Kati Lumiste - Minu Ibiza
Raamatuid kohtadest, kus ma olen käinud või plaanin minna, ootan ma alati põnevusega. Nii soovist uuesti oma reisi mõtetes läbi elada ja äratundmisrõõmu kogeda kui ka info ja ideede kogumise eesmärgil. Mõttega elustada oma viie aasta tagune Ibiza reis, võtsin selle raamatu kätte.
Esmamulje on määrav. Nagu inimeste nii ka raamatute puhul. Raamatu autoriks on naisterahvas, kes läks peale ülikooli sõbrannaga kolmeks kuuks Ibizale. Juba esimestel lehekülgedel mainis ta ära nende värvika suvepuhkuse saarel ning imestas, kuidas sõbranna seal siiski süütuks suutis jääda. Paraku pean ütlema, et minu jaoks näitab selline seisukoht autori (madalat) taset ning loob negatiivse meelestatuse ka ülejäänud raamatu osas. Ääremärkusena lisan, et minu meelest ei ole küll imelik, kui mõni tütarlaps ei taha süütust kaotada peokeerise käigus mõnele suhteliselt suvalisele mehele.
Raamat oli üles ehitatud autori erinevatele reisidele Ibizale 13 aasta jooksul, ta kirjutas inimestest, keda ta seal kohtas, meestest, kellesse armus (neid oli erakordselt palju), meestest, kes olid temast huvitatud, pidudest. Oli aastaaegade vaheldumist, skvottimist, elu rannas. Elust ökotalus, natuke toitudest, natuke põliselanike elust. Loodust kirjeldavaid lõike oli tõeline rõõm lugeda, silme ees olid uskumatud õiteväljad ja magusat lõhna võis peaaegu tunda. Samuti värskete mandlite puhastamine...
Lisaks minu jaoks liiga madalale sissejuhatusele jätkus tegevus esimestes peatükkides samas stiilis - restoranis nõude lõhkumine (taldrikutega lendava taldriku loopimine), põldudelt ja aedadest puuviljade jm varastamine. Hetkekski ei tekkinud lugedes tunnet, et autoril sellise käitumise üle natukenegi piinlik oleks.
Pidev (negatiivsete) hinnangute andmine häiris. Kui ikka mõni inimene ei meeldinud, siis too kas "vaevles kroonilise kõhukinnisuse all", oli "jobu" vmt. Ja kui alastiolek seal nii iseenesestmõistetav ja normaalne oli, siis miks seda raamatus pidevalt rõhutama pidi (otseloomulikult alasti)?
Kuidagi kummaline on see, kui mina olin seal saarel mõned päevad, siis meie kogesime hoopis teistsuguseid asju. Asju, mida raamatus ei olnud isegi möödaminnes mainitud... Muide, kas Kataloonia ühte levinuimat magustoitu, crema catalanat Ibizal tõesti ei sööda?
Tegelikult seal raamatus ju isegi üht-teist ka oli Ibiza kohta - nii pidudest, õhkkonnast, säilinud hipielust ja kommuunidest kui mõnevõrra ka põliselanikest, aga see kõik oli üsna lämmatatud autori armuseikluste, erinevate tutvuste kui ka minu jaoks ebaolulise iga reisi eraldi äramärkimisega.
Raamatuid kohtadest, kus ma olen käinud või plaanin minna, ootan ma alati põnevusega. Nii soovist uuesti oma reisi mõtetes läbi elada ja äratundmisrõõmu kogeda kui ka info ja ideede kogumise eesmärgil. Mõttega elustada oma viie aasta tagune Ibiza reis, võtsin selle raamatu kätte.
Esmamulje on määrav. Nagu inimeste nii ka raamatute puhul. Raamatu autoriks on naisterahvas, kes läks peale ülikooli sõbrannaga kolmeks kuuks Ibizale. Juba esimestel lehekülgedel mainis ta ära nende värvika suvepuhkuse saarel ning imestas, kuidas sõbranna seal siiski süütuks suutis jääda. Paraku pean ütlema, et minu jaoks näitab selline seisukoht autori (madalat) taset ning loob negatiivse meelestatuse ka ülejäänud raamatu osas. Ääremärkusena lisan, et minu meelest ei ole küll imelik, kui mõni tütarlaps ei taha süütust kaotada peokeerise käigus mõnele suhteliselt suvalisele mehele.
Raamat oli üles ehitatud autori erinevatele reisidele Ibizale 13 aasta jooksul, ta kirjutas inimestest, keda ta seal kohtas, meestest, kellesse armus (neid oli erakordselt palju), meestest, kes olid temast huvitatud, pidudest. Oli aastaaegade vaheldumist, skvottimist, elu rannas. Elust ökotalus, natuke toitudest, natuke põliselanike elust. Loodust kirjeldavaid lõike oli tõeline rõõm lugeda, silme ees olid uskumatud õiteväljad ja magusat lõhna võis peaaegu tunda. Samuti värskete mandlite puhastamine...
Lisaks minu jaoks liiga madalale sissejuhatusele jätkus tegevus esimestes peatükkides samas stiilis - restoranis nõude lõhkumine (taldrikutega lendava taldriku loopimine), põldudelt ja aedadest puuviljade jm varastamine. Hetkekski ei tekkinud lugedes tunnet, et autoril sellise käitumise üle natukenegi piinlik oleks.
Pidev (negatiivsete) hinnangute andmine häiris. Kui ikka mõni inimene ei meeldinud, siis too kas "vaevles kroonilise kõhukinnisuse all", oli "jobu" vmt. Ja kui alastiolek seal nii iseenesestmõistetav ja normaalne oli, siis miks seda raamatus pidevalt rõhutama pidi (otseloomulikult alasti)?
Kuidagi kummaline on see, kui mina olin seal saarel mõned päevad, siis meie kogesime hoopis teistsuguseid asju. Asju, mida raamatus ei olnud isegi möödaminnes mainitud... Muide, kas Kataloonia ühte levinuimat magustoitu, crema catalanat Ibizal tõesti ei sööda?
Tegelikult seal raamatus ju isegi üht-teist ka oli Ibiza kohta - nii pidudest, õhkkonnast, säilinud hipielust ja kommuunidest kui mõnevõrra ka põliselanikest, aga see kõik oli üsna lämmatatud autori armuseikluste, erinevate tutvuste kui ka minu jaoks ebaolulise iga reisi eraldi äramärkimisega.
5 kommentaari:
Tervist!
Petrone Printil on käimas blogimäng, kus iga meie raamatu arvustaja saab auhinnaks Sandra Steingraberi raamatu "Mina olen ookean". Kas olete huvitatud selles osalemisest ja me võime avaldada Teie arvustuse meie Facebooki lehel?
Blogimängu kohta lähemalt siit: http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/25/arvusta-meie-raamatuid-ja-kingi-endale-raamat/
Kui me võime Teie arvustuse avaldada, kirjutage palun meilile triinu@petroneprint.ee.
Tänades
Triinu-Mari
Tere,
ma tean, et see käimas on, ma olen sinna isegi korra juba postitanud.
Gaili
Tere jälle!
Kahjuks Teie eelmine arvustus ei läinud arvesse, kuna ta ei mahtunud õigete kuupäevade sisse.
"Minu Ibiza" arvustuse eest saaksime Teile raamatu saata.
Kas olete nõus?
Tänades
Triinu-Mari Vorp
Ma tean :) Ma tahtsin selle vastusega lihtsalt seda öelda, et ma olen blogimänguga kursis ;)
Selge! Aitäh arvustuse eest ikkagi!
Triinu-Mari
Postita kommentaar