Rundschau München. Vahvlid ja vihmavari.

Augustis, kui ma tulin, sadas paaril korral vihma ja nädalajagu oli ka suhteliselt jäine ilm. Tundsin isegi natuke oma Eestissejäänud talveriietest puudust. Septembri alguses soetasin omale vihmavarju, sest teatavasti oli ju sügis ukse ees ja põhjaeurooplane juba teab, et sellisel hülgehallil poolaastal on vihmavari igapäevane partner in crime. Nüüd asju pakkides vaatasin natuke nõutult seda unarussejäetud partnerit, keda ma viimase 3,5 kuu jooksul vaid ühe käe sõrmedel kokkuloetud kordi välja viisin. Sest noh, ülejäänud aja on siin koguaeg kas päike või kuu paistnud.

Laupäeval oli taas erakordselt soe ilm, päike paistis ja välikohvikud olid rahvast täis. Plaanisin sellest lähtuvalt pühapäeval veel Isari äärde jalutama minna, aga võta näpust, pühapäeval oli pilves. Maa oli ka märg, aga ma ei saa täpselt aru, miks, sest vihma ma tähele ei pannud. Läksin selle asemel hoopis Krampuslaufile. Pilte vaata siitsamast postitusest :)

Laupäeval jõudsin omadega ka Odeonsplatzile, mille lähedal on Mittelaterlicher Christkindlmarkt. Rahvas võttis päikest ja ma sõin lõunaks värske kuuma vahvli õunakastme, rummirosinate ja kaneelisuhkruga. Pealelõunal pakuti ka DMis värskeid vahvleid, aga kuna seal rummirosinaid ei paistnud, siis jätsin vahele.

Augustis, kui ma siin hakkasin intervjuusid läbi viima, oli selge, et mul on hädasti käekella vaja, et vestlused üle aja ei jookseks. Hoidsin poodides ja Amazonis silmad lahti, aga ei paistnud ühtegi sellist kella, millega nüüd leivad ühte kappi panna. St, et mõnes küll oli potentsiaali, aga ma ei pidanud kolmekohalist hinda just sobivaks alguseks uuele suhtele. Eelmisel reedel oli mul tõenäoliselt viimane intervjuu siin ning laupäeval soetasin omale lõpuks sobiva kella. Must kuldse ja rohkete kivikestega. Väga kaunis.