Hommik algas taas ... hommikusöögiga. Kohv ja omlett ja valgehallitusjuust.
Järgnes järjekordne teekond trepist üles. Korteri asukoht on meil suurepärane - 3-4 minutit kõndimist ja oleme Montmartre trepi jalamil. Peale dekoltee ettenäitamist saime kirikusse sisse ning kirikust väljudes oli platvormil alustatud ühe pruutpaari pulmafotode tegemist. Samal ajal kui meie kraed kergitasime ja kindad kätte tõmbasime, istus paljaste õlgadega pruut terrassil ja poseeris piltide jaoks. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta oma mesinädalad kopsu- ja põiepõletikus veedab. Peale jalutuskäiku liikusime alla Moulin Rouge'i ning sõime seal ka lõunat. Lõuna pole paraku pikemat ülevaadet väärt. Sõitsime triumfikaare juurde ning kui apteeki tahtsime minna, tuli jälle dekolteed näidata. Ootasin väljas, kuni Helena valiku üle vaatas ning heaks kiitmata jättis.
Kõndisime invaliidide kirikuni, millega jätkus lõunasöögiga alguse saanud pettumuste rida. Noh, mitte, et tal nüüd midagi viga oleks olnud, aga kogu see turvakontroll + tasuline sissepääs võtsid natuke positiivset emotsiooni maha. Kiriku juurde minnes kõndis meie taga noormees, kes harjutas õhtuseks ooperiks. Hääl oli võimas.
Teades Pariisi tuntuimate vaatamisväärsuste populaarsust, mõtlesime üle vaadata, mis olukord on Eiffeli juures ning selgus, et olukorda pole. Pileti- ja liftisabas läks kokku max pool tunnikest ning enne kui arugi saime, olime teisel korrusel. Tipp oli suletud, taaskord. Vaatasime vaateid ja tegime pilte ja kui cappucino isu tekkis, sõitsime alla ning kõndisime Starbucksi. Tegutsesime taas plaani järgi, et üks vaatab, kas õnnestub laud või vähemalt kaks tooli leida ja teine tegeleb tellimisega. Toimis ning kõik oli kontrolli all.
Kuna korter on ikkagi kuuendal korrusel, siis pidasime heaks mõtteks osta toiduaineid koju kaasa ning teha õhtul ise süüa, selle asemel, et uuesti alla kõndida ja siis uuesti üles.
Järgnes järjekordne teekond trepist üles. Korteri asukoht on meil suurepärane - 3-4 minutit kõndimist ja oleme Montmartre trepi jalamil. Peale dekoltee ettenäitamist saime kirikusse sisse ning kirikust väljudes oli platvormil alustatud ühe pruutpaari pulmafotode tegemist. Samal ajal kui meie kraed kergitasime ja kindad kätte tõmbasime, istus paljaste õlgadega pruut terrassil ja poseeris piltide jaoks. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta oma mesinädalad kopsu- ja põiepõletikus veedab. Peale jalutuskäiku liikusime alla Moulin Rouge'i ning sõime seal ka lõunat. Lõuna pole paraku pikemat ülevaadet väärt. Sõitsime triumfikaare juurde ning kui apteeki tahtsime minna, tuli jälle dekolteed näidata. Ootasin väljas, kuni Helena valiku üle vaatas ning heaks kiitmata jättis.
Kõndisime invaliidide kirikuni, millega jätkus lõunasöögiga alguse saanud pettumuste rida. Noh, mitte, et tal nüüd midagi viga oleks olnud, aga kogu see turvakontroll + tasuline sissepääs võtsid natuke positiivset emotsiooni maha. Kiriku juurde minnes kõndis meie taga noormees, kes harjutas õhtuseks ooperiks. Hääl oli võimas.
Teades Pariisi tuntuimate vaatamisväärsuste populaarsust, mõtlesime üle vaadata, mis olukord on Eiffeli juures ning selgus, et olukorda pole. Pileti- ja liftisabas läks kokku max pool tunnikest ning enne kui arugi saime, olime teisel korrusel. Tipp oli suletud, taaskord. Vaatasime vaateid ja tegime pilte ja kui cappucino isu tekkis, sõitsime alla ning kõndisime Starbucksi. Tegutsesime taas plaani järgi, et üks vaatab, kas õnnestub laud või vähemalt kaks tooli leida ja teine tegeleb tellimisega. Toimis ning kõik oli kontrolli all.
Kuna korter on ikkagi kuuendal korrusel, siis pidasime heaks mõtteks osta toiduaineid koju kaasa ning teha õhtul ise süüa, selle asemel, et uuesti alla kõndida ja siis uuesti üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar