teisipäev, 23. jaanuar 2018

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Just married.
























Kolmetunnisest ajavahest lähtuvalt olin ma esiteks eile õhtul juba kell 8 horisontaalis ning sellest lähtuvalt täna ka kell 4 hommikul ärkvel. Kui algne plaan oli enne pidulikku üritust mitte süüa (sest noh, kleit küll venib, aga siiski mitte lõputult), siis kella viie paiku kaalusin, kas pean kella seitsmeni vastu kuni puhvet avatakse või ajan Scoti üles, et ta pizzat telliks. 7:01 astusime kohviku uksest sisse ning vähem kui paari minutiga oli ka toidusoov edastatud. Selgus, et neil täna pole vahvleid, pidin seega pannkookidega leppima. Ja munade ning puuviljadega (pildil on kolm esimest taldrikut minu omad ning tagumine Scoti hommikusöök). Oma lihavaliku palusin Scoti taldrikule sokutada. Kuna olime teised külastajad, siis juba pool tundi hiljem olid meil toidud laual. Võimalik, et seetõttu meie hotellis kella kaheni hommikust süüa saabki, et terve maja (ca 50 tuba) ära jõuaks teenindada... Menüüs kirjas oleva kolme pannkoogi asemel oli mul vaid kaks pannkooki taldrikul ning kahe muna asemel kolm. Kuna tööl oli kokk ja ettekandja ühes tütarlapses, siis mul korra tekkis kahtlus, et äkki ta ei oska lugeda. Vaatas menüüst numbreid ning teades, et peab nii pannkooke kui mune tegema, lähenes ülejäänule loominguliselt. Guugeldasin hetkel ning selgus, et vahemikus 2008 - 2014 on Nevada haridussüsteem kõva tiigrihüppe teinud ning Ühendriikide viimaselt kohalt eelviimasele liikunud. Võimalik, et enne seda ei tundnud tütarlaps ka numbreid.

Vahetasime riided ning läksime alla wedding chapelisse. Olime broneerinud asukohalt mugavaima ehk meie oma hotellis. Kõrval rippus küll näiteks Elvis posti otsas ning paar tänavat edasi oleks olnud ka drive-through, aga kuna me autoga ei olnud, siis valisime sellise, kuhu sai jalgsi minna. iPadist pandi sobiv lugu käima, kõndisime altari ette, lubasime üksteist armastada ja hoida, rikkuses ja vaesuses, heas ja paremas ning Nevada osariigilt saadud volitusega kuulutas paaripanija meid meheks ja naiseks. Fotograaf soovis meid veel siin ja seal pildistada, ilus paar ju ikkagi ning lasi meil seista kunstmuruga kaetud kunstkünkal, riidest rooside taustal, valgete kaunistuste vahel ning plastmassist puu all.

Kolmveerand tundi peale toast väljumist olime tagasi, vahetasime uuesti riided ära, tellisime Lyfti ning sõitsime Stripi kaugemasse otsa, mini-New-Yorki, et sealt siis tagasi hakata kõndima ning enne päikeseloojangust stratosfääri otsa jõuda hingematvaid vaateid nautima.

Kuulus Las Vegas Strip on suurlinnade ja Euroopa wannabe. Sealt leiab nii New Yorgi oma kõrghoonete, ameerika raudtee ja leedi Vabadusega, Luxori, väikese Veneetsia oma kanalitega, Rooma erinevate purskkaevude ja kolosseumiga, Pariisi koos Eiffeli torniga ning veel terve rea kunstlikke linnu. Stripi äärde jääva ehitustandri ümber olevatelt siltidelt võis näha, et järgmise sammuna hakkab Las Vegas ka Aasiasse laienema, sest tulemas on nii Singapur, Malaisia kui ka Filipiinid. Peale Pariisi sõime lõunat ning pulmakoogiks valisime ei midagi muud kui tassikoogid :) Väga maitsvad, muide.

Kella nelja paiku sõitsime Stratosfääri 109. korrusele, et juba mainitud vaateid vaadata. Vaatasime loojanguvalguses linna, seda, kuidas päike mäe taha kadus ning turiste, kes 109. korrusel karusselliga linna kohal keerutasid ning läksime kaks korrust allapoole drinke tegema ja jalgu puhkama kuni päike loojunud on ning linn tuledes. Tegime veel pilte, otsustasime, et õhtusöögi lükkame edasi mõnele õhtule kui me nii väsinud pole, ostsime pudeli proseccot, läksime tagasi hotelli ning tellisime pizza.

2 kommentaari:

OÜ Kirjasulg ütles ...

Palju õnne!!!! Ja kui asute ka end USA bürokraatiast läbi närima, siis palju kannatust ka ;)

Gaili ütles ...

Me täname! :)