Meinfernbus/Flixbus näib visalt selle nimel pingutavat, et klientidele piletiraha eest ikka rohkem kui ette nähtud pakkuda. Ehk siis üldjuhul kirjasolevast oluliselt rohkem oote- ja sõiduaega. Kell 15:00 väljuma pidanud buss väljus kell 15:45 ja jõudis 19:45 asemel ca 22:30 kohale. Kilomeeter Tšehhi sisse tehti ka 45-minutiline peatus. Muidu polekski võib-olla aru saanud, et kummas riigis jalgu sirutame, aga kui baari/restorani sisenedes oli õhu asemel hall paks suits, siis oli asi selge. Pika nädalavahetuse eel olid muide Flixbusi bussijuhid kõik ootamatult haigeks jäänud ning liinil sõitis juht, kes tavaliselt roolib Prantsusmaal ja Itaalias. Prahasse sõitis ta esimest korda. Ajas ilusti Google Mapsis näpuga rida ning küttis suure bussiga otse läbi südalinna. Natuke häiriv hetk oli see, kui möödusime 100 meetri kauguselt mu majutuskohast. Kaalusin varianti foori taga välja hüpata.
Tahtsin bussijaamas raha vahetada, aga ainsa sellisel kellaajal avatud rahavahetusluugi taga oli järjekorras ca 10 asiaati ning otsustasin piletit lunastamata Praha metrood kasutada. Läksin peale asjade tuppaviimist veel natuke jalutama ja raha vahetama, aga Venceslav Namestyl oli kas rahavahetuskursiks 15:1 (normaalse 26:1 asemel) või siis 26:1, aga lisandus vahendustasu 20-30% summast. Jäi vahetamata.
Kuna laupäevaks lubas ilusamat ilma kui pühapäevaks, siis planeerisin kõik oma tipuvõtud laupäeva peale ning alustasin kohe kuke ja koidu järel Vysheradist. Seejärel kerge kosutus Choco Cafes erakordselt hea martsipaniga kaetud šokolaadikreemitordilõigu ja cappuccino näol ning siis oli plaan katedraali juurde minna. Konsulteerisin Google Mapsiga, mis soovitas mulle tavapärasest natuke teist lähenemist ning kuigi mulle ei tulnud ette, et ma kunagi oleks katedraali hoovil kahte sissepääsu näinud, otsustasin, et väljaspool kasti mõtlemine on ainult tervitatav ning läksin väljapakutud trepist üles. Otseloomulikult sealt katedraali juurde ei saanud, küll aga tundus, et 1. oktoober on see päev, kui Prahas midagi tasuta jagatakse, sest ühe värava juurest algas ringiga ümber terve hiigelväljaku ja sealt veel edasi kulgev järjekord. Liikusin alla tagasi, et siis tavapärast rada mööda uuesti õigesse kohta välja jõuda. Õhtul oli plaanis Letensky Sady ning kui autojuhid, kes osalesid võistlusel "Kes ajab rohkem turiste alla" välja arvata, siis sinna kohaleminek läks nagu plaanitud.
Ka pühapäev algas paljutõotavalt, aga ettevaatliku eestlasena pistsin kileka igaks juhuks kotti. Kõndisin selle teletorni juurde, mille kõrval ma terve eelmise talve elasin ja kuhu ma kordagi neid roomavaid tittesid pildistama ei jõudnud. Sest noh, alati olid muud plaanid. Aga jalutasin läbi Vinohrady ja olin endiselt kergelt üllatunud, kui ilusas linnaosas ma siis elasin. Seekord olin küll täiesti kesklinnas, aga visuaalselt mitte pooltki nii nauditavas arhitektuurilises ümbruses. Tittedega teletorni juurest liikusin Vitkovi parki, sest ilmselgelt oli ka see park kohutavalt kaugel, kui ma esimesel korral Prahas olles Žižkovis ööbisin (ümber nurga ja mäest üles, eksju) ning ma polnud sinna veel kordagi jõudnud. Mäest allatulles hakkas kergelt sadama ning selle peale guugeldasin kohe Praha parimaid koogikohvikuid. Saint Tropez tundus kirjade järgi täpselt see, mida ma otsisin, aga kohale jõudes selgus, et midagi sellist ma ikka ei otsinud küll. Mulle meeldivad väikestel tänavatel asuvad kohvikud, paari väikese laua ja tooliga õues, aga mitte nädalavahetusel suletud passaažis asuv kohvik, kus poodidel trellid ees ja koridorides ka tuled ära lastud. Oleks siis koogidki isuäratavad olnud. Kaalusin selle peale isegi Choco Cafesse kõndimist, aga tibutamisest oli asi vahepeal täiskasvanud kanadeni jõudnud. Avastasin aga vahetult enne kojujõudmist tänavanurgalt kohviku ning sõin taas šokolaadikooki.
Õhtul Lokal u Biles praetud juust (seesama, kus sisu voolab ja koorik on õhuke nagu Creme Brülee peal olev karamellikiht) ja paar Kozeli. Rock'n'roll ja "Elvis elab" oli laupäeva õhtul Letensky Sadys.
Tahtsin bussijaamas raha vahetada, aga ainsa sellisel kellaajal avatud rahavahetusluugi taga oli järjekorras ca 10 asiaati ning otsustasin piletit lunastamata Praha metrood kasutada. Läksin peale asjade tuppaviimist veel natuke jalutama ja raha vahetama, aga Venceslav Namestyl oli kas rahavahetuskursiks 15:1 (normaalse 26:1 asemel) või siis 26:1, aga lisandus vahendustasu 20-30% summast. Jäi vahetamata.
Kuna laupäevaks lubas ilusamat ilma kui pühapäevaks, siis planeerisin kõik oma tipuvõtud laupäeva peale ning alustasin kohe kuke ja koidu järel Vysheradist. Seejärel kerge kosutus Choco Cafes erakordselt hea martsipaniga kaetud šokolaadikreemitordilõigu ja cappuccino näol ning siis oli plaan katedraali juurde minna. Konsulteerisin Google Mapsiga, mis soovitas mulle tavapärasest natuke teist lähenemist ning kuigi mulle ei tulnud ette, et ma kunagi oleks katedraali hoovil kahte sissepääsu näinud, otsustasin, et väljaspool kasti mõtlemine on ainult tervitatav ning läksin väljapakutud trepist üles. Otseloomulikult sealt katedraali juurde ei saanud, küll aga tundus, et 1. oktoober on see päev, kui Prahas midagi tasuta jagatakse, sest ühe värava juurest algas ringiga ümber terve hiigelväljaku ja sealt veel edasi kulgev järjekord. Liikusin alla tagasi, et siis tavapärast rada mööda uuesti õigesse kohta välja jõuda. Õhtul oli plaanis Letensky Sady ning kui autojuhid, kes osalesid võistlusel "Kes ajab rohkem turiste alla" välja arvata, siis sinna kohaleminek läks nagu plaanitud.
Ka pühapäev algas paljutõotavalt, aga ettevaatliku eestlasena pistsin kileka igaks juhuks kotti. Kõndisin selle teletorni juurde, mille kõrval ma terve eelmise talve elasin ja kuhu ma kordagi neid roomavaid tittesid pildistama ei jõudnud. Sest noh, alati olid muud plaanid. Aga jalutasin läbi Vinohrady ja olin endiselt kergelt üllatunud, kui ilusas linnaosas ma siis elasin. Seekord olin küll täiesti kesklinnas, aga visuaalselt mitte pooltki nii nauditavas arhitektuurilises ümbruses. Tittedega teletorni juurest liikusin Vitkovi parki, sest ilmselgelt oli ka see park kohutavalt kaugel, kui ma esimesel korral Prahas olles Žižkovis ööbisin (ümber nurga ja mäest üles, eksju) ning ma polnud sinna veel kordagi jõudnud. Mäest allatulles hakkas kergelt sadama ning selle peale guugeldasin kohe Praha parimaid koogikohvikuid. Saint Tropez tundus kirjade järgi täpselt see, mida ma otsisin, aga kohale jõudes selgus, et midagi sellist ma ikka ei otsinud küll. Mulle meeldivad väikestel tänavatel asuvad kohvikud, paari väikese laua ja tooliga õues, aga mitte nädalavahetusel suletud passaažis asuv kohvik, kus poodidel trellid ees ja koridorides ka tuled ära lastud. Oleks siis koogidki isuäratavad olnud. Kaalusin selle peale isegi Choco Cafesse kõndimist, aga tibutamisest oli asi vahepeal täiskasvanud kanadeni jõudnud. Avastasin aga vahetult enne kojujõudmist tänavanurgalt kohviku ning sõin taas šokolaadikooki.
Õhtul Lokal u Biles praetud juust (seesama, kus sisu voolab ja koorik on õhuke nagu Creme Brülee peal olev karamellikiht) ja paar Kozeli. Rock'n'roll ja "Elvis elab" oli laupäeva õhtul Letensky Sadys.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar