Praha päevikud. Tänavaelu

Mulle nii meeldib Prahas igale poole jalgsi liikuda. Noh, mõistlikus raadiuses siis ikka. Kuigi mul on paar supermarketit ka kohe ümber nurga, siis kui mul vähegi aega on, valin välja mõne kaugemal asuva. Ühest küljest on need lähedalasuvad kõik Albertid, millega ma veel nagu sõbraks pole saanud ja Facebooki ei jaga, teisest küljest mulle meeldib võtta see aeg ja kõndida läbi laiade ja rahulike tänavate poodi mandariini ostma. Või jogurtit. Järgmisena on lähikonnas Billad, aga ka nende kaubavalik on nüüd uuel aastal natuke soovida jätnud. Mandariinid on maru nirud. Kui neid üldse on. Seega otsisin täna välja, kus siin Tescod asuvad. Kõige suurem asub Andelis, aga sinna on ca 45 minutit jalutamist ja see pole päris see maa, mida ma kaks korda purgi kikerherneste, brokoli ja puuviljade pärast läbida tahaksin. Eriti kuna tagasitulles on toidukott ka õlal. Niisiis. Üks asuski sobivalt veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel suunas, kuhu ma sattunud polnud. Ja niipea kui olin oma igapäevaselt tänavalt ära keeranud sinna, kuhu ma varem sattunud ei olnud, meenus mulle ka, miks seda siiani juhtunud polnud. Järgmised neli blokki läksid järsult allamäge. Mitte, et nüüd mäest alla minek mingi probleem oleks, aga praeguseks ma olen aru saanud, et kui koju tagasi tahta, siis tuleb hiljem toidukotiga ka mäest üles kõndida. Ja nagu neist neljast vähe oleks, siis ka kuuendast blokist, mis natuke nurga taha varju jäi, oleks võinud ka siinsel lumevabal tänaval kelguga korraliku hoo sisse saada. Aga mulle ikka meeldib Prahas jalutada. Tallinnas saan läbi häda Kristiines käidud ja kuhugi kaugemale ei viitsi kunagi. No mida seda Endlat mööda sinna Selverissegi kõndida, pole nagu väga vastupandamatute vaadetega teekond ju. Kaubamajja ja Solarisse oleks nagu natuke kenam, aga jällegi ei tundu mulle väga mõistlik linna kõige kallimatesse toidupoodidesse marssida.