Kell viis hommikul ajas Scott mind üles, sest ma norskavat. Mina??? Tegelt ma arvan, et ta ei saanud ülesöömise tõttu ise sõba silmale ja ei tahtnud üksinda üleval passida. Igal juhul jäi ta kaks minutit peale minu ülesajamist magama. Tegelikult ma magamist kinnitada ei saa, aga norskamist küll. Go figure. Lugesin sellega öö lõppenuks ja läksin rõdule pilvedesse kadunud mäge vaatama. Ja aias olevat võrkkiike ning basseini.
Võtsime suuna üles palee ja kindluse poole ning mida kõrgemale jõudsime, seda ägedamaks ja pilvisemaks vaated läksid. Kuni mingi hetk peale pilvede polnudki midagi vaadata. Alla minnes jalutasime ka centro historicos, ostsime karbitäie kauneid ja veel maitsvamaid kooke ning võtsime seejärel suuna Lissaboni peale. Lissabonis oli meil keset vanalinna broneeritud kahetoaline, piltide kohaselt väga avar ja valgusküllane korter. Kohalejõudes selgus, et mida seal pole, on valgus. Esimese korruse korterit eraldas (peo)tänavast vaid õhuke uks ning seega olid kogu korteri ainsad arvestatavad aknad magamistoas. Ainult, et arvestada nendega ei saanud, sest need avanesid kõrge müüriga terrassile. Aga muidu oli kõik dandy. Või noh, suht õhuvaene ja rõske dandy.
Pidasime paremaks seal mitte pikalt aega veeta ning läksime linna peale. Peale seda kui olime ümber nurga asuvas tapasebaaris tund aega veetnud, selle ajaga kahed tapased saanud ja ära söönud ning ühe veini- ja ühe õlleklaasi ära lõhkunud, läksime Alfamasse, et lubatu järgi parimat ja ehedaimat fadot lihtsa ja pretensioonitu koduse toiduga pisikeses restoranis kuulata. Kuigi restos oli vaid 7 lauda, paigutati neist igasse võimuka perenaise poolt vähemalt 8 inimest. Nagu tavaliselt toodi lauda esmalt suupisted (sai, oliivid, juustud, tuunikalasalat) ning seejärel vaidlesime perenaisega, kas tellime pool liitrit (meie seisukoht) või terve liitri (tema seisukoht, sest resto olla ju südaööni avatud) punast veini. Kuna ma jäin endale kindlaks, et odavat punast veini olen ma nõus vaid väga piiratud koguses jooma, tõi ta lõpuks pooleliitrise kannu lauale. Oli aeg tellida pearoad. Võtsime grillitud huntahvena ning krevetid. Viimased olla saiaga tehtud. Kujutasin omale ette taldrikutäit grillitud krevette röstitud saiakuubikute ja hea oliiviõliga. Vahepeal lasti tuled ära ning nii koha omanik, üks naisterahvas kui hiljem ka kokk, laulsid fadot. Nagu lubatud, oli see väga võimas. Aga sealt edasi läks kõik sinna kuhu ta just läks. Sest meie pearoad jõudsid lauda. Kui Scotti ette pandud ahven nägi välja nagu ta enamasti ka välja näinud oli, siis minu krevetid saiaga oli mingi hägune kaerahelbeputru meenutav pasta, kuhu oli kaunilt viis tiigerkrevetti peale pandud. Proovisin seda putru, mis maitses nagu väga kehv mittemidagi. Vähemalt sai selgeks see saia osalus nimetatud toidulaadses asjas - tundus, et leotatud sai on pudruks tehtud, peotäis krevette sisse segatud, vist natuke soola ka pandud ja see siis kaussi tõstetud. Ja noh, need viis külma maitsestamata keedukrevetti veel garneeringuks lisatud. Silmanurgast jälgisin, kuidas Scott võttis esimese suutäie kala ning peale seda kulus väga pikk aeg ja paar kõhklevat liigutust kahvliga enne kui ta järgmise suutäieni jõudis. Vahetasime taldrikud, et kumbki oma gurmeed endale ei hoiaks. Peale huntahvena maitsmist silma tulevad pisarad polnud mitte rõõmust. Ühesõnaga, selleks hetkeks oli selge, et me ei saa täpselt aru, mida me ebaõnnestunult süüa üritame ning jätsime katse pooleli. Kui me jälle rääkida suutsime (ma pole kindel, kas me peale teist suutäit naersime või nutsime, igal juhul olid need lubatud pisarad silmas) otsustasime, et kanname arve kontserdikuludesse, maksame ära ning läheme kuhugi sööma. Kui juba kolmandat korda olime ettekandjale öelnud, et me tahame maksta (noh, ega me tegelt ei tahtnud, aga see koht oli liiga rahvast täis, et jooksu panna) ja midagi ei toimunud, olime väga lähedal väljakõndimisele. Kui siis Scottilt küsiti, et kuidas maitses (täiesti suurepäraselt, seetõttu ju me kogu toidu alles jätsimegi, et gurmeed ka Ruanda lastega jagada!) ning ta asja natuke ilustades vastas, et täiesti kohutavalt, tehti vähemalt mingil määral allahindlust ning kogu see lõbu läks "vaid" 50 eurot maksma. Sõime seejärel koduteel Pauli boulangeries vaarikatartalette ja jõime kokat (sest see teadaolevalt likvideerib kõik muud maitsed). Kuna härrale jäi see peale eelnenud elamust siiski veel nõrgaks, tegime ka mäkipeatuse. Või noh, üks meist tegi. Või noh, peatusime mõlemad, aga sõi vaid üks.
