunal tegime veel pika ringi väikestel lilli täis tänavatel.

Orvietos meenus mulle pidevalt raamat "Kodu leidmine Umbrias" ning teadlikult või mitte kujutasin sealt pidevalt ette raamatu autorit ringi liikumas :)

Kiirvisiit Pozzo della Cavasse andis teada, et cavat seal vaatamata koha nimele siiski ei pakuta :)

Kui olime jõudnud ringiga tagasi Piazza de Duomole ning jõime seal oma pealelõunast espressot ja grappat, hakkas taevas pilve minema. Paar minutit enne bussi saabumist, mis meid funiculari juurde viis, hakkas paduvihma sadama ning hetk hiljem ka rahet. Kümmekond minutit hiljem kui olime funiculariga taas alla Scalasse sõitnud, oli vihm lõppenud ja päike väljas :) Seega pidas viieminutilise vihma kohta käiv jutt seekord paika.

Mul on tunne, et Barcelona sai konkurendi lemmiklinna osas :)

Õhtune rong Rooma ja pool kümme õhtul olime juba oma B&B-s.

MTV pealt tuli taas amore otsimise saade. Me ei osanud seda oodatagi, arvasime, et ju on tegemist mingi korra nädalas eetrissemineva sarjaga. Seekord oli konkurents karmimaks läinud ja osad tüdrukud omavahel üsna nugade peal. Intervjuudes räägiti kõiki teisi alati taga. Võistluseks värviti pesuväel tüdrukud lubivalgeks, anti kätte viinamarjakobarad ja nad pidid postamendi otsas monumendi kuju võtma. Kes liigutas ja alla kukkus, oli võistlusest väljas. Võitja sai Domenicoga kohtingule. Üks tüdruk minestas ka. Jäime põnevusega järgmist osa ootama :)

Fotod:
Pisikeste kitšide poodidega tänav
Pudeliharjaõitega põõsas Orvieto tänaval
Orvieto pesunöörid
Orvieto hoovis
Piazza del Duomo
Duomo
Gerli Orvieto raudteejaamas
04.06.2008