Go blue. Näljased oravad

Just jõudsin rõõmustada, et naabritel on maitsvamad ja mahlasemad kõrvitsad väljas (vaata eelmise postituse pilti) kui järjekordselt on nad hambad sisse löönud ja pool nahka pannud ka meie halloweenikaunistustest (vaata tänast pilti). Ei mingit respekti.

Otsustasin, et mul on teist paari jooksutosse siia vaja. Noh, ma ju teada-tuntud sportlane, eksole. Igal juhul tundus mulle, et mu praegused X-Screamid või mis nad ongi, ei ole asfaldi jaoks kõige sobivamad. Metsas on nendega muidu täiesti ok. Hakkasin siis numbrit valima. Mu praegused, Saksamaalt ostetud Salomonid, on suurus kolmkümmendkaheksa kaks kolmandikku ehk US7. Siit ostetud US8 Sketchersid pigistasid ning talvel soetatud US7 Salomonid tõmbasid mul kaks varbaküünt rivist välja. Size chart väitis, et ma peaksin võtma 8,5. Ootan siis nüüd põnevusega, et kui suured või väiksed tossud saabuvad.

Neljapäeval tulid Scoti sõbrad Washingtoni kandist külla, mis tähendas tavapärasest tihedamat kultuuriprogrammi rohkete restoranikülastuste ja laupäevase jalgpalli näol. Viimasel mina küll ei osalenud, sest mulle tundus ebamõistlik maksta 75 dollarit ning siis staadionil külmetada kui ma ometi võin samal ajal soojas kodus sedasama jalgpalli telekast mitte vaadata ning selle asemel raamatut lugeda. Michigan võitis, muide, kui see kellelegi korda peaks minema. Aga eile pealelõunal kui viimased külalised lahkusid, tegime veel tuvust naabruskonnaga. St, et mina tegin, sest Scott tundis seda juba nagunii. Kuni eelmise nädalani, kui ilmad olid soojad, istusime õhtuti tavaliselt terrassil, aga hetkel see väga ahvatlev ei tundu, siis oleme hakanud ümbruskonnas jalutuskäike ette võtma :)

Go blue. Leia kõrvitsa seest orav.

Update murelikele lugejatele: selg ja kael on suhteliselt korras (looduslik geel aitas), aga pea valutas täna hommikul kolmandat päeva ja nimetatud "Eriti tugev" valuvaigisti on pigem nagu papist poiss. Võib-olla oleks ikka pidanud selle punases pakendis "migreenirohu" võtma :)

USA on muidu ainus mulle teadaolev riik, kus telekas retseptiravimeid reklaamitakse. Lisaks ei tundu siin olevat mitte mingit regulatsiooni reklaamide osas. Enamasti võtavad need suurema osa tunnist ja saade või spordiülekanne väiksema. See ainus kord, kui ma üritasin telekast jalgpalli (seda, kus nad üksteisele otsa tormavad, mitte päris jalkat) vaadata, olin ma veerand tunni järel juba endast täiesti õues, sest iga kolme minuti järel tuli reklaamipaus.

Käisime enne jalutamas. Mida lähemale halloween jõuab, seda rohkem tonte puude otsa rippuma pannakse. Ühtlasi oli heameel tõdeda, et mitte ainult meie kõrvitsate kallal ei käi oravad vaid ühe naabri omasse olid nad lausa sisse ennast söönud ning üks liigi esindajatest lasi parajasti, ise keset toidulauda istudes, kõrvitsatükil hea maitsta.

Go blue. Turundus ja hinnapoliitika.

Tundub, et olen kuskil tuult saanud ja kael/selg on kange. Kui mitte öelda, et valus. Tahtsin apteegist mingit soojendavat kreemi, mida peale määrida. Läksime esimese asjana Targetisse ja kuna ma ei suutnud kahe geeli vahel valida (üks oli Bengay ja teine oli mingi looduslik), sest ma ei saanud aru, kas looduslik on soojendav või jahutav, siis plaanisime mõne konsultandi käest küsida. Selgus, et küsimise plaan oli paljudel ja kuna meil jääb koduteele seesama CVS, mille filiaalis me ka Targetis see hetk seisime, siis otsustasime lihtsalt sealt läbi minna. Mõeldud, tegemata. Sest suurde CVS sisse keerates selgus, et suur pole mitte ainult kaubanduspind vaid ka hinnad. Looduslik kreem, mis Targeti CVSis maksis 7.99, oli seal 11.49 ning Bengay 6.99 asemel 9.99. Õnneks oli kaks vaba konsultanti, kellelt nõu küsida. Õnnetuseks ei olnud nad targemad kui meie. Sõitsime tagasi Targetisse.

Mulle oli seal enne silma jäänud ka "Eriti tugev" valuvaigisti. Roheline pakend, aitavat hamba-, pea- ja kõhuvalu korral. Hakkasin seda juba korvi panema, kui silma hakkas sama nimega, aga punane karp. Peal kirjas, et migreenirohi. Puhta niisama supermarketi riiulil? Must be my lucky day. Võrdlesin siis toimeaineid. Ei mingit erinevust. Ainsad erinevused kahe valuvaigisti vahel olid pakendi värv ja valud, mille puhul aitavad.

Õhtust sõime Tai restoranis. Mõnus. Vaatamata sellele, et ma omale vale toidu tellisin. See on see kui Scott mind segadusse ajab ja juba väljavalitud toidule lisaks veel kõiksugu valikutele viitab.

Go blue. Arenenud maa?

Kui alustada algusest, siis pühapäeva õhtul oli veel nii soe, et sai kella 11ni rõdul istuda ja veini juua. Esmaspäevast hakkas sadama, läks tuuliseks ja külmaks. Päevasel ajal ca 11-12 kraadi. Aga tulles tagasi tuule juurde, siis see (või midagi muud) tõi eile kell 12 päeval kaasa elektrikatkestuse pooles linnas. In no time, kella poole nelja paiku oli elekter tagasi, et siis kella kaheksa paiku uuesti ära minna. Südaöö paiku laekus uuesti. Kahe kuu jooksul neljas elektrikatkestus. Mul polnud Filipiinide remote saartel ka nii palju planeerimatuid elektrikatkestusi.

Go blue. Muhv nõudmiseni.

Tellisin septembri esimeses pooles omale võtmehoidja. Siiani pole kohale jõudnud. Aga võib ka olla, et see on mul kogu selle paberimassi sees lihtsalt tähelepanuta jäänud. Sest igapäevaselt (v.a. pühapäev) toon postkastist tuppa portsu katalooge, reklaamlehti ja nimelisi kirju. Nimelt Scotile siis. Ma ei saa Tallinnas poole aastaga ka nii palju posti kui siin iga päev tuleb. Ja kuuldavasti keelduda pole sellest lõkkematerjalist võimalik.

Lisaks "tavapärasele" reklaamile on iga kord ka umbes 2-4, ilusti ümbrikku pandud kirja ka postis. Enamasti pakub mõni pank krediitkaarti või mõni teine institutsioon midagi muud. Paar nädalat tagasi tuli posti teel kiri, et arstiaega on muudetud... Helistamine ja meilimine on ilmselgelt nõrkadele.

Pakkide toomisest ma olen ka juba kirjutanud. Postiljon tuleb, paneb paki trepile ja läinud ta ongi. Postiljon siis. Pakk on trepil. Ükspäev ehmatas mind aga FedExi kuller poolsurnuks, kui lugesin rahulikult ja ühtäkki kõlas koputus uksele. Sest ma ei oodanud omateada kedagi külla. Aga kiire pilk aknast välja andis teada, et FedExi kuller oli just paki trepile pannud. Ja enne autossetormamist viisakalt uksele koputanud.

Kõige sellega meenus mulle, kuidas ma aasta tagasi tahtsin Münchenis hakata Amazoni pakke tellima omal ümber nurga (ca 400 meetrit) asuvatesse Deutsche Posti pakikappidesse. Amazonil on omal ka kapid, aga lähim oli 5 metroopeatuse kaugusel. Enne DP / DHL pakikapi kasutamist tuli paket.de lehel ennast kasutajaks registreerida, mis oli piece of cake. Peale seda tuli teade, et neil on väga hea meel selle üle, et ma regasin, aga nüüd on aeg tegudeks ja tõestamaks, et ma mina olen, tuleb ükspäev kuller läbi ja toob mulle testpaki. Kellaaega ega kuupäeva ei antud kuna see kuller läbi tulla soovivat. Igal juhul sain järgneva nädala jooksul kolm korda umbes kella 11 paiku tööpäeviti emaili, et kuller käis ja maru kahju, aga sind polnud kodus. Ma siis kolmandale vastasin, et jah, tõepoolest, ma käin siiski tööl ja kell 11 on suhteliselt selline kellaaeg, kus töölkäiv rahvas kontoris on. Igal juhul sinna see jäi ja pakkidel käisin ka edaspidi teisel pool Hauptbahnhofi järel.

Go blue. City cruiser tuntud ka kui Schwinn

Ma olen oma rattaga tegelikult väga rahul, igati stiilne siinses ülikoolilinnas ringikruiisimiseks. Ja siiani on vajadusel ka kruusateega hakkama saanud ja vähemal määral metsaalusega. Lisaks on tal pisike korv ees, kuhu on mugav käekott pista. Samas pole ma üldse rahul tema loogikaga käiguvahetuse osas. Tal on nimelt kolm käiku - raske, raskem ja kõige raskem. Ning kui mäest üles raskega minna, siis poole peal arvab ta, et see on ikka nõrkadele ja tema sadulas kindlasti mingi papist poiss ei istu ning vahetab selle raskemaks. Ja see toimub lõdvalt väntamise pealt. Samas kui ma ise tahan käiku vahetada, siis tuleb väntamine korra pooleli jätta, käik ära vahetada ja edasi pedaalida. Ühesõnaga kui olla parajasti teel mäest üles ja ratas otsustab raskeveo sisse lükata, tuleb seda pedaalimise poolelijätmise nõksu kaks korda kasutada, et käik uuesti lihtsalt raskeks saada.

That said, tunnen vajadust veel mainida, et siinse all-linna (downtowni) asemel võiks vabalt olla peal-linn (uptown) ehk et linna minnes läheks tee ülesmäge ja linnast kojusõites saaks rahulikult allamäge kruiisida. Nagu näiteks Orvieto vanalinn on ilusti mäe otsas. #justsayin

Go blue. Kõrvitsapidu.

Iga teise maja ees on üks kuni kümmekond suurt kõrvitsat ukseesist kaunistamas. Küsisin Scotilt, et kas need on muidu söödavad kõrvitsad. Noh, sest need pisikesed dekoratiivkõrvitsad näiteks pole. Või siis neis pole piisavalt midagi süüa. Ta ei osanud vastata, aga igal juhul neid ei sööda hiljem ära. Parimal juhul need, millele nägu lõigutakse, tehakse seemnetest tühjaks ja seemned siis süüakse ära. Viitasin Ruanda nälgivatele lastele.

Täna oli emaga kõrvitsatest juttu ja mainisin, et complainisin siin natuke toidu raiskamise üle. Ta küsis, et kas meil on ka mõni välja pandud. Nimetasin siis kuut  pisikest dekoratiivkõrvitsat rõdul ja ühte dekoratiivi terrassil. Ta küsis selle peale, et kas Scott ei kaunista suurtega, kuna kardab, et ma äkki sööks need trepi pealt ära :)

Up North. 50.

Scottil oli juubel. Üleslaulmise jätsin vahele. Lisaks oli tal juba teist aastat järjest suurepärane võimalus veeta terve oma sünnipäev autoroolis. Eelmisel aastal sõitsime Lissabonist Algarve'i.

Kui ma tööpäeva lõpetasin, võtsime suuna kodu poole, plaaniga tee peal süüa ja veel kahte ilusat vaadet vaadata. Mõlemad nimetatud vaated avanesid mäe otsast Jordani jõe suunas ning olid kaetud valgusfoori spektriga (vaata pilte). Jõge ei paistnud, küll aga oli kuulda. Ühes parklas oli taas sama ilge hais, mida ma ka varem siin-seal vahest tundnud olin. Selgus, et skunk on parklat läbinud. Ma nüüd loodan, et see, kes siin meie aias vahest jalutab, hakkab igaks juhuks edaspidi ringiga ümber aia käima.

Tegime teeäärses dineris peatuse, et kerge pealelõunane hommikusöök võtta. Tellisin omleti köögiviljadega. Esimene küsimus oli, et mis kujul ma kartuleid tahan - kas hash browns (riivitud kartulikotletid) või mingil muul kujul. Jäin hash browns juurde. Siis, kuidas ma oma röstsaia soovin - samal ajal kui ta variante üles luges (röstsai, bisquit kastmega või pannkoogid) jõudsin ma juba öelda, et ma saia ei tahagi ja siis enne kui ma jõudsin reageerida, et pannkooki ikka tahaks, jõudis Scott juba öelda, et ettekandja võib need bisquitid kastmega tuua. Vähemalt jäi mul see nisu tarbimata :) Ma ei oska neid bisquite kuidagi tõlkida. See tähendab, et ma oskan sõna küll ära tõlkida, aga mitte edasi anda seda, misasjad need on. Natuke nagu piki poolekslõigatud kuklid. Ja serveeritakse vorstikastmega ülevalatult. Noh umbes nagu sai hakklihakastmega (sest see kastmesse hakitud vorst meenutab pigem hakkliha). Absoluutselt mõistetamatu ning ebamaitsev toit.

Eelviimane peatus oli teeäärse köögiviljaleti ääres, kust saime ülisuure ja erakordselt maitsva lillkapsa. Seni kuni Scott tankis, arutasin mina lillkapsamüüjaga, et "Näe kui kahju, et Michigan (ülikool siis) kaotas" - "Jah, tead, aga ma olen Euroopast, mul on siin natuke teine seisukoht..." Ta nõustus, et minu lähenemine on palju positiivsem. Kiitis mu kella ka (vaata pilte).

Paar tundi enne kojujõudmist oli tee peal veel üks ülikoolilinn, Mt Pleasant ehk Meeldiv Mägi, kus tegime lihtsalt pooletunnise jalasirutamispeatuse. Istusime pargis, sest ringikõndimiseks oli lihtsalt liiga palav.

Go Blue. Halloween.

Väike ülevaade sellest, kuidas kohalikud Halloweeniks valmistuvad.

Ja siin pildid sellest, kuidas meie :D Ka neist seitsmest on nüüd oravad ühe maha ajanud.

Up North. Tunnel of trees. Festival. M-119.

Järgmine maaliline sügisene maantee olevat M-119, mille visuaalselt nauditav osa algab enam-vähem Petoskeyst ja läheb kuni Ristikülani (Cross Village) välja. Nimetatud maantee sisaldab ka kuulsat puudetunnelit, Tunnel of Trees, kus kahel pool teed kasvavad puud panevad tee kohal oma oksad kokku ning moodustavad kauni tunneli. Mu ootused olid igal juhul kõrged.

Majutus oli meil broneeritud kui full-pansion ehk all meals included ehk kogu toitlustamine hinnas. Mida siis selle eest siin saab? Esimse asjana ohtralt vahtplasti ja plastmassi. Püsieksponaatidena maisihelbeid, magusaid jogurteid, kohvi, piima, mahla, viilukaupa pakendatud juuste, õunakastmeid, erinevate täidistega magusaid pirukaid, küpsetisi. Õhtul on erinevaid suppe (maitsesin ühte, polnud maitsev), hommikuti saab samadest kanistritest mune, vorste, õunu (tükeldatud, keedetud). Lõuna ajal polnud me kunagi läheduses, et oleks saanud gurmeega tutvust teha. Üldiselt piirdusime kohvi ja maisihelvestega. St, et mina piirdusin. Scott piirdus sellega, et peale esimest korda enam kohvikusse ei astunud.

Esimene tee peale jääv küla oli Harbor Springs. Sadamaallikad. Või Sadamakevaded. Jalutasime ringi, üks meist (mitte mina) sõi võikut ning tegime pilte. Sealt on pärit ka see kaunis värviline terrass (vaata pilti). Järgmise vaatamisväärsusena oli kirjas üks farm ja viinamarjaistandus. Keerasime sinna sisse, selgus, et neil oli parajasti kõrvitsafestival. Raha eest oli võimalik heinapallide otsas sõita ja veel mingeid trikke teha, millesse me ei süvenenud. Vaatasime, et üks silt suunab "päikeseloojangu mäele" ning hakkasime astuma. Lootuses jõuda siis nimetatud mäele ning nautida sealt suurepäraseid ning avaraid vaateid ka enne päikeseloojangut. Ütleme nii, et vaateid ei olnud ega tulnud. Istusime autosse ning sõitsime üleshaibitud puudetunnelisse. Selgus, et kuulus tunnel ainult kümnekonnast puust koosnebki (vaata pilti) ning nentisime, et oleme väikestel teedel näinud palju ägedamaid tunneleid.

Edasiliikudes avastasime järve äärest matkaraja, mis viis meid taas ilusatele liivaluidetele. Kuna mu kaart näitas läheduses olevat Great View Hilli vmt, siis otsustasime, et vaatame ka seda. Kohapeal selgus, et hill oli küll, aga great view avanes vaid puudele ning kadakavõsale. Läksime seepeale Good Harti, külasse, mis koosnes kolmest majast (kõik olid poed või kohvikud) ja kus parajasti oli käimas farmers market. Täiendasime oma vahtrasiirupivaru liitrise pudelitäiega ning ostsime vahtrasiirupikomme (vaata pilti). Vahtrasiirupimüüja vaatas mu Michigani (ülikoolitiim siis) särki ja nentis, et väga vapper minust seda täna kanda (loe eilset postitust, kuidas Michigan (ülikool) kaela sai). Tutvustasin talle oma "võit jäi koju nagunii" teooriat.

Ristikülas tuli teha otsus, kas sõita ka kuulsat Mackinac silda vaatama või kihutada tagasi, et jõuda Charlevoix ja Petoskey vahel olevale rattarajale, mis meil eile silma jäi kui visuaalselt väga nauditav. Rattarada võitis (vaata pilti) ning tegime seal ca 8-9km ringi ratastega.