Kuna mul on homme vaba päev, siis vaatasin eelmisel nädalal netis ringi, et kuhu minna võiks. Prahast mitte väga kaugele. Helena rääkis samal ajal, kuidas tahaks SPAsse, aga maksab rohkem kui nädalavahetus Euroopas. Ja siis ühtäkki läks kuidagi nii, et meil olid olemas piletid Pariisi ja majutus Montmartre'i jalamile broneeritud. Kahetoaline korter kuuendal korrusel vaatega sisehoovi. Jõudsime veel vaadata, et kuidas lennujaamast kohale saab, kui oligi enam-vähem käes aeg fotokas ja Kindle ja Helenale soetatud paar kilo kosmeetikat kotti pista, kott õlale võtta ja lennujaama minna.
Lend oli igati exciting, sest Air France jagaks söögiks makroone. Üks šokolaadimakroon ja teine vaarikamakroon. Ülihead ja maitsev sissejuhatus nädalavahetusele. Lend oli üsna tühi, aga kuidagi oli mul õnnestunud koht saada prantslase lähedusse, kes iga kord, kui ma akna poole vaatasin, mulle naeratas ja ennast mulle otsa vaatama unustas. Ja siis mingi hetk polnud mul isegi vaja enam akna suunas vaadata, isegi raamatut lugedes tundsin naabrimehe pilku endal. Lennujaamas läksid meie teed siiski lahku.
Korterisse jõudes selgus, et kuuendale korrusele viib 12 treppi ning mitte ühtegi lifti. Ma hakkan selles talves juba teatavat mustrit nägema. Ainsa erandina meenub mulle hetkel Barcelona, kus sai liftiga viiendale. Prahas on neljas korrus ilma liftita, sama oli Berlinis.
Läksime lähedalasuvasse India restorani õhtust sööma. Tellisime kahepeale pakorad, palak paneeri ja juustunaani, mille peale pidid ettekandjal silmamunad välja hüppama: "That's all?" Nojah. Kõht sai täiesti täis. Hindude portsud on ju teada...
Vaatasime veel Moulin Rouge'i kirevat tänavat, ostsime poest pudeli Rieslingut, karbi mune ja paki rukolat ning läksime koju veini jooma.
Lend oli igati exciting, sest Air France jagaks söögiks makroone. Üks šokolaadimakroon ja teine vaarikamakroon. Ülihead ja maitsev sissejuhatus nädalavahetusele. Lend oli üsna tühi, aga kuidagi oli mul õnnestunud koht saada prantslase lähedusse, kes iga kord, kui ma akna poole vaatasin, mulle naeratas ja ennast mulle otsa vaatama unustas. Ja siis mingi hetk polnud mul isegi vaja enam akna suunas vaadata, isegi raamatut lugedes tundsin naabrimehe pilku endal. Lennujaamas läksid meie teed siiski lahku.
Korterisse jõudes selgus, et kuuendale korrusele viib 12 treppi ning mitte ühtegi lifti. Ma hakkan selles talves juba teatavat mustrit nägema. Ainsa erandina meenub mulle hetkel Barcelona, kus sai liftiga viiendale. Prahas on neljas korrus ilma liftita, sama oli Berlinis.
Läksime lähedalasuvasse India restorani õhtust sööma. Tellisime kahepeale pakorad, palak paneeri ja juustunaani, mille peale pidid ettekandjal silmamunad välja hüppama: "That's all?" Nojah. Kõht sai täiesti täis. Hindude portsud on ju teada...
Vaatasime veel Moulin Rouge'i kirevat tänavat, ostsime poest pudeli Rieslingut, karbi mune ja paki rukolat ning läksime koju veini jooma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar