esmaspäev, 17. oktoober 2016

A Portuguesa. Kreemikookidest päästerõngani.










Kuna üks meist (ja see pole mina, sest ma siiski võimalusel õpin oma vigadest) oli omale taas ostnud poole öö ajal väljuva lennu, siis pakkis Scott õhtul oma asjad (no ma pakkisin oma koti ka solidaarsusest ära, et ta üksinda ei peaks pakkimisega tegelema ja noh, et ma järgmisel hommikul saaks pigem koogisöömisele keskenduda, mitte pakkimisele). Elutoas tuli rääkides natuke häält tõsta, et see peomelust üle kostaks.

Kell kaks läks Scott ära ning mina uuele katsele magama. Suht keskpärane katse oli. Hommikul tegin veel koogi- ja croissantiringi, jalutasin Bairro Altos ning läksin seejärel lennujaama. Bussipeatuses üritas üks mosambiigist pärit ja juba 40 aastat Lissabonis elav lennujaama turvatöötaja minuga sõbraks saada, aga need ebasõbralikud eestlased on ju teada.

Äramainimist väärib TAP Portugali eine: kaks viilu saia, mille vahel viil juustu, viil sinki, kolm eakat rukolalehte, lisaks leivale üks väike twix ja tops õunakuubikuid. Taimetoidu soovijad lakkugu panni. Või söögu õunakuubikuid. Vähemalt sai veini ja tomatimahla. Soola ja pipart ei saanud.

Ja Lufthansa ei anna oma hubides enam tasuta kuumi jooke. Kuhu see lennundus omadega jõudnud on?

Aga. Lennud toimusid ja õigeaegselt. Pagas oli ka õigel ajal õiges kohas. Sest ma ei andnud seda silma alt ega pea kohalt ära.

Kommentaare ei ole: