New York, baby, New York. Pool.

Sisenesime eile siis tunnelisse, mis kirjade kohaselt oli NY metroo. Kui see oleks ehitatud viimase 10 aasta jooksul, siis ma arvaks, et nad said inspiratsiooni 90ndate Narva maantee ühikatest ja Patarei vanglast. Aga väidetavalt olla see siiski vanem ning võrreldes 70ndatega nägevat praegu täitsa tiptop välja. Kes on käinud Patarei vanglas eksursioonil, on näinud ka vangikonge. Ning tunneks metroovangunisse sisendes kindlasti äratundmisrõõmu. Scott ei saanud täpselt aru, kuidas ma alati õige suuna metroo leidsin ja me õiges peatuses väljusime. Ega ma ise ka sellest eriti aru ei saa. Sest tulevikumuusika nagu elektroonilised tablood jmt pole NYC metroodesse veel jõudnud.

Kuna eile liikusime natuke plaanipäratult ringi, siis täna väljusime kindla sihiga silme ees. Vaadata Wall Streeti, pulli, leedi Libertyt, ületada Brooklyni sild, teha seejärel pealelõunanap ning minna siis tuledes linna pildistama ja Little Italysse sööma. Mõeldud, tehtud. Väljusime hotellist, selgus, et ülemine pool New Yorgist on udus ning võtsime suuna nagu plaanitud, Manhattani lõunatippu. Nägime pulli, läbi udu tõrvikuhoidjat, finantskeskust ning kulutasime pooltunni, et leida võimalus Brooklyni sillale saada. Sild oli väga äge ning Brooklynis sõime ka lõunat.

Peale karrisid tundus aeg pealelõunauinakuks sobiv olevat, aga mul eile õhtu värskelt meeles, siis otsustasin selle asemel hoopis Little Italy restoranide reviewsid lugeda. Valisin ühe välja, Scott helistas, et bron teha ning sai teada, et unusta ära, isegi walk in lauad on kinni ja bronnid on järjekorras. Kuna vahepeal oli kadunud pagas ka koera saba ületanud, tõime jääd ning panime Kozeli ja Musta Nunna külma. Ja jõime ära ka. Võtsime siiski suuna Benito One suunas, astusime sisse ning vastu kõiki ootusi suunati meid kohe akna alla kahesesse lauda. Me ei lasnud seda omale kaks korda öelda ning lasime veini lahti teha. Valisin ravioolide ja pasta vahel ning otsustasin pasta kasuks, sest ravioolisid tuuakse ju teadupärast vähe, aga ma olin näljane. Sellest pastakausitäiest, mis mu ette pandi, oleks ma nädal aega süüa saanud ja mõne väiksema Aafrika riigi ära toitnud. Vaatamata sellele, et ma kaks kolmandikku kausitäit tagasi saatsin, mainisin ma siiski nii möödaminnes Scottile, et ma ikka nii hea meelega prooviks ühe raviooli ka. Soov sai hetkega ettekandjale edastatud, kes lubas vaadata, kas saab mõnest tellitud portsust mulle ühe pihta panna ning tuli kolm minutit hiljem, alustassi peal üks raviool ja desserdikahvel :)

Tagasitulles metroo juurde, siis õhtul kojuminnes kõndisime trepil mööda noormehest, kes parajasti omale süstalt veeni lükkas.

New York, baby, New York. It's up to you, New York, New York.

Hommikusöök on päeva olulisim toidukord. Selle teadmisega võtsime oma 23. korruselt suuna alla ning siirdusime restorani. Lasin vahtplastist topsi kohvi täis, vaatasin kolme erinevat piima, millest kaks olid erineva lahjasusastmega ning kolmas - pool ja pool - siis vist koorega pooleks. Läks käiku. Edasi tulid munavalgeomletid köögiviljaga, Euroopa omletid (selgus, et Euroopas enam ei praeta, vaid kuivatatakse omlette ning pistetakse peekon vahele), Muffinid, röstsaiad, kaneelirullid ja võimalus omale masinas värske pannkook lasta küpsetada. Lisaks 4 sorti hommikuhelbeid, jogurtit ja keedumune. Paar vorsti kah. Ning banaani ja apelsine. Ning lisaks ei pea paranoilised turistid muretsema, et äkki on mõni nõu köögis kehvasti pestud, sest kogu seda gurmeed sai erinevatest vahtplastnõudest tarbida. Scotti sõnul oleme me lihtsalt nii odavas hotellis.

Peale kiiret käiku UniQlosse võtsime suuna Times Squarile. Sõna väljak nimetuses nagu vihjaks sellele, et tegemist kraad suurema platsiga, aga selgus, et lihtsalt natuke laiem tänavajupp. Ja uusaastakuul oli kah juba langend ja ära viidud. Liikusime Central Parki, tegime ringi ümber järve ja oravate ning läksime sööma. Kuna me istusime akna all, siis oli meil hea ülevaade sellest, kuidas maja ette sõitis biojookide auto ning hakkas rahvale pudeleid jagama. Täitsa võimalik, et mu devastation oli näost näha, sest Scott kõndis välja ning tõi mulle ka pudeli matet ingveri ja greibiga.

Vahepeal hakkas kergelt tibutama ning seega tõmbasime oma jalutuskäigule joone alla, võtsime metroo ning sõitsime Little Italysse ning Hiinalinna.

Tagasi hotellis tundus hea mõte väike nap teha ning seejärel kuhugi sööma siirduda. Mõeldud, tegemata. Sest, noh, kui oleks tulnud voodist üles tulla, siis see lihtsalt ei toiminud. Tellisime pizza (pizza 15 USD, toomine 13 USD, tip 7 USD) ning vaatasime filmi.

Pagas kuuldavasti olla omadega koera ületanud, aga see koera saba osutus siiski väljakutseks.

New York, baby, New York! Mustrid. Ja Rundschau München.

Plaan oli lennata poole öö ajal Kopenhaagenisse ja sealt kolm tundi hiljem New Yorgi suunas. Aga SAS tegi omad plaanid ja saatis SMSi, et "Gaili, me tahame su maailmapilti avardada ning võimaldame päeva Taani pealinnas, tule õhtul uuesti lennujaama." Või noh, see oli see mõte nende SMSi taga, mis lükkas 10:40 lennu algul 17:00 ja siis 17:10 peale. Paar meetrit eemal istus kolmene naistegrupp, kes kah, tundus, on NYCi minemas. Igal juhul ei tundunud lennu edasilükkamine neid suuremat häirivat. Nad olid rohkem mures, et kõik ikka kõrvuti istuda saaks. Või noh, kaks olid, kolmas vist oleks hea meelega eraldi istund.

Kopenhaageni lennujaamas sattusid nad taas minu lähedusse istuma ning kella 9 paiku kuulsin, kuidas nad hakkasid ennast tasapisi väravasse sättima. Tundus, et natuke oli ka jõutud napsu võtta vahepeal. Ajasin siis ennast püsti ja teavitasin kuldset triot, et lend on edasi lükatud. "Oi, mismõttes? Mis kellaks?" "Eee, kas te siis smsi ei saanud?" "Ah, tuli jah midagi enne, aga ma ei saanud üldse aru, mis kell viis seal oli, nii, et ma ei pööranud tähelepanu." Igal juhul, tütrekesed, veel nii ca 7-8 tundi siin lennujaamas, siis alles. Näitasin veel suuna kätte, kust toiduvouchereid tasuks küsida. "Ooo, tasuta toit!". Kui ma oma voucheriga tagasi liikusin, olid nemad tasuta napsuleti äärde toppama jäänud. Aga jätsid omale ka tasuta toidu suuna meelde.

Olin omale just toonud kohaliku gurmee a la CPH ning võtnud salatist kaks pennet, mis pisarad silma tõid (mitte rõõmust) kui SAS soovis minuga jälle suhelda ning saatis SMSi, et lend on nüüd üldse tühistatud. Võtsin salatikarbi näppu ning läksin uuesti assisteerimis- ja transfeerkeskusesse. In no time olid mul käes pardakaardid Münchenisse ning sealt New Yorki. Kiire pilk boarding aegadele tegi selgeks, et Müncheni lennujaamas tuleb maailma esisprintereid kahvatuma panna. Seda ma ka tegin, pistes lisaks käigupealt veel salati seest mozzarella ning tomatid nahka. Multitasking at its best. Tehku järele. Mis neist kolmest pruudist sai, ma ei teagi, aga CPH - MUC - EWR lennul neid polnud.

München on muide värske lumega kaetud.

Küsisin lennukis oma tavapärase kohvi sidruni ja suhkruga ning valmistusin sama tavapäraselt kinnituseks, et jah, kohv, jah, sidruniga. Ei, mitte tee. Kohv. Aga stjuuardess vaatas mulle hoopis kaastundlikult otsa ja küsis, et pea valutab, jah? Ning pakkus, et neil on tablette ka kui vaja. Lõpuks ometi keegi, kes mõistab!

Kogu selle hilinemise-tühistamise-reroutimise peale võtsin ette oma eelmiseaastase lennulisti. On time väljusid ja jõudsid kohale 24 lendu, hilinesid või tühistati 7 lendu. Tegelikult oli kokku 28 lendu, aga tühistatud lende on selles statistikas topelt kajastatud.

Maale sisenemise ainus küsimusi tekitanud teema oli lõhevõiku, mille ma Lufthansa lennult kotti panin, sest lennukis oli kõht liiga täis. Ikkagi kala riiki toomine. Touchdownist kuni hotelli jõudmiseni kulus vähem kui kaks tundi. Tervitused pagasile Kopenhaagenisse!

Kell. Pagulased. Eestlased. Trühvel. Järjekordne maika.

Vastu tulles lugeja soovile, kes liiga hilja blogist kella kohta luges ning seega kellaga samas ruumis viibides seda tähele ei pannud, nüüd pilt Kuulsast Kuldse Südamega Kellast.

Mul tekib vahest segadus, et kuhu riiki ma sattunud olen. Jah, keegi meist ei taha terroriste ja terrorirünnakuid. Aga iga põgenik ja moslem ei ole terrorist. Eesti kvoot, mis on omadega tõenäoliselt seal kuskil veerandi juures, on 500. Tõenäoliselt pole 90% eestlastest ühtegi põgenikku siin isegi kaugelt näinud. Aga kardetakse ja vihatakse ikka. Igaks juhuks. Või sellepärast, et parajasti pole millegi muu üle vinguda. President valiti ju ka selline igav ja skandaalitu. Igal juhul oli keegi naisterahvas Süüria põgenikele kogunud konteineritäie sooje (laste)riideid, mis tuleks nüüd Türki põgenikelaagrisse toimetada. Nimetatud saatmise kulu on ca 1000 eurot, mille naisterahvas ka Facebooki postitas, et see raha annetajate abiga kokku koguda. Ausalt, neid kommentaare, mis seal järgnesid, ei suutnud isegi minusugune uskuda. 80% käest sai ta lihtsalt sõimata, et esmalt tuleks vaadata, et Eestis lapsed näljas ja paljad poleks, kui hakata sõjapõgenike lastele jopesid saatma. Ja kuigi ükski neist sõimajatest ei tundunud heategevuses just kõvem käsi olevat, siis ikkagi. Ka keegi teine ei tohi ise valida, kuhu oma heategevus suunata. Süüria lapsi lihtsalt ei tohi aidata, sest ka Eestis on lapsed kehval järjel...

Käisime Trühvlis täna. Ma mäletasin nende suvemenüüst seda erakordselt head Nizza salatit kergelt grillitud tuunikalafileega, seest veel imeliselt roosa ja mahlane. Ja nüüd nende talvises menüüs seda polnud. Aga kuna tuunikala ikkagi oli, siis pakkus kokk-ettekandja (?) mulle välja, et teeb mulle värske salati tuunikalaga. Imehea!

Karu Talu šokolaadipoes olen ka juba korduvalt käinud. Kõike saab maitsta ja teenindus on nii tore :) Muide, juba kassaaparaadi pärast tasub minna. Lisaks on neil kogu valik vegan.

Ostsin omale järjekordse maika nagu pildilt näha...

Sweet Sunday

Pühapäev šokolaadikoogi ja jõhvikatäidisega beseerulli ning sõpradega.

Jahuvaba šokolaadikook

Ma olen seda kooki juba korduvalt teinud, aga kuna tegemist on nii hea ja mahlase koogiga, siis on see alati otsa saanud enne kui ma pildistamiseni jõuan. Ja pole pilti, pole retsepti. Nüüd on see viga parandatud.

Lisaks sellele, et kook on äärmiselt maitsev, on ta ka tervislik, sest ei sisalda ei jahu ega võid. Ainult natukene suhkrut ning tõenäoliselt võib ka selle mee või vahtrasiirupiga asendada. Jahu ja või asemel on kasutatud siin hoopis (musti) ube. Ubade ja hernestega koogid pole minu köögis mingi samas mingi uudis, väga maitsvad on ka see jahuvaba šokolaadikook ning see apelsini-kikerhernekook.

Kooki võib süüa kas niisama või mõrkja apelsinimoosiga või panna vahele ja peale vaarikatoormoosi ja kohupiimavahtu.

Vaja läheb:
240 g pestud ja nõrutatud musti ube (ma üldiselt neid musti taga ajada ei viitsi ning olen kasutanud kidney ube)
4 muna
100 g rafineerimata suhkrut (võib kasutada ka palmisuhkrut või muud magustajat)
40-45 g kakaod või 30g kakaod ja 50g tumedat sulatatud šokolaadi
soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut

Aseta kõik koostisained köögikombaini ja töötle kui segu on ühtlane ja tükivaba.
Küpseta 180 kraadises ahjus 25-30 minutit.

Koogiretsept magusatest fotodest ja kohupiimavahu idee Gerlilt.

Hindadest ja kliendideenindusest

Käisin täna üle pika aja Eestis täikal. Saksamaal ära harjunud, et mõne euro eest saab väga ägedaid riideid ning kui seal Desiguali kleidi eest 8 maksin, tundus see ülemaksmisena :) Samas sai sellest ka üks mu lemmikkleite, niiet ma röövellikku hinda lõpuks väga pahaks ei pannudki. Telliskivis oli täna ka üks Desiguali kleit. Lihtne, pikkade varrukatega. Vaatasin, et nii 10 euro eest võiks see ju olemas olla, hea kevad-sügisesel ajal kanda. Selgus, et hind 25. Pidasin paremaks, et müüja ise seda edasi kannab. Järgmises vahes vaatasin parajasti ühte jopet kui keegi küsis müüjalt käekoti hinda. 125 eurot. Ostuhuviline soovis täpsustada, et kas ta ikka kuulis õigesti. Jah, see on JU Michael Korsi originaal. Ma jope hinda ei hakanud küsimagi. Kas muidu on tõesti inimesi, kes panevad hommikul paar sajalist rahakotti, et TÄIKALE minna? Täikale, kus müüakse valdavalt kantud riideid, jalatseid ja aksessuaare?

Käisin Rimis, mis pole, erinevalt Prismast, minu kodupood. Noh, jäi tee peale ja mul oli ainult purki kikerherneid vaja. Selgus, et Rimis on tudish piip ning palju asju soodushinnaga. Ühtlasi täheldasin ka, et näiteks vähemalt kohupiim on Prismas tavahinnaga soodsam kui Rimis tudish piibu hinnaga.

Eile Prismas ei leidnud maisitärklist. Küll aga leidsin pikema otsimise peale ühe saalitöötaja. Küsisin, et kus neil tärklis on. "Ma ei tea." Hm. "Aga kust ma leian kellegi, kes teab?" "A ja ne znaaju".

Raamatupoolteistaasta 2015-2016

Juulist 2015 kuni detsembrini 2016 loetud 168 raamatut, ära mainin need:

Annela Laaneots - Minu Tai saared
Viimase aja igavamaid Minu-sarja raamatuid. Samas ma loen neid kõikuva kvaliteedi tõttu üha vähem. Ma leian, et kui inimesed kirjutavad peamiselt oma elust ja tegemistest, mitte niivõrd riigist, kus nad siis elavad ja tegutsevad, siis olgu see elu vähemalt huvitav. "Pidasin äripartneritega skaibikõnesid" või "Naabrimees käis tihti basseinis ujumas" jääb natuke nõrgaks. Ainus positiivne osa olid tuttavad kohad :)
 
Paula Hawkins - The girl on the train
Väga haarav raamat. Plaanisin ka filmi vaatama minna, aga sellega läks nii, et ei läinud.
 
David Lebovitz - Sweet Life in Paris
Lugesin seda vahetult enne Pariisi reisi eelmisel talvel. Nii mõnus. Palju ilusat linna ja head toitu.
 
Adam Carolla - Daddy, Stop Talking!: And Other Things My Kids Want But Won't Be Getting
Tavapärases headuses :)
 
Anna Nicholas - Kass kuumal kivikatusel
Järg raamatule "Sisalik pagasis" ehk teemal, kuidas britid Lõuna-Euroopasse kolivad. Väga mõnus meelelahutus.
 
Kaisa Masso - Minu Portugal
Jällegi lugesin enne Portugali reisi ning raamat oli hea kirjastiiliga ning igati huvitav.
 
Ain Parmas - Minu Kambodža
Üks paremaid Minu-sarja raamatuid. Kui poleks Kambodžas juba käinud, pakiks minekuks seljakotti. Samas, ma isegi kaalusin uuesti minekut :)
 
Michael A. Johnson - A 1980's Childhood: From He-Man to Shell Suits
Kuigi erinevad ühiskonnad, siis aeg oli ikkagi sama ning äratundmisrõõmu üksjagu. Kirjutatud ka hea sulega. Üks uusi lemmikautoreid.

James Patterson - Bulleye

James Patterson - Never Never

James Patterson - Woman of God

Janet Evanovich - Turbo Twenty-three
Jõudsin ära oodata :)

Patatas bravas ehk Papas a la brava ehk metsikud kartulid

Ma pole kunagi suurem asi kartuliarmastaja olnud. Välja arvatud krõbedad ahjukartulid või ahjus tehtud friikartulid. Ja patatas bravas ehk metsikud kartulid on ka superhead. Eriti need, mida meile Sevillas serveeriti ning need, mida Placa Espana juurest osta saab. Nad ise seal küll fritivad, aga minu köögis on see suhteliselt tundmatu tegevus, seega käivad mul kartulid ahjus.

Vaja läheb:
kümmekond kartulit, kooritud ja viilutatud
oliiviõli
soola

1 sibul, viilutatud
2 küüslauguküünt, hakitud
1 spl oliiviõli
pool purki purustatud tomatit
2 spl tomatipastat
soola
tšillit (kas värsket või pulbrina)
1/2 tl suitsust paprikapulbrit

2 spl majoneesi

Sega kartuliviilud oliiviõli ja soolaga, laota ahjupannile ja küpseta 200 kraadi juures, kuni pehmed ja kuldpruunid.

Kastme jaoks pruunista õlis sibul ja küüslauk, lisa seejärel purustatud tomat, tomatipasta ning maitseained. Lase haududa ca 10-15 minutit ning blenderda seejärel ühtlaseks.

Serveerides tõsta kartulite peale esmalt tomatikastet ning kõige peale majoneesi.

Rundschau München. Ja tagasi Tallinnas

Viimane nädal Münchenis oli lihtsalt logistika. Sest nagu juba mainitud, lõpevad Saksamaal lepingud kas kuu lõpus või 15ndal. Kuna mul oli 16.12 viimane tööpäev Münchenis, siis ei tundunud üürilepingu pikendamine ühe öö pärast kuu lõpuni eriti mõistlik. Seega kolisin Margiti juurde. Aga nelja kuuga oli asju üksjagu kogunenud ning transpordiga sai algust tehtud esmaspäeval.

Reedel lennujaamas selgus, et Nordica parandab oma lennukit ning väljalend hilineb. Kui südaöö asemel poole kahe paiku Tallinna kohale jõudsime, oli linn ja lennujaam nii paksus udus, et piloot pidas mõistlikumaks paar tiiru teha ning udu hajumist oodata. Finnair samal ajal Vantaast ei väljunudki ning Kopenhaageni lend keeras otsa ringi. Nordica piloot pole aga papist poiss ning kella kaheks olime väravas. Ootamatult selgus ka, et isegi mu pagas oli minuga samal lennul. Seda pole viimasel ajal just tihti juhtunud.

Esimese kümne päeva päikesestatistika Eestis: kolmapäeval ca pool tundi, pühapäeval 5- ja 10-minuti kaupa päeva peale hajutatult, esmaspäeval paari tunni jagu.

Rundschau München. Vahvlid ja vihmavari.

Augustis, kui ma tulin, sadas paaril korral vihma ja nädalajagu oli ka suhteliselt jäine ilm. Tundsin isegi natuke oma Eestissejäänud talveriietest puudust. Septembri alguses soetasin omale vihmavarju, sest teatavasti oli ju sügis ukse ees ja põhjaeurooplane juba teab, et sellisel hülgehallil poolaastal on vihmavari igapäevane partner in crime. Nüüd asju pakkides vaatasin natuke nõutult seda unarussejäetud partnerit, keda ma viimase 3,5 kuu jooksul vaid ühe käe sõrmedel kokkuloetud kordi välja viisin. Sest noh, ülejäänud aja on siin koguaeg kas päike või kuu paistnud.

Laupäeval oli taas erakordselt soe ilm, päike paistis ja välikohvikud olid rahvast täis. Plaanisin sellest lähtuvalt pühapäeval veel Isari äärde jalutama minna, aga võta näpust, pühapäeval oli pilves. Maa oli ka märg, aga ma ei saa täpselt aru, miks, sest vihma ma tähele ei pannud. Läksin selle asemel hoopis Krampuslaufile. Pilte vaata siitsamast postitusest :)

Laupäeval jõudsin omadega ka Odeonsplatzile, mille lähedal on Mittelaterlicher Christkindlmarkt. Rahvas võttis päikest ja ma sõin lõunaks värske kuuma vahvli õunakastme, rummirosinate ja kaneelisuhkruga. Pealelõunal pakuti ka DMis värskeid vahvleid, aga kuna seal rummirosinaid ei paistnud, siis jätsin vahele.

Augustis, kui ma siin hakkasin intervjuusid läbi viima, oli selge, et mul on hädasti käekella vaja, et vestlused üle aja ei jookseks. Hoidsin poodides ja Amazonis silmad lahti, aga ei paistnud ühtegi sellist kella, millega nüüd leivad ühte kappi panna. St, et mõnes küll oli potentsiaali, aga ma ei pidanud kolmekohalist hinda just sobivaks alguseks uuele suhtele. Eelmisel reedel oli mul tõenäoliselt viimane intervjuu siin ning laupäeval soetasin omale lõpuks sobiva kella. Must kuldse ja rohkete kivikestega. Väga kaunis.

Rundschau München. Klient.

Mul oli juba Lidlist väljudes nii palju öelda ja peale postkontorist väljumist veel rohkem.
 

Toidupoodide kassades on peale tööpäeva lõppu alati sabad. Mis on natuke nagu müsteerium, sest suur osa inimestest (lastega naisterahvad siis) käib vaid osalise ajaga tööl ning lähevad enamasti ca ühe ja kolme vahel juba koju. Aga see selleks. Hakkan oma asju lindile laduma, saan kaks asja ära panna, umbes viis korda samapalju veel korvis või kotis ning enne veel kui jõuan kolmanda järele haarata, laob shoppaja minu taga oma ostud minu kahe jogurtitopsi järele. Nad ei ole vist täpselt aru saanud sellest kontseptsioonist, et lint käib ringi mitte ei sõida minema. Peale kassat on siin muide kraami jaoks ruumi vast nii kahe A4 jagu ehk oma asjad tuleb kotti toppida kiiremini kui kassapidaja neid läbi laseb.

Postkontor / DHL. Vol palju. Pakkisin Eestissesaadetavad asjad ilusti ära, kastile kilet ümber ei tõmmanud, et saadetis taas ebastandartseks ei osutuks, võtsin näppu ja läksin laupäeval siis postkontorisse. Saba oli läbi postkontori siseruumi, siis lockeritest mööda, lillepoest läbi ja tänavale välja. Silma järgi nii ca 50 inimest. Võtsin oma 9 kilo kaenlasse ja viisin koju tagasi. Täna uuele katsele. Kohe kui ma nägin seda üle-eelmisekordset kassapidajat (sedasama, kes ütles, et kiletatud kasti eest tuleb 33 eurot rohkem maksta, aga ei osanud seda põhjendada), oli selge, et neljast kassast just tema juurde ma satun. No ja nii oligi. Vedasin paki kaalu peale ja andsin eeltäidetud saatelehe. See hetk tuli tagasi eelmine klient, kellele meenus, et talle on tšekki vaja. Aga tšekki ei saa. Aga tal on vaja. Ja selle peale hakkas see kassapidaja arvutis kahe sõrmega pikka arvet toksima. Kõrvalkassast noor tore kassapidaja pakkus vanale, et võtab mu tehingu üle, aga ilmselgelt see vana ei tahtnud teiste seljas liugu lasta. Pärast seda kui kõrvalkassa oli ära teenindanud kaks klienti ning vana ikka veel kahe sõrmega toksis, läksin ise kõrvalletti koos oma tavaariga ning in no time oli pakk teele pandud. Vana toksis klaviatuuri edasi. Ma hakkan selles postkontori teemas juba teatud mustreid nägema.

Laupäeval lappasin Margiti juures mingit seltskonnakroonikat, kus muuhulgas tutvustatakse parimaid palasid ka moe- ja kosmeetikamaailmast. Silma jäi Revloni huuleläige, ajakirjas oleva info kohaselt 10 eurot tk. Otsisin siis täna Galeria Kaufhofist Revloni standi, aga ei miskit. Küsisin saalitöötajatelt ning sain teada, et Revlonit Saksamaal enam ei müüda. Vabandust? Et siis täiesti eksitav reklaam ajakirjas?

Otsustasin kaubandusele uue võimaluse anda ning läksin veel korra omale pluusi otsima. No need peod ju. Proovisin viit pluusi, panin kõik tagasi ning lahkusin poest ilma koduosakonda minemata. Sest ma olin täiesti kindel, et seal on veel riiulite kaupa kauneid JO nõusid.

Neljapäeval hakkas Netto kassasabas oodates kastitäis ökohõõgveine silma. Ilusad pudelid ja viisakad sildid ja hind 2.39. Pistsin ühe valge siis kassalindi peale ning jõime laupäeval ära. Väga hea oli. Plaanisin esimesel võimalusel varusid täiendada, aga tänaseni pole nimetatud võimalus saabunud, sest rohkem ma seda veini Nettos näinud pole. Ja muuseas, nisule on siin riigis mujal kui saialettides ilmselgelt nulltolerants, sest isegi nisuõlu on neil speltaga.

Õhtusöögiks oli täna kummiliim natukese PVAga. Nad ise nimetasid seda pakendi peal küll Pidupäevaknöödliks, aga võimalik, et kuskil trükikojas olid sildid vahetusse läinud. Rakletijuustu sulatasin peale.

Parimate soovidega

Esimese Maailma Pseudoprobleemide Tekitaja

Rundschau München. Turist.

Sest noh, kes see teine ikka keset kõige kõrgemat kõrghooaega Marienplatzile ja Kaufingerstrassele kipub. Aga mul oli ju vaja pilte teha. Nagu ka miljonil teisel turistil. Samas sai külg ees ju liikuda, nii, et mis ma ikka kurdan. Pildid said ka tehtud.

Tegelikult plaanisin pildistamistripi shopinguga ühendada. Sest seoses lähenevate pühadega tundus mulle, et mul on pidulikumat pluusi vaja. Noh, kõikideks nendeks planeeritud jõulupidudeks. Läksin TK Maxxi, valisin kuus pluusi ja ühe käekella välja, proovisin selga ja käe peale ning tulin poest ära portsu Jamie Oliveri nõudega.

Rundschau München. Ah nii saab ka.

Nii on jube hea üllatusmune osta - teed poes lahti, vaatad, mis sees on ja kui sobib, siis võtad. Ei pea sobimatuid üllatusi koju tassima ja nende eest maksma. Väga mõnus seal Lidlis.

Saksamaal on igal töötajal õigus ja igal tööandjal kohustus töösuhte lõppedes või ka selle jooksul kui töötaja soovi avaldab, saada / väljastada soovituskiri. Ja mitte lihtsalt soovituskiri vaid igati positiivne soovituskiri. Kui soovituskiri pole töötajale meelepärane, ehk näiteks on kirjas "ta sai oma ülesannetega hästi hakkama" selle asemel, et seal oleks "ta sai oma ülesannetega alati suurepäraselt hakkama", tulevad mängu juristid. Sest tööandjal pole mingit õigust töötaja kohta nii halvasti öelda, et ta sai hästi hakkama. Otsisin täna ühele punktile paremat sõnastust ning sattusin foorumisse, kus üks noormees kirjutas, et ta lasti enne katseaja lõppu ebarahuldavate tulemuste tõttu lahti ning kurtis, et saadud soovituskiri ei ole piisavalt positiivne. Ta uuris tööõigusjuristidelt, et kas tal on õigus nõuda paremat soovituskirja, sest seda ei saa ta ju kandideerides kasutada. Ei, no mage muidugi, kui uus tööandja teada saab, et tüüp müüb ennast võimekamana maha kui ta tegelikult on.

Käisin eile Lindti poes ja ostsin nagu ikka paar kilo šokolaadi. Kassa kõrval oli suur silt, et telli omale newsletter, saad minitrühvlikarbi tasuta. Kodus tegin esimese asjana Lindti lehe lahti, aga võta trühvlist, seal pakuti uudiskirja tellijale vaid võimalust mingi suurem šokolaadipakk võita. Läksin siis täna uuesti poodi, et vaadata, mis värk sellega on ja nägin plakati kõrval vanamoodsaid flaiereid, kuhu oma nimi ja meiliaadress kirjutada. Sain oma kommikarbi :) Peaks homme uuesti minema ja Gerlile ka uudiskirja tellima :P

Granadillikreem

Ma olen endiselt granadillilainel, segasin erakordselt hea kohupiimakreemi hulka :)