Smuutifoor

Viimasel ajal näeb mu lõunasöök välja kas kollane, lilla või roheline :)

Smuuti saab kokku pandud küll kodus leiduvast, aga üldiselt üritan hoolitseda selle eest, et kodus leiduks nii puu- kui köögivilja ja seemneid või pähkleid. Teinekord ka mõnda värsket mahla (Kadarbiku, Pure). Blenderisse läheb enamasti kaks portsu puuvilja (valikust banaan, õun, apelsin üldiselt), üks ports köögivilja (spinat või punapeet), üks ports seemneid või pähkleid (chia, india pähkel, seedriseemned, päevalilleseemned vm) ja üks ports vedelikku (vesi, mahl või kookospiim). Teinekord on sisse sattunud ka peotäis marju või paar lusikatäit jogurtit.

Mandli-banaanibrownie

Röstitud rooskapsad meega

Jaanuaris käisime Scottiga ühes Ann Arbori restos, kus tellisime muuhulgas röstitud rooskapsad. Sellesama köögivilja, mis pole mulle kunagi muljet avaldanud ja mida ma arvatavasti enne seda vaid korra elus söönud olid. Tõenäoliselt keedetuna. Aga need pisikesed krõbedad röstitud rooskapsad seal... Imelised. Tuli järgi teha :)

Vaja läheb:
pool kilo rooskapsaid, puhastatud ja poolitatud
2 spl oliiviõli
soola
purustatud musta pipart

2 tl balsamicot
1 spl oliiviõli
2 spl mett või vahtrasiirupit
1 tl sidrunimahla

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega rooskapsad õli, soola ja pipraga ning laota ühe kihina ahjuplaadile. Küpseta ahju ülaosas ca 20 minutit, kuni läbi küpsenud ja krõbedad. Sega vahepeal.

Sega omavahel balsamico, oliiviõli, mesi ja sidrunimahl. Tõsta rooskapsad kaussi, vala peale kaste ning sega korralikult läbi, et kõik oleks ühtlaselt kaetud. Serveeri näiteks bataadifriikatega.

 

Puljongid.ee

Proovisin ära puljongid.ee köögiviljapuljongi. Mul on omal alati olnud köögiviljapuljongi keetmisega see probleem, et ma ei oska seda keeta, nii, et tulemus maitseks rohkem kui vesi.

Üldiselt on tegemist väga mugava asjaga kui keset tööpäeva tahaks kiiret lõunat. Natuke kartulit või bataati, porgandit ja lillkapsast sisse hakkida ning soovi korral ka kikerherneid ning 15 minutiga on supp valmis. Samas pidin ma seda puljongit ise täiendavalt maitsestama, sest minu jaoks oli liiga magus. Natuke soja, kaffirilaimi lehti, sidrunheina, pipart ja tšillit tegid tulemuse märksa paremaks.

Kaneelirullid toorjuustuglasuuriga

Ma olen neid kaneelirulle vist küll kümme korda praeguseks teinud, aga iga kord saavad enne otsa kui ma pildistamiseni jõuan.

Pärmitaigna retsept on taimetoit.ee lehelt, muu improvisatsioon.

Vaja läheb:

1 pakk kuivpärmi (11 g)
0,25 tl soola
380 g nisujahu
4 sl (rafineerimata) suhkrut
250 ml käesooja vett
1 sl oliiviõli

Kaneelitäidis:
4 spl suhkrut
1 spl jahvatatud kaneeli
4 spl õli või sulatatud võid

Toorjuustuglasuur:
2 spl toasooja võid
100 gr toorjuustu
1 dl tuhksuhkrut

Sega kuivpärm soola ja jahuga läbi. Teises kausis sega suhkur veega läbi. Vala suhkru ja vee segu jahu hulka ja sega. Seejärel sõtku tainast paar minutit ja lisa vahepeal õli. Sõtku veel kuni tainas on ühtlane. Kata kauss toidukilega ning jäta tainas sooja kohta räti alla umbes tunniks kerkima.

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega omavahel kaneelitäidise koostisosad.

Rulli tainas jahusel laual ristkülikuks ning kata kaneeliseguga. Keera rulli ning lõika rull 12ks jupiks. Aseta rullid võitatud või õliga määritud kõrgemasse ahjuvormi. Mina olen kasutanud 24cm läbimõõduga vormi, siis jäävad rullid mõnusalt pehmed.

Küpseta 15 minutit kuni rullid on pealt kaunilt kuldpruunid.

Küpsemise ajal valmista toorjuustuglasuur. Hõõru või, toorjuust ja tuhksuhkur ühtlaseks ning kata sellega kaneelirullid kuni need on veel kuumad (lase enne glasuuri pealepanekut kümmekond minutit jahtuda).

Kui soovid veganversiooni, kasuta või asemel õli ning toorjuustuglasuuri asemel sulatatud tumedat šokolaadi.

Delicious Thailand. Long way home.

Tahtsin kaheksase bussiga lennujaama minna, aga reisibüroo tütarlaps tegi mulle selgeks, et sellega ma elan ikka adrenaliini piiril ning lennule jõudmine on igati küsimärgi all. Bronnisin siis seitsmese bussi ning olin 3h enne lendu lennujaamas... Sisustasin aja eriti sisukalt erakordselt suure kohviga. Bussis sain eelnevalt veel jutule ühe saksa pensionäriga, kes oli just 5 kuud Tais veetnud ning oli parajasti teel Egiptusse, et seal veel kuu aega puhata. Kuldse servaga baleriinade, mustade viigitute viigipükstega tädi astus lennujaamas bussist välja, rabas oma seljakoti selga ning marssis terminali :) Rääkis, muide, kuidas taksojuht oli lausa nutma hakanud, kui ta tema musta värvi riietust nägi, et ikkagi turist nii austab nende lahkunud kuningat...

Positiivse poole pealt on Finnair taaskord aru saanud vegan ja vegetarian toidu vahest ning süüa sai hästi (vaata pilti). Filmivalik oli samas erakordselt niru, andes võimaluse vaadata näiteks Home Alone esimest osa.

PS. Leia kass kuumalt plekk-katuselt (vaade hotelliaknast)
PPS. Helsinki lennujaamas testisin unekapsleid. Sai magada, aga olen ka paremini maganud :)

Delicious Thailand. Siam.

Hommik algas kohvi ja puuviljasalatiga ning jätkus Siami kaubanduskeskuses.

Eelmine kord 7 bahti maksnud buss tundus seekord tasuta olevat, igal juhul kummalgi otsal meilt raha ei tahetud. Võimalik, et tasuta ühistranspordiga üritatakse lohutada kurvastavat rahvamassi, kes siiani üleni mustas ringi liigub. Sõitsime bussiga mööda tänavatest, kus oli sadu musta riietatud inimesi. Kuningalossi juures pakuti külastajatele lausa vett ja riisi kosutuseks.

Pealelõunal sattusin kaubamajja, mis viis mind joonelt tagasi paari aasta tagusesse aega, linna, mille nime Helena mainida ei luba. Olgu öeldud, et kaubavalik, kust valge maadam omale midagi ei leidnud, meenutas Hat Yai oma, mis olla shoppingumeka malaidele.

Kuna Royal Palace oli kingapaelaturistidele liiga kallis (500 THB), siis võtsime takso ja läksime Wat Phosse (sissepääs 100 THB sisaldas ka pudelit külma vett). Vaatasime üle 50-meetrise pikutava buddha, kes kaetud kullaplaatidega, paar kassi ning ohtralt stuupasid.

Delicious Thailand. Aga süüdlane?

Kell neli öösel ei ärganud ma mitte palve- vaid tualetikutse peale. Midagi, mis ma eile sõin, tahtis väljuda nii ülevalt kui alt. Ma ei teagi, mida süüdistada - hommikusi banaanipannkooke, lõunast riisi lennukis või õhtust rotit ja apelsinimahla india restos.

Kella kümne paiku venitasin ennast apteeki, sest kogu reisimeditsiin oli mugavalt ja käepäratult lennujaamas seljakotis. Soetatud ravimid aitasid ning saime liikuda läbi puuviljapausi lennujaama, et minna Bangkoki lennu peale. Kell 17:15 pidi lend väljuma ning seda ta ka tegi. Tshekkisime hotelli, käisime söömas ning läksime magama. Nii sisutihe päev oligi :)

Virgin Bali. Power cut ehk Lombokirindel muutusteta.

Kell 10 õhtul kadus meie toast elekter. Mujal oli alles. Õnnetul kombel naasesid samal ajal ka kõik 15 venelast ehk läks lahti lärm. Paari tunni pärast oli elekter tagasi ning sai hakata magama jääma. Kuna üks meist, mitte mina, ei saanud suurest saareltlahkumise elevusest magada, olime ca kuuest üleval. Umbes sel ajal laekusid ka täiesti umbes kolm surfarit, kes ööbisid meie kõrval väikeses kaheses toas. Kella seitsme paiku, kui üks neist kolmest poisist pidevalt väljas käis, haises nende tuba niivõrd, et meie oma terrassil hästi hingata ei saanud. Tundus, et ka 15 venelast hakkavad ärkama ning eilne kogemus, kus hommikusööki tuli pool tundi oodata, värskelt meeles, tegime mesilasliini restorani ning andsime kohvi- ja banaanipannkoogitellimuse sisse.

Kella kümneks oli tellitud auto lennujaama ning kui 9:50 alla hakkasime liikuma, lootsime, et kogu kraam jõuab koos meiega kuivalt retseptiooni ning midagi ei pudene treppide all olevasse basseini.

Lennujaamas valitses kord ja tavapärane indoneesia efektiivsus. Kõigepealt turvakontroll ja pagasi skriining. Siis pardakaardi väljaprintimine ning seejärel lennujaama koridorides väheste vabade toolide poole tormamine. Kui lõpuks lennuk väravas oli, sai läbida immigratsiooni ning järjekordse turvakontrolli ja skriiningu. Peale seda oli passi ja pardakaardi kontroll, ootesaali läbimine ning taas pardakaardi kontroll. Tööpuudust ei tohiks siin riigis olla.

Mulle meeldib Indoneesia, siin on head söögid, saab süüa vägivallavabalt, siin on ilus loodus ja palju värve. Aga mind kohutavalt häirib nende komme igal võimalusel üritada tõmmata. Näiteks juba mainitud laevapiletite ostmine Ubudis või see kui sadamas polnud vastas mitte lubatud bussi vaid tasuline hobune. Või kui agentuur valetab, et kõik templid on tasuta, üritades ise samal ajal jätta osad kokkulepitud asjad piletile kirjutamata. Eile õhtul autot bronnides lennujaama oli väljas hind 50.000 ühele. Kahekesi pidime seega maksma 100.000. Agentuur ütles, et see on jagatud auto hind ning kui tahame privaatautot, tuleb kummalgi 60.000 maksta. Right. Ütlesime, et jagatud on täiesti fine ning loomulikult ei tulnud seda täna kellegagi jagada.

Üsna lennu alguses meenus mulle, et ka eelmine kord kui ma seda marsruuti lendasin, olin näost valge, tõmbasin turvavööd kuni näost siniseks minemiseni kinni ning klammerdusin hüpetel ja vabalangemistel käetugede külge. Väga bumpy lennuliin, ma ütlen.

Jätsime pagasi lennujaama, kihutasime läbi sellise paduka, kus polnud kaugemale kui paar meetrit näha linna, tshekkisime ennast hotelli ning tormasime KLCCsse, et tornidesse üles minna ning vaadet nautida. Selgus, et piletid on välja müüdud ning järgmine võimalus üles minna on kolmapäeval. Läksime selle info peale shoppama.

Virgin Bali. Jack Russell.

Õhtul kell 9 läks kogu auulis elekter ära ning jõudsime enne magama minna kui uuesti tagasi tuli. Öösel astus korra läbi, et siis hommikuks jälle ära minna. Igal juhul tuli mul öösel seal higistades (pole elektrit, pole fani) idee, et läheks päev varem ära. Hommikul seda ettevaatlikult (ettevaatlikult, sest mulle meenus ta elevus kui me avastasime kui odavad on piletid Balilt Austraaliasse) Helenale, kes enne mu lause lõppu juba pileteid ümber bronnimas oli. Kulutasime sellele liigutusele tubli tunni, aga saime homme lõunaks lennu Kuala Lumpurisse.

Olime omale päevatripi broneerinud kahe kose ja nelja templiga. Kuna eilne linnatüdrukute vastu huvi tundev juht oli rooli pannud oma umbkeelse venna, siis pääsesime teemadest, kust me tuleme ja mitmendat korda Indoneesias oleme. Kosed olid nõrgad, aga hiking mõnus. Olin eile pileteid bronnides kaks korda küsinud, et kas templitesse on tasuline sissepääs või mitte. Kinnitas, et kõik on tasuta. Esimese (juht lisas selle boonusena) sissepääs oli 15.000 ruupiat, teine oli tasuta, kolmas maksis 25.000, neljas 20.000 ja viiendas tuli maksta annetus ning giidile, kes meid ründavatest ahvidest mööda viis. Olgu mainitud, et ahvid ei ründand ning algselt giidile pakutud 20.000 teda ei rahuldanud ning küsis 5 dollarit. Nii rikkad me polnud, aga 11.000 sai juurde. Vaade ülevalt oli kaunis, niipalju kui seda näha õnnestus, sest silma voolav higi tegi vaatamise natuke keeruliseks.

Siirdusime otsima õhtusöögikohta siin gurmeerajoonis ning leidsime ühe eriti entusiastliku noormehega warungi. Kuna ma tundusin vist natuke löödud, et menüüs tempet polnud, siis ta tõi meile snäkiks praetud tempet ja suitsutatud tofut. Lisaks vabandas, et toiduga läheb natuke kauem, sest ta valmistab kõik nullist. Olime tellinud kalapulgad friikatega ja gado-gado. Kui mu kalapulgad pool tundi hiljem lauda jõudsid, tekkis kahtlus, et tellimustega on mingi segadus, sest korvist haigutas vastu kala koos saba ja sarvedega, 6 kalapulka ning ports friikaid. Aga poiss seletas, et kuna ta teeb kalapulgad värskest kalast, siis serveeris need pulgad mulle kala skeleti peal. Eriti head olid! Ning esimest korda oli piinlik nii väikest arvet maksta (ca 3.10 eurot koos värske arbuusimahlaga) ning jätsin ka tippi.

Olime arvestanud 200.000 ruupia maksmisega lennujaamas kui kontrollisime üle ning selgus, et see peaks nüüd juba lennukipileti hinnas olema. Seega oli meil ruupiaid veel üle ning läksime kõrvalbaari õnnelikule tunnile mojitosid jooma. Selle raha eest sai neid üksjagu.

Virgin Bali. Ahvid ja hobused. Lombok Ferrari.

Tellisime omale early breakfasti, sest me olime omale kuke ja koidu ajaks transpordi Lombokile tellinud. Kella 10 paiku õhtul koputas poiss meile uksele ning tõi tuppa kandikutäie hommikusööki - puuviljasalat ning röstsaiad ja kohv. Vesi oli õnneks termoses.

Olime õigel ajal õiges kohas, aga mida polnud, oli paat. Agentuuri esindaja arvas, et ju kapten magas sisse, sest eile õhtul olla peoks läinud. Lõpuks tuli paat ning in no time olime teisel kaldal, kus meid pidi ootama agentuuri esindaja sõber oma bussiga, et turistid Kuta randa transportida. Aga mida polnud, oli buss ja juht. Selle asemel tõsteti turistid ja kotid hobuvankrisse ning küsiti bussi juurde viimise eest 50.000 ruupiat. Kuna algajad britid, kellega me bussi jagasime, olid nimetatud summa ära maksnud ja bussi juurde sõitnud, ei jäänud ka kogenud reisijatel muud üle kui öelda, et üle 30.000 ruupia me ei maksa ning hobusega bussi juurde kihutada.

Kaks tundi hiljem olime Kutal ning juht patsutas omale tunnustavalt õlale kui kiirelt ta meid kohale tõi. Tee peal jõudis ta meile kiita saare pealinna ning avaldada kahetsust, et ta ise seal ei ela. Sest, noh, need linnatüdrukud on ikka nii iisid ja puhtad. Neid saab igale poole viia. Kui raha on. Aga külatüdrukutega on igavene jamps, neil võib ainult nende isa valvsa pilgu all külas käia ning ka siis tuleb teises toa otsas istuda.

Sõime ... midagi ning marssisime randa. Prügimäest üle ning kitsedest mööda. See on kõige suuremate liivateradega rand, mida ma kunagi näinud olen. Nagu kuiva kinoa sees kõnniks. Ja kui kohalik, paate ja prügi täis rannariba läbi sai, siis laius meie ees sinine vesi ja kinoarand. Ja palju sarongimüüjaid. Ja kodutuid koeri.

Lombokist räägitakse kui Virgin Balist. Et selline, turistidest ja kommertsist rikkumata nagu Bali paarkümmend aastat tagasi. Noh, mul on hea meel, et ma paarkümmend aastat tagasi Balile ei sattunud. Sest ma sellest autentsuse ja kohaliku elamuse otsimisest (sa pead kindlasti minema ööbimisega tripile, kus öösel majutud pere juures ja näed, kuidas nad päriselt elavad!) pole täpselt aru saanud ning seisukohta ei jaga. Ma tean ka ilma kohaliku indoneeslase kapi taga magamata, et nad elavad vaeselt (aga ostavad sealjuures mingeid kalleid keemiapomme toidupoodidest) ning magavad mitmel kihil, kui üldse kõik tuppa mahuvad. Ning mis autentsusest siin jutt saab olla kui mingi pere iga öö kedagi oma toanurgas majutab? Siis on see juba tavaline kodumajutus. Igal juhul oli rand täis autentseid sarongi- ja ehtemüüjaid.

Eile, kui ma Gilil jooksmas käisin, siis olid teised tervisesportlased valdavalt kohalikud. Neist üks naine, pikkade retuuside, pikkade käistega särgi ja hijabiga. Samal ajal kui mul lühikestes pükstes ja särgis higi voolas nii, et vahepeal ei näinud, kuhu järgmine sammgi satub.

Eat. Relax. Gili. Transpordikorvid.

Eilses postituses unustasin ühe olulise liiklusvahendi mainida - nimelt on siinsetel jalgratastel lenksu küljes korv, milles turist hoiab oma kotti, aga kohalik pistab sinna oma tite.

Kell viis hommikul kõlas kakofoonia - palvekutse, kuked ja kräunuv kassipaar. Viimased olid meie bungalow ukse ees puu otsas, kus meespool üritas läheneda, aga pipar ainult kräunus ning liikus kõrgematele okstele. Kui ma kella seitsme ajal jooksmast tulin, hakkas meespool ära tüdinema ning vaikselt alla ronima. Pipar ei jätnud selles osas valjuhäälset seisukohta taas avaldamata

Eat. Relax. Gili. The Deadline for Complaints was Yesterday.

Elagu naised!

Endiselt on üle 30 kraadi sooja ning päevad mööduvad rannas, basseini ääres, süües ja hammockis. Saarel on põhilisteks (ja ainsateks) liiklusvahenditeks hobused, jalgrattad ja paar mootorratast. Lõunaks maailma parim fruitshake ananassist, kookosest ja kookosveest. Õhtuks Mai Taid rannarestoranis ning seejärel tempeh pähklikastmega mitterannarestos.

Basseini ääres teeb prantsuse noorpaar sündsuse piiril olevat showd ning eilekohatud lizzard käib kloorivett joomas.

Öösel oli vähemalt neljatunnine padukas, millest hommikul andsid märku vaid paar porilompi. Sellest hoolimata niisutasid kõik resortid teid, et turist saaks lahtise liiva asemel poris kõndida.

Eat. Relax. Gili. Wifi as fast as Ferrari, but sometimes like slow ferry.

Päikesetõusujärgselt tegin hommikul jooksuringi ning seega poolele saarele ringi peale. Hiljem rattaga veel paar ringi. Kuskil võsavahel jooksis meetrine sisalik üle tee. Ühtlasi selgus, et korralikku liivaranda siin saarel pole, on korallikliburannad.

Lõunat sõime kohalike moslemite juures warungis, üks paremaid tempeheid, mis ma saanud olen. Ja kui palvus lõppes ning perepea tagasi oli, tõi ta meile maja kulul veel ka kausitäie puuviljasalatit.

Resortinaabritest kanadalased olid Helenale päikeseloojangu sajaga üles haipinud, seega võtsime suuna kokteilidele ja loojangule. Kokteile saime, loojangut mitte.