Mulle meeldis Hvostovi kirjastiil ja lähenemine oma nõukogude aega jäänud lapsepõlvele. Kui suurem osa seni ilmunud ja minu poolt loetud nõukogude aega käsitlevaid raamatuid on pigem nostalgilised, meenutades sooja sõnaga pioneerilaagreid, siis Hvostov kirjutas sellest, kuidas oli olla seitsmekümnendatel eesti poiss linnas, kus valdav osa elanikkonnast olid venelased.
Päikeseline Itaalia, temperamentsed ja sõbralikud itaallased ning pulbitsev elu ja ometi on võimalik sellest kirjutada niivõrd emotsioonitu ja kriitiline raamat. Eelkõige said kriitika osaliseks loomulikult eestlased (olgugi, et raamatu pealkirjaks on Sitsiilia mitte Eesti), vähemal määral ka itaallased ja sealne elukorraldus. Pidev võrdlemine ("No mina küll nii ei teeks") ja eestlaste üle vingumine oli lõpuks juba üsna häiriv.
Kaanel olevate i-de täppideks ning raamatus sees lõikude eraldamiseks olevad vereplekid on ka üsna maitsetud.
Pilguheit Egiptuse pealinna ellu. Väga hea.
Ma olen aja jooksul üsna palju erinevatel teemadel raamatuid Nepalist lugenud, aga "child trafficing" oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma ei oleks osanud arvata, kui lihtne on seal vanematelt lapsi välja petta ning kui laiaulatuslik see kõik on.
Autor läks oma ümbermaailmareisi raames kolmeks kuuks Nepali lastekodusse vabatahtlikuks. Algul selle mõttega, et oleks hiljem, mida teistele uhkusega rääkida, siis aga sattus sinna üha uuesti ning järjest konkreetsemate plaanidega lapsi aidata ning neid vanematega taas kokku viia. Seda raamatut oli kohati väga valus lugeda.
