Go blue. Igikestev jõul.

Eile riisusin murult lehti, täna on riisutud muru kaetud paksu lumega. Vähemalt on nüüd lootust, et kui lumi jälle ära sulab, siis saan aknast rohelist, mitte pruunikirjut vaadet nautida.

Sooja ilma puhul tegime eile kahetunnise jalutuskäigu. Natuke oli põnev ka, et kas lõpuks on lumememmede ja jõuluvanade asemele ka punased südamed tekkinud, aga ei midagi. Ikka needsamad hirved ja jääkarud ja lumememmed.

Jätkuvad ka katsetused mitteliha lainel. Käisime eile Arbor Farms Marketis sidruneid ostmas ning otsustasin ka muu valiku üle vaadata. Sest kuigi tegemist on ühe lähemal asuva poega, on see samas ka piirkonna üks kallimaid ning seetõttu polnud sinna juba mitu kuud sattunud. Ja selle window-shoppingu käigus sattus ostukotti ka mitte-kana. Koostiseks 86% mükoproteiini. Ma küll ei saa aru, miks on seda kotletti vaja kanana turustada mitte mükoproteiinikotletina, aga pannile ta täna rändas. Noh, umbes nii võis üks totaalselt üleküpsetatud ja servadest juba ära kuivanud kana rinnafilee kunagi maitseda küll. Aga vähemalt ei lõhnanud nagu kassikonserv.

Otsustasin meie enda köögis Cupcake Stationi avada ning plaanisin teha 4 tassikooki. Algne plaan oli teha 2, aga selle jaoks koguste mõõtmine oleks liiga keeruliseks läinud. Selgus, et minu neli tassikooki mahuvad ilusti ära üheksasse muffinivormi. Või siis peale kerkimist enam mitte nii ilusti. Suur Sidruniarmastaja kiitis igati heaks. Eriti selle, et lisaks glasuurile said koogid veel sidrunivõidetäidise.

Laupäeval käisime Burnsi pargi juures jalutamas (hea, et ma ikka vahest pilte teen, muidu poleks see oluline seik enam meeleski olnud). Igal juhul oli seal üksteisest suhteliselt üle tee kaks korbimaja, kus ühes käis kõvem pidu kui teises. Teises oli selle eest terve kamp viilkatusega maja katusel (vaata pilti!). Muusika kajas üle terve naabruskonna. Ja tundub, et need naabrid, kes peole polnud palutud, põletasid hoovis kuuskesid. Nagu jaanipäev - ühelt poolt lõkkelõhn, teiselt poolt pidu ja pillerkaar.

Sidrunitäidise ja -glasuuriga sidrunikeeksid

Minu erilised lemmikud on kõikvõimalikud sidrunikoogid - keeksid, muffinid, tassikoogid, sidruniruudud. Ja toorjuustukoogid. Ja šokolaadikoogid. Ja marjapirukad. Ja pannkoogid. Ja kõiksugu muud koogid. Aga hetkel sidrunikookidest. Viimati Cupcake Stationist tassikooke ostes selgus, et nende sidrunitassikad pole nii sidrunilised kui ma oodanud oleks ning võtsin asja ise käsile. Ettekujutuses pisike pehme sidrunikeeks, kaetud rohke koheva sidruniglasuuriga ning täidetud mõnusalt hapuka sidrunivõidega.

Keekside jaoks läheb vaja:

1 tass õli

3 muna

1,3 tassi piima

1,5 spl sidrunimahla

2 spl riivitud sidrunikoort

1 tass suhkrut

2 tassi jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

soola

Sidrunivõide jaoks läheb vaja:

1 dl värskeltpressitud sidrunimahla

1 spl riivitud sidrunikoort

3 suurt muna

150 grammi peenikest suhkrut

100 grammi toasooja võid

Sidrunikreemi jaoks läheb vaja:

veerand tassi toasooja võid

100 grammi toasooja toorjuustu

2 tassi tuhksuhkrut

2 spl sidrunimahla

2 spl riivitud sidrunikoort

Alusta keekside küpsetamisest.

Sega õli, munad, piim, sidrunimahl ja -koor ning mikserda paar minutit. Sega omavahel suhkur, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool ning lisa muna-sidrunisegule. Sega läbi ja jaga segu vormidesse. Pane umbes 2/3 ulatuses, siis kerkivad ilusti pealt ümaraks. Küpseta 170 kraadi juures 20-25 minutit.

Valmista sidrunivõie.

Selleks kuumuta väikeses potis 2-3 cm vett keemiseni.

Sega kuumakindlas kausis munad, suhkur ja sidrunimahl. Tõsta kauss kuuma vee kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta keskmisel kuumusel, vispliga pidevalt munasegu kloppides, kuni segu pakseneb (selleks kulub umbes 10 minutit).

Tõsta pott tulelt, vajadusel kurna segu läbi tiheda sõela. Sega hulka toasoojad võikuubikud ning riivitud sidrunikoor.

Jäta jahtuma. Sellest kogusest tuleb tunduvalt rohkem kui nende koogikeste jaoks vaja, nii, et saad hiljem ka näiteks võiküpsiste peale panna või otse lusikaga purgist süüa :)

Valmista sidrunikreem.

Sega või ja toorjuust ning vahusta neli minutit. Lisa suhkur, sidrunikoor ja -mahl ning sega ühtlaseks.

Kui keeksid on jahtunud, lõika igasse keskele nii ca ühe supilusika suurune auk ja täida see sidrunivõidega. Kaunista seejärel kreemiga ning pane kuni serveerimiseni jahedasse.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Off the Strip.

Las Vegase kuulus Strip on vaid ca 30 aastat vana. Lisaks sellele uuele Vegasele on sealsamas, ca 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ka vana Las Vegas, downtown. Kuna meie hotell oli täpselt uue ja vana vahel, siis neljapäeva hommikul otsustasime ka vana Vegase üle vaadata.

Võtsime suuna Fremonti tänavale, möödusime lugematust arvust wedding chapelitest ja kautsjonikeskustest (bail bond office) ning nautisime kõiki neid vähemalt meie arvates ehedaid, valdavalt 50ndate maju, fassaade, neoonsilte, tulesid, kulda ja karda.

Kuna mu kerge peavalu polnud mitte üle läinud vaid vastu ootusi tugevnenud, siis võtsin hotellis enne eilsete piltide vaatamaminekut tableti. Meie pulmapaketis oli 10 pilti tseremooniast ning 285-dollarilise trahviga oli keelatud igasugune omapoolne pildistamine. Enne slaidishow käimapanekut pakuti meile võimalust osta kõik eilsed pildid soodushinnaga vaid 199 dollari eest (tavahind olevat 299 dollarit). Ning nagu teleturus, see pole veel kõik - oleksime saanud ka lingi slaidishowle, mida sõprade ja peredega jagada. Vabandan juba ette sõprade ja pere ees, aga kuna kogu eilse fotoshoodi peale oli minu meelest vaid kaks pilti, mida ma oleks tahtnud, siis otsustasime 199 dollarit omale jätta ning slaidishowd teiega mitte jagada. Nimetatud kaks pilti oleksime võinud omale saada 80 dollari eest, seega jäid ka need sinna ning võtsime vaid oma 10 tseremooniapilti.

Ka peale tabletti, kohvi ning ohtrat cocat ei olnud peavalu mitte üle läinud ning kui ükskord lennukisse saime, juba iiveldas ka kergelt. Kui rattad maast lahti saime ning kumbki tiib enam vastu asfalti ei käinud, selgus, et "Jah, täna on erakordselt tuuline". Peale esimest suuremat vabalangemist palusin Scotil igaks juhuks kilekotist snäkid välja tõsta. Ca tunni pärast oli nii peavalu kui iiveldus kontrolli all ning 2,5 tundi hiljem maandusime Detroidis.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Just married.

Kolmetunnisest ajavahest lähtuvalt olin ma esiteks eile õhtul juba kell 8 horisontaalis ning sellest lähtuvalt täna ka kell 4 hommikul ärkvel. Kui algne plaan oli enne pidulikku üritust mitte süüa (sest noh, kleit küll venib, aga siiski mitte lõputult), siis kella viie paiku kaalusin, kas pean kella seitsmeni vastu kuni puhvet avatakse või ajan Scoti üles, et ta pizzat telliks. 7:01 astusime kohviku uksest sisse ning vähem kui paari minutiga oli ka toidusoov edastatud. Selgus, et neil täna pole vahvleid, pidin seega pannkookidega leppima. Ja munade ning puuviljadega (pildil on kolm esimest taldrikut minu omad ning tagumine Scoti hommikusöök). Oma lihavaliku palusin Scoti taldrikule sokutada. Kuna olime teised külastajad, siis juba pool tundi hiljem olid meil toidud laual. Võimalik, et seetõttu meie hotellis kella kaheni hommikust süüa saabki, et terve maja (ca 50 tuba) ära jõuaks teenindada... Menüüs kirjas oleva kolme pannkoogi asemel oli mul vaid kaks pannkooki taldrikul ning kahe muna asemel kolm. Kuna tööl oli kokk ja ettekandja ühes tütarlapses, siis mul korra tekkis kahtlus, et äkki ta ei oska lugeda. Vaatas menüüst numbreid ning teades, et peab nii pannkooke kui mune tegema, lähenes ülejäänule loominguliselt. Guugeldasin hetkel ning selgus, et vahemikus 2008 - 2014 on Nevada haridussüsteem kõva tiigrihüppe teinud ning Ühendriikide viimaselt kohalt eelviimasele liikunud. Võimalik, et enne seda ei tundnud tütarlaps ka numbreid.

Vahetasime riided ning läksime alla wedding chapelisse. Olime broneerinud asukohalt mugavaima ehk meie oma hotellis. Kõrval rippus küll näiteks Elvis posti otsas ning paar tänavat edasi oleks olnud ka drive-through, aga kuna me autoga ei olnud, siis valisime sellise, kuhu sai jalgsi minna. iPadist pandi sobiv lugu käima, kõndisime altari ette, lubasime üksteist armastada ja hoida, rikkuses ja vaesuses, heas ja paremas ning Nevada osariigilt saadud volitusega kuulutas paaripanija meid meheks ja naiseks. Fotograaf soovis meid veel siin ja seal pildistada, ilus paar ju ikkagi ning lasi meil seista kunstmuruga kaetud kunstkünkal, riidest rooside taustal, valgete kaunistuste vahel ning plastmassist puu all.

Kolmveerand tundi peale toast väljumist olime tagasi, vahetasime uuesti riided ära, tellisime Lyfti ning sõitsime Stripi kaugemasse otsa, mini-New-Yorki, et sealt siis tagasi hakata kõndima ning enne päikeseloojangust stratosfääri otsa jõuda hingematvaid vaateid nautima.

Kuulus Las Vegas Strip on suurlinnade ja Euroopa wannabe. Sealt leiab nii New Yorgi oma kõrghoonete, ameerika raudtee ja leedi Vabadusega, Luxori, väikese Veneetsia oma kanalitega, Rooma erinevate purskkaevude ja kolosseumiga, Pariisi koos Eiffeli torniga ning veel terve rea kunstlikke linnu. Stripi äärde jääva ehitustandri ümber olevatelt siltidelt võis näha, et järgmise sammuna hakkab Las Vegas ka Aasiasse laienema, sest tulemas on nii Singapur, Malaisia kui ka Filipiinid. Peale Pariisi sõime lõunat ning pulmakoogiks valisime ei midagi muud kui tassikoogid :) Väga maitsvad, muide.

Kella nelja paiku sõitsime Stratosfääri 109. korrusele, et juba mainitud vaateid vaadata. Vaatasime loojanguvalguses linna, seda, kuidas päike mäe taha kadus ning turiste, kes 109. korrusel karusselliga linna kohal keerutasid ning läksime kaks korrust allapoole drinke tegema ja jalgu puhkama kuni päike loojunud on ning linn tuledes. Tegime veel pilte, otsustasime, et õhtusöögi lükkame edasi mõnele õhtule kui me nii väsinud pole, ostsime pudeli proseccot, läksime tagasi hotelli ning tellisime pizza.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. New low of the low cost

Olime omale tänaseks broneerinud Spirit Airlines'i, Ameerika odavlennufirmade lipulennuki piletid. Basic piletitega ei tulnud isegi carry-on pagasit kaasa, selle asemel oli võimalik pardale minna vaid ühe isikliku esemega (korrektsuse huvides olgu siiski mainitud, et nimetatud personal item andis mõne Euroopa koonrima firma käsipagasi mõõdu kergelt välja küll). Samas polnud lubatud seda isiklikku kotikest näiteks istmete kohal asuvasse riiulisse panna vaid tuli sokutada enda ees oleva istme alla. Kuna nii esmasel vaatlusel kui hilisemast isiklikust kogemusest lähtuvalt ei olnud eesoleva istme all isegi mõistlikku jalaruumi, siis otsustasime elada äärel ning panime oma kotid ikkagi üles. Hetk hiljem patsutasin omale tunnustavalt õlale kui mu kõrvale maanus family size mõõdus kaasreisija, kes polnud täpselt aru saanud "igale reisijale üks iste" kontseptsioonist ning sokutas osa oma supersize ümbermõõdust minu toolile ning minu ees oleva tooli alla. Kui seal tooli all oleks veel ka mu kott olnud, siis oleksin ilmselgelt pidanud oma põlved omale lõua alla kerima.

Miniklapplaudadele saime selgituse samal hetkel kui menüü avasime - valida oli vähemalt 50 erineva kokteili ning muu alkohoolse joogi vahel ning kolmanda lehekülje lõppu oli sokutatud ka mõned M&Msid, minimuffin, juustukrõpsud ja karastusjoogid. Kui inglise keeles kasutatakse erinevate gaseeritud jookide kohta väljendeid soda ja pop, siis mul tegelikult tekkis küsimus, miks eesti keeles seda jama karastavaks peetakse?

Kui olime juba ca pool tundi lennukiaknast vaid suurt kanjonit ja kõrbe näinud, hakkas lõpuks ka Las Vegas paistma. Maandusime otse peatänava algusse ning sõitsime Lyftiga hotelli. Kuna check-in ei alanud veel lähema kolme tunni jooksul, kõndisime kõrvale Kuuba restorani lõunat sööma. Siinkohal tervitused kokale, kes ceviche nii kõrge jalaga pokaali pani, et mul oleks olnud täiendavat istmekõrgendust vaja olnud, et üle selle serva üldse pokaali sisse näha, aga kelle fantaasia sai otsa kui ta krevettidega täidetud avokaado valmistamiseni jõudis. Poolekslõigatud avokaadol oli kivi välja võetud, mõlema poole kivist jäänud augud hakitud sibula ja krevetitükkidega täidetud ning kummalegi kaunistuseks veel üks suur krevett peale pandud. Lusikat avokaado koorest väljakoukimiseks tuli hispaania keeles küsida, sest inglise keel tekitas ettekandjas vaid segadust.

Jalutasime paari kvartali kaugusele oma litsentsi järele, tegime niisama aega parajaks (muuhulgas outlet keskuses, kust on pärit ka üleval pildil olev "leid", topiline ja hõre kardigan, soodushinnaga 189 dollarit ning alghinnaga 1399 dollarit - Las Vegas Premium Outlet keskuses siis, kui keegi peaks tahtma seda bargainit omale soetada) ning täpselt paar minutit peale lubatud check-in aega olime uuesti hotellis. Selgus, et wifi ei tööta ning seega on raskendatud ka tubade jagamine. Siis selgus, et blond tütarlaps on esimest päeva tööl ning ajas näpuga paberi pealt rida, mida ta tegema peab. Sest kogenum, tumedajuukseline, aktsendi järele otsustades slaavi emakeelega tütarlaps tahtis koju minna ning polnud eriti abivalmis. Peale tähelepanu juhtimist, et meil oli hommikusöök hinnas ning uuesti alla receptionisse minekut, et teatada, et me tegelikult sooviks koristatud tuba mitte sellist, kus keegi äsja maganud on, saimegi vaid 35 minutiga checkinnitud ning tuppa.

Tegime veel väikse ringi linnas, vaatasime üle tee asuvat silti, mis lubas, et kohe käeulatuses on stripparid, igapäevaselt paljad ka ja puha, sõime Venetsueela bistroos arepasid ja empanadasid ning läksime magama.

Go blue. Beyond Meat. Sealpool liha.

Whole Foodsis ja Krogeris (viimases küll vaid teoreetiliselt) on müügil veganburgerid "Beyond Meat" sarjast. Lihavabad, sojavabad, nisuvabad, kõigevabad. Tegin paki lahti ja viskasin ühe burxi koos brokoliga pannile. Kirjas oli, et 3 minutit kummaltki poolt ja vaata, et üle ei küpseta, burx peab keskelt ilus roosa jääma. Tõepoolest, kes see ikka well done kotletti närida tahaks. 3+3 järel oli kotlett keskelt veel jääs, seega pidasin paremaks veel mõned minutid lisada. Selle aja peale oli terve maja täis kassikonservi lõhna. Chilli konserve ei pidanud omal ajal isegi kuumutama, et selliseid aroome esile tuua. Kuna tõenäoliselt pole ka kassitoidus just väga palju liha, võivad ka need Beyond Meat burxid samalt liinilt tulla kui omal ajal Chilli jänesepasteet küll.

Kui mul lõpuks brokolist brokolipüree oli pannil saanud, tõstsin ka oma mitteliha taldrikule ning pilt kassigurmeekonservist silme ees, proovisin ära. Tekstuur oli selline nagu ühel burxil võiks olla, värv oli kah roosa nagu medium rare võiks olla. Maitset polnud üldse. Lisasin sinepit ning tekkis ka maitse. Pakkusin Scotile ka maitsta, aga ta ei pidanud mu tõetruud võrdlust kassikonserviga just eriti sobivaks reklaamiks ning jättis vahele.