Täna seisis ees ca 400-500 km pikkune tee Sevillast Sintrasse. Eelmistest päevadest õppinuna planeerisime teele vaid kaks peatust. Mõlemad kaunid mäekülgedele laotatud linnad huvitavate kirikutega, mis tähendab, et võtsime ühe tipu teise järel ning jalutuskäigud oleks võinud vabalt ümber nimetada mägironimiseks. Taas. Kuna Scotti Hispaaniast pärit naaber oli talle südamele pannud kindlasti morcillat (hispaania nägemus verivorstist) süüa, siis otsisime seda igast menüüst. Kuni Aracenani täiesti tulutult, kuid seal lõpuks naeratas talle morcilla. Ja peale esimest ettevaatliku proovimist sinna taldrikule see naeratama ka jäi.
Õhtuks jõudsime Lissaboni serva liiklusummikusse ning selle asemel, et vaadata merre loojuvat päikest Sintra kindluse servalt koos paari klaasi külma rohelise veiniga, vaatasime seda Lissaboni sillal ummikus istudes läbi autoakna.
Kuna GPS ei teinud meiega hotelli leidmisel koostööd ning Sintra näol on tegemist mäeküljel ja -tipus asuva kitsaste ja käänuliste teedega külaga, siis oli hotellivärava leidmine väljakutse. Aga ühe kohaliku ja paari turisti abiga see õnnestus ning tshekkisime ennast oma rõdult avaneva mäevaatega tuppa. Väike maailm, peaks veel ära mainima, sest hotell kuulub Jorge perele, kellega ma märtsis Myanmaris tuttavaks sain.
Öise vahetuse soovituse kohaselt läksime sööma ajaloolises keskuses (centro historico) asuvasse restorani. Kuna Scott oli veel kergelt või mitte nii kergelt tapaselainel, tellis ta omale pool eelroogade menüüd, samal ajal kui ettenägelik eestlane, kes teab, et lapsed Ruandas nälgivad, omale ainult terve kala ja köögivilju (hautatud värske kapsas! :O) tellis. Igal juhul tundus, et esimesest menüüpoolest ei piisa, sest mul oli kala poole peal, kui Scott tellis ka ülejäänud menüüs olevad eelroad.
Õhtuks jõudsime Lissaboni serva liiklusummikusse ning selle asemel, et vaadata merre loojuvat päikest Sintra kindluse servalt koos paari klaasi külma rohelise veiniga, vaatasime seda Lissaboni sillal ummikus istudes läbi autoakna.
Kuna GPS ei teinud meiega hotelli leidmisel koostööd ning Sintra näol on tegemist mäeküljel ja -tipus asuva kitsaste ja käänuliste teedega külaga, siis oli hotellivärava leidmine väljakutse. Aga ühe kohaliku ja paari turisti abiga see õnnestus ning tshekkisime ennast oma rõdult avaneva mäevaatega tuppa. Väike maailm, peaks veel ära mainima, sest hotell kuulub Jorge perele, kellega ma märtsis Myanmaris tuttavaks sain.
Öise vahetuse soovituse kohaselt läksime sööma ajaloolises keskuses (centro historico) asuvasse restorani. Kuna Scott oli veel kergelt või mitte nii kergelt tapaselainel, tellis ta omale pool eelroogade menüüd, samal ajal kui ettenägelik eestlane, kes teab, et lapsed Ruandas nälgivad, omale ainult terve kala ja köögivilju (hautatud värske kapsas! :O) tellis. Igal juhul tundus, et esimesest menüüpoolest ei piisa, sest mul oli kala poole peal, kui Scott tellis ka ülejäänud menüüs olevad eelroad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar