Praha päevikud. Alaska ja moodne kunst

Vaevalt jõudsin siin eile kiita, et meil on rannailma ja puha, kui tänaseks tõmmati kohe 10 kraadi maha ja väljaminnes pidin mütsi pähe ja kindad kätte panema.

Igal juhul oli hommikul piisavalt mittepäikeseline, et kella üheni voodisse jääda. Ilma süümekateta ja nii. Aga siis oli aeg teha moodsa kunsti ring. Noh, eilne leid ikka täiesti inspireeris ja läksin pildistasin veel mõned paljad kujud. Alustasin Kafka muuseumi hoovil olevatest tšehhi riigile madala kaarega üleval alla põit kergendavatest meestest ning seejärel liikusin Kampasse kolme käperdava tite juurde, kellel näo asemel on mingi masin vmt ning kelle paljaid tagumikke turistid silitada või millele laksu anda armastavad. Kõike muidugi sel hetkel, kui kaaslane pilti teeb, et perverssed hetked ka sõpradele näitamiseks jäädvustada. Lisaks sattusin eile, nagu juba ka mainitud, mingisse parki või restorani hoovi, kus oli hämmastavalt palju paljaid kujusid erinevates poosides. Nagu öeldud, siinse moodsa kunstiga ma väga samal lainel pole.

Jalutasin Kafe Kakaosse, mis oli juba eelmisest korrast mu lemmik, aga kuhu ma seekord veel jõudnud polnud. Noh, nad panevad kell 19 juba kinni ka. Koogivalik oli natuke ... väike, aga omanik endiselt tore :) Sain oma eriti hea cappuccino ja koogi vaatamata sellele, et tal hommikust saadik üks bron teise järel oli ja ta üksinda nii köögis kui saalis toimetas.

Praha päevikud. Praha kevad detsembris.

Vaevalt sain kõva häälega välja kirjutada, et keegi pole shortsides ja T-särgis vastu tulnud... kui. Ja mitte üks ega kaks eskimot. Ühtlaste intervallide järel trehvasin lühikeste pükste ja/või t-särkidega tüüpe jalutamas, seismas või sörkjooksu tegemas. Aga! Plätusid pole veel sattunud! Tunnistan, muide, ausalt, et ka ise paneks õhemalt riidesse, kui õhemaid riideid oleks :)

Jõulupidu oli eile. Nii head sööki olen ma siin riigis harva saanud :) Granadillikreemi võtsin mitu ringi. Jõululaua peaosaline oli part, lisaks oli veel erinevaid lihasid, mida kõik hea meelega sõid ja siis üllatusega minu taldrikut vaatasid, kus peal grillitud köögiviljad ja jasmiiniriis oli. Aga no isegi need olid ülihead. Ja juustuvalik moosiga. Ja sinimerekarbid valge veini kastmes. Salatiteni ma ei jõudnudki. Restoran olla kuuldavasti Tšehhi ühe rikkaima mehe oma.

Täna ärkasin selle peale, et ilus ilm oli väljas. Tegin kohvi ja sõin torta de aceite't ja enne kui arugi sain oli lõuna käes ja hakkas nagu kergelt pilve ette tõmbama. Panin siis riidesse ja läksin Vyšehradi parki. Olla järjekordselt kõige ilusam park siin linnas. Tee peal sattusin ühte moodsa kunsti aeda ja pean tunnistama, et ega ma väga ikka siinse moodsa kunstiga ühel lainel pole. Aga sellest edaspidi, kui olen veel paar eredamat näidet piltidena kokku kogunud. Igal juhul siis liikusin siit läbi moodsa kunsti Vyšehradi, kust avanesid tõepoolest kaunid vaated. Aga selle aja peale oli kell pealelõuna ja kõht tühi. Jõe äärt mööda, läbi laeval asuva täika ja kaldal asuva toiduturu kõndisin teisel pool Karlovy mosti asuvasse Lokalisse (ok, kaks peatust sõitsin trammiga, aga kuna ma piletit ei tembeldanud, siis see ei loe). Trammiga tehtud tempo sai muidugi sillal nullitud, sest kõik maailma turistid olid täna sillale kokku kogunenud ja tegid apostlitega selfisid. Teisel pool silda läks lahedamaks, sest turistid liikusid natuke teises suunas (rohkem tdrelniku ja hõõgveini lõhna poole) kui mina. Lokalis võtsin jälle sedasama, juba mainitud eriti õhukese ja krõbeda kattega praejuustu ja ettekandja soovitusel kartuliklimpide asemel võikartuleid. Kinnitas, et ma jään rahule. Mh. Ma arvan, et nad ei viitsinud lihtsalt klimpe teha. Sest võiga kartulid olid lihtsalt keedukartulid võiga. Aga juust ja kodune rabarberilimonaad olid head!

Kogusin ennast natuke, sest, noh, mul oli vaja tagasi teisele poole jõge saada. Sillal polnud midagi muutunud. Võimalik, et samad inimesed tegid pilte lihtsalt järgmiste apostlitega. Ja tänavad Staromestske Namesti juurde olid veel rohkem ülerahvastatud kui sild. Ja platsil ma isegi ei üritanud enam ei kuuse juurde ega ka torni minna. Läksin hoopis Palladiumisse. Ise ka ei tea, miks. Sest osta ma midagi ei plaaninud :) Sealt kõndisin läbi Alberti (mandariinid, banaanid ja jogurt) koju.

Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on meil kevad.

Praha päevikud. Elu kohalikuna.

Mingi jama on neil siin ikka nende jalakäijate fooridega. Endiselt täiesti timmimata. Ma ei veni seal tempos, tsiteerides klassikuid, "nagu lehmai** kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja" vaid kõnnin täiesti normaalselt või isegi tempokalt, sest, noh, ega ma siinset liikluskultuuri just väga kõrgelt ei hinda ja ikka jõuan omadega nii kolmandiku peale, kui rohelisest on saanud punane. Jõuludega ei tasu seda vilkuvat värvikombinatsiooni seostada, sest suvel oli sama jama.

Otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja vaatan üle teisel pool parki ehk siis nii 565 meetri kaugusel asuva taluturu. Väga mõnus oli. Porgandit oli ja õuna ja talujogurtit jmt. Lava pandi ka üles. Võimalik, et nädala lõpu poole lisandub ka natuke head muusikat.

Ilm on siin hetkel selline, et mütsi ega kindaid pole vaja. Isegi minusugusel külmavaresel. Ja see peaks ütlema nii mõndagi. Ma imestasin, et keegi mulle shortsides ja t-särgis vastu ei jalutanud.

Tahtsin kinno minna. Vaatasin oma lähemate kinode kavad üle ja selgus, et mulle sobival ajal näidatakse kas kohalikku toodangut kohalikus keeles või siis Star Warsi. Läksin siis hoopis jalutama, sest ilm oli, nagu juba mainitud, kaunilt kevadine. Namesti Miru jõuluturg nägi välja täpselt samasugune nagu mõned nädalad tagasi kui ma Karlovy Varyst tulin. Muuseumi ees ei olnud ka midagi muutunud. Aga Staroměstské náměstí jõuluturgu ei olnud ma pimedas veel näinud. Väga kaunis. Seisin tükk aega torni all ja kaalusin, kas minna üles või mitte. Lõpuks jõudsin otsusele ja ostsin trdelniku. Selle kuuma toru ümber küpsetatud ribasaia kaneeli ja suhkruga. Ja torni vaatasin alt.

Kesk- ja vanalinna, Karlovy sillale, lähimatesse supermarketitesse ja metroopeatustesse, Florenci bussijaama, Zanzibari ja teisel pool parki asuvale taluturule jõuan juba ilma kaardita :) Ükspäev aitasin itaallastel hotelli leida. Ka ilma kaardita. Tunnen ennast seega juba nagu kohalik. Tere oskan ka öelda. Tšehhi keeles siis. Ja porgandikoogi tunnen menüüs ära. Nakladany hermelinist rääkimata. Aga piima- ja munariiuli ees veedan endiselt aega, et aru saada, mis vahe on kahel muidu identsel piimapakil, mis on ainult erinevat värvi. Või, et tuvastada, millised munad on munenud õnnelikud kanad. Aga selle eest oskan praeguseks oma kodutänava nime arusaadavalt hääldada.

Berlin. Wild Nights.

Reede õhtuks olid meil plaanid. Olulisim ja väljakutseid pakkuvaim vast vähemalt laupäevani ärkvel püsida. Või siis piisavalt vara magama minna, et ärkaks laupäeval sellisel ajal, et oleks sobilik Berlini parimatesse klubidesse, näiteks Berghaini minna.

Laupäeval ärkasime peale üheksat selle peale, et naaber ei teinudki remonti ja ükski töömees ei langetanud puid ka. Läksime Silosse brunchile. Ahjupannkook mustikate, ricotta ja vahtrasiirupiga. Eriti hea. Tegime ringi turul, jõime värsket apelsinimahla ja läksime Weddingisse. Kuna Barcelonas, Park de Besos'es ei pakutud ühtegi besot, siis polnud mu ootused ka Weddingi osas just eriti kõrged. Etteruttavalt olgu öeldud, et tõepoolest, sõrmusega ma sealt tagasi ei tulnud. Lõunat sõime taas Lähis-Ida kohas ja toitu jõudis lauda nii palju, et vähemalt kolmandik jäi meil järgi ja ülejäänud suured pitasaiad surusin Flacole kotti. Ta küll ei tundnud nende vastu huvi, aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis ma lubasin, et söön ise ära. Etteruttavalt olgu öeldud, et saiad on siiani Flaco köögis Berlinis.

Läksime Potsdami platsile, sest mul oli vaja pildistada pegasust ja paari puud ja siis UniQlosse minna. Mõtlesin temperatuurile ja eesootavale talvele ja soetasin veel natuke termopesu. Enne kui sealt edasi liikuma saime, olime sunnitud vaatama mootorratastel jõuluvanade paraadi. Algus oli isegi nagu naljakas, aga peale kümmet minutit passimist enam mitte eriti. Mootorrattad olid ... kaunistatud. Ja see on veel tagasihoidlik väljendus selle kohta. Nende rataste peale olid ehitatud jõulukeskused!

Rita ja Nikolaiga oli plaanis minna Gendarmituru jõuluturule, aga juba kassasaba oli suuna Brandenburgi väravatele võtnud, seega läksime hoopis sööma.

Õhtul kodus vaatasime veel Grand Hotel Budapesti ja enne kui arugi saime, oli pühapäev käes! :)

Pühapäeval vaatasime natuke täikal ringi ja õhtuks jõudsin tagasi Prahasse. Korteriomanik, kes mind juba kaks nädalat näinud polnud, jõudis poole tee peal mulle kirja saata ja küsida, et kas mul kõik ikka korras on. Ma arvan, et ta tahtis lihtsalt lisaks munadele ka mu muu kraami külmkapist nahka panna.

Berlin. Rohelise tee vaht.

Et ennetada öiseid etteheiteid, siis ülevaade viimastel päevadel toimunust. Kuna mõlemal päeval läks tööasjadega kiireks, siis lõunale ei jõudnud. Poodides on siin aga tänuväärselt suured Landliebe jogurtipurgid ja külmkapis oli suur karbitäis porgandeid, nii, et nälga ma ei jäänud.

Eile õhtul revideerisin põhjalikumalt Flaco kööki ning avastasin ühe ahjuvormi ja saumiksri. Ja rohkemat polnudki koogiks vaja. Või noh, nii ma arvasin, kuni jõudsin poodi ja olin sunnitud nentima, et ega nad siin kakaost ikka midagi ei tea. Saada oli nimelt vaid magustatud kakaosid. Asendasin selle siis sujuvalt rohke tumeda šokolaadiga. Ning tegin eriti hea, kergelt mõrkja ja väga mahlase jahuvaba šokolaadikoogi. Flaco oli just toonud ka purgitäie ülimaitsvat apelsinimoosi ning need kaks sobisid omavahel suurepäraselt kokku. Kook ja apelsinimarmelaad siis.

Kuna ka täna jäi lõuna vahele (kui jogurt, kook moosiga ja kaks porgandit välja arvata), siis peale tööpäeva tegime kõigepealt quesadillapeatuse kõrvalasuvas Mehhiko restoranis. Sõin neidsamu quesadillasid, mida ma eelnevalt juba mainisin, kus juustu rohkem kui Solarise juustukuningates. Ja kuna liikumine on kasuks, siis otsustasime Mehhiko restoranist liikuda kuhugi õhtust sööma. Ilm ei soosinud just väga pikka jalutuskäiku ja poole tunni järel jõudsime Jaapani ramenirestorani, kus tuli ca 10 minutit järjekorras oodata kuni laud vabanes. Või noh, pool lauda. Kuna mul oli veel kõht täis, siis võtsin ainult natuke spinatit, majalimonaadi (vaata teist pilti!) ja rohelise tee moussee (vaata esimest pilti ka!). Flaco sõi ramenit ja riisiteed (pruunistatud riis kuuma veega) ja kah rohelise tee vahtu.

Berlin. Pimedad tänavad ja Lähis-Ida

Kuna Kika pidas põhjendatuks eile öösel mulle ette heita, et kõik viimaste päevade põnevamad sündmused on kirja panemata, siis nüüd ma teen seda.

 

Nii. Selle nädala esimese poole märksõnad on olnud töötamine, söömine, magamine ja shoppamine. Esmaspäeval otsustasime lõunat väljas süüa ja läksime siinpool nurka asuvasse Lähis-Ida toitlustusasutusse. Falafelid halloumiga. Nii head! Pärast seda tegime Rewe ringi, et õhtul saaks kodus süüa teha. Peale tööpäeva vaatasin kaardilt, et kus asuvad lähimad UniQlo ja Habitat ja selgus, et kõige lähemal on nad üksteisele. Kuna nad minust asusid kas 1,5-tunnise jalutuskäigu või siis 45-minutilise ühistransporditripi kaugusel, siis pakkisin omale kaasa rohkelt lektüüri ja võileivad ning asusin teele. Habitat on väga tore, aga kuna mulle tundus, et mu 50-liitrine seljakott nii palju ei mahuta, siis jäid kõik lambid ja riiulid minust poodi. Barcelona Habitat on muide suurem ja parema valikuga. Läbi Potsdami platsi liikusin UniQlo suunas. Mööda kõikidest magusa- ja friilettidest. Aga UniQlos nii "hästi" ei läinud ja kassasse marssisin korraliku sületäiega. Aga kui nad ikka pakuvad 100% meriinovillast kampsunit 29.90 eest, siis tuleb see minuga kaasa. Ostsin omale ka termosärgi ja tänase seisuga võin kinnitada, et kui pood mul poolepäevase tripi kaugusel poleks, siis läheks ja ostaks veel mõned. Imeõhuke, aga väga soe. Ja seljas hästi kaunis ka. Kõik sangad ja saiasöömisest hiiglasliku kõhu toob selge joonega esile. Ei midagi varjatut ega väikest kirja.

 

Eile tegime lõunaks läätsesid ning õhtul läksime välja sööma. Kuna peale mitmepäevast menüü ja ümbruse kirjeldamist sai Flaco lõpuks aru, mis restorani ma mõtlen, siis seadsimegi sammud nimetatud Lähis-Ida söögikohta suunas. Kohalejõudmine võttis ligi tunni. Küsisin tee peal Flacolt ettevaatlikult, et kas mulle tundub või ongi Berlin ... hämaravõitu. Selgus, et tõenäoliselt on käivitunud mingi säästuprogramm ning valgustus maha keeratud. Tundub, et uue liikumisega on kaasa läinud ka jalgratturid, kes solidaarselt ei pane oma rattale tulesid ning kihutavad tumedate kogudena läbi pimedate tänavate.

 

Kuna kohalejõudmine võttis omajagu aega, siis peale veendumist, et hinnad on kahe aastaga ca 40% kallinenud, tellisime omale segatud taldriku ja piparmünditeed. Kui kõik 7-8 taldrikutäit erinevaid Lähis-Ida toite (kikerherned, falafelid, marineeritud paprika, grillitud lillkapsas, kikerhernesalat, friteeritud suvikõrvitsakotletid, grillitud suvikõrvits jogurtis, hummus ja pita) lauale olid jõudnud, siis olid pooled taldrikud tühjad enne kui kumbki meist sõnagi lausus :)

Berlin. Multi.

Berlinis on kõike palju - erinevaid rahvusi, restorane, värve, graffitit. Midagi boheemlastele ja fancima elustiili armastajatele. Mõnusaid kohvikuid ja melu tänavatel.

Reedel käisime Mehhiko kohas guacamolet ja quesadillasid söömas. Väga head olid. Juustuga ei olnud kokku hoitud.

Eile tegime kõigepealt ringi maja ees asuval turul - jõime kohvi ja värsket apelsinimahla. Ostsime ananassi, 1 euro / tk. Hea magus ananass muide. Jalutasime linna kõige kuulsamale jõuluturule, mis on avatud vaid käesoleval nädalavahetusel. Ilmselgelt oli terve linn pidanud heaks plaaniks sealt turult läbi astuda. Läbisime siis turu rongkäigus ja ei saanud muud emotsiooni kui natuke hõõgveini ja rohkelt külg-küljekõrvaltunnet. Lõunat sõime Al Pashas - eriti hea Liibanoni köök. Fatta ja baklažaanipasta ja erinevad saiad. Ülimaitsev! Kiirem ring ka Tempelhofi vanal lennuväljal, kus olid tuulesurfarid ja natuke potipõllundust.

Täna alustasime täikaga maja ees ja liikusime siis edasi, piki Karl-Marxi alleed mööda Alexanderplatzile ja sealt Mauerpargi kanti. Tee peal hiline lõuna India restoranis. Jällegi väga maitsev. No ja vahepeal muidugi kohv ja croissant. Kohvikus, muide, oli omapärane hommikusöögimenüü. Kui croissant maksab 1 euro ja cappuccino 2.5, siis menüüs oli näiteks prantsuse hommikusöök hinnaga 3.90 ja koosnes croissantist, võist ja moosist. Küsisin ettekandjalt, et kas seal on kohv ka hinnas. Selgus, et pole. Arvestades siis, et croissant maksab 1 euro ning menüükohaselt või ja moos ka 1 euro, siis "paketti" tellides maksad 1.90 lihtsalt mittemillegi eest? Vabandust, selle eest, et siis saad oma criossanti või ja moosiga prantsusepäraseks hommikusöögiks nimetada :)

Taaskohtumine. Barcelona.

Andre (kes ei tea, kellest jutt, vaatab varasemaid Filipiinide ja Singapuri postitusi) pidi detsembris Saksamaale suusapuhkusele tulema. Küsisin siis pühapäeval, et kuidas tal ajakavaga, et äkki õnnestuks kohtuda. Esmaspäeva hommikuks oli mul WhatsAppis vastus, et Saksamaa on natuke keeruline, aga ta on ise parajasti teel Barcelonasse, kus ta on täiesti üksinda ja oleks täiesti haamer, kui me seal kohtuks. Ja kuna on mul midagi Barcelona vastu olnud :) Otsisin piletid välja, võtsin omale paar tundi mõtlemisaega, aga teadsin täpselt, et kui ma ei lähe, siis jään seda kahetsema. Ostsin piletid ära ja andsin Andrele teada, mis teda ees ootab :)

Pakkisin siis esmaspäeva õhtul asjad, tõusin teisipäeva hommikul igaks juhuks varem, et jõuaks tööasjadega ilusti valmis ja läksin pealelõunaks lennujaama. Ja siis olingi paari tunni pärast juba Barcelonas :) Andre tuli tõuksiga Placa Espanyale vastu.

Laud oli broneeritud ta lemmikrestorani, sõime muuhulgas eriliselt head mõõkkala, väljast kergelt praetud, seest tumeroosa ja mahlane. Ja kaheksajala jalga hummuse peal. Ja veel üht-teist. Üritasime leida veel kohta, kus saaks espressot ja crema catalanat, aga see osutus baski pintxokohtade ülekülluses võimatuks missiooniks. Ostsime siis erinevaid küpsetisi ja läksime koju.

Peale hommikusööki (värske apelsinimahl! hea kohv! Rohkelt saia) jäin tööd tegema ja Andre ning tõuks läksid kohtumistele. Kuna mul jäi lõuna vahele, siis, noh, sõime kaks korda õhtust. Sest kõik kohad, kus me tahtsime õhtust süüa, tehti alles kell 8 lahti, aga ma pidasin paremaks nii kaua mitte oodata. Seega tegime esimese tapaseringi juba kella viie-kuue vahel ning sõime pimientos padronest, kaunkarpe (navajas) ja crema catalanat. Tegime ringi mere ääres ja sõime jälle - mairat ja boquerone ja friikaid.

Ja täna peale hommikusööki tagasi Prahasse, sest homseks on juba uued plaanid.

Lennukites on, muide, hakatud suitsetamist keelavaid tulukesi läpakaid ja mobiile keelavate tulukeste vastu välja vahetama.

Praha päevikud. Jõuluturud.

Prahas on viimase nädala jooksul igale platsile, kuhu vähegi kuusk ja putka mahub, jõuluturg üles pandud. Oma üllatuseks avastasin, et mulle need täitsa meeldivad. Mulle meeldivad ilusates tuledes kuused ja muud valguskaunistused, samuti eriti meeldivad mulle trdelnikute kaneelikaramelline magus lõhn ning sellega segunev vürtsikas glögilõhn. Lisaks natuke küpsetatud kastanit. Ja turud on täis rahvast. Mitte selliseid, kes sealt kas läbi tormavad või lette mööda omale kraami kokku ostavad, vaid neid, kes seal, kuum glögiklaas käes, juttu ajavad ja niisama mõnusalt aega veedavad.

Kas ma olen juba maininud, et siin on gaasiahi ja ma pole kindel, mis temperatuuridel see täpsemalt tegutseb? Õnneks on siin sõpru, kes on Manhattani toorjuustukoogi tegemiseks oma kööke mulle välja pakkunud. Aga ikkagi. Mul on ahjusttulevat mõnusat magusat lõhna vaja... Ostsin pirne ja kaerahelbeid ja võid. Pruuni suhkrut paistis siin olevat. Lähipäevil panen kaerahelbetäidisega pirnid ahju. Seal ei tohiks suuremat kahju tekkida ka vale kuumusega.

Eile hommikul vaatasin, et päike paistab ja otsustasin minna kuhugi, kus ma veel käinud pole. Läksin Letna parki, aga noh, kuna mul võttis voodist väljasaamine ja kohvijoomine ikka omajagu aega, siis selle aja peale, kui ma kohale jõudsin, hakkasid pilved juba kergelt päikesele ette tulema ning natuke lund oli ka liikvel. Kaks ägedat oravat kah. Chr. ühines ka mingi hetk, aga kuna ta jõudis hiljem, siis ütlesin, et ta hakkaks monumendi juurest nii liikuma, et jõgi jääb paremat kätt ja ma siis jalutan talle vastu. No kuidas saab keegi sellest nii aru saada, et "mine mäest alla, üle silla ja hakka siis linna poole minema, sest siis on sul jõgi paremal pool"?

Täna oli selline hallivõitu ja kell 12 hakkas mulle tunduma, et ega ma vist üles ei tõusegi. Toiduga kah nagu kriis polnud ega miskit. Aga siis küsis Martin, et kas ma tahan lõunale ühineda. Mida ma muidugi tahtsin, sest kuna talle meeldib ka hea söök, siis oli lootust, et väljavalitud koht on hea. Ja oligi. Küll traditsiooniline Tšehhi köök, aga väga kvaliteetne. Parim praejuust siin senini. Imeõhukese ja krõbeda paneeringuga, murdus nagu karamellikiht creme brulee peal :) Ja väga korralik espresso.

Praha päevikud. Tunne oma kodulinna

Kuskil seal Letna taga asub linna suurim IT kaubamaja. Tunnike jalgsi (aga mitte just kõige maalilisemas ümbruses) või siis ca pool tundi kahe trammiga. Mul oli vaja netikaablit, nii kümmekond meetrit ja netikaabli jaoks USB adapterit.

Sattusin poes müüja otsa, kelle inglise keele oskus piirdus sõnaga OK. Aga nutika shoppajana oli mul eelnevalt vajalikust tootest pilt tehtud. Näitasin ette ja müüja otsis mulle selle netipoest kenasti välja. Ekraanil olid kõrvuti minu silmis kaks täiesti identset adapterit ja kuna müüja ei osanud mulle seletada, miks teine soodsam on, kutsus kolleegi, kes rääkis inglise keelt. Vahe selge. Lisaks kasutasin juhust ja palusin inglise keelt rääkival kolleegil mitte inglise keelt rääkivale müüjale edasi öelda, et mul on ka netikaablit vaja. Nii 10-12 meetrit. Lisasime siis ühe 10-meetrise kaabli ka ostukorvi ja põhimõtteliselt võis maksma siirduda. Kassa four. Peale mitmeminutilist kõndimist ei olnud näha ühtegi kassat. Tshehhikeelsed sildid ka ei aidanud. Küsisin ja juhendati ja leidsin üles. Andsin oma paberilipaka letis oleva toreda naisterahva kätte, kes minuga koheselt tshehhi keeles suhteid looma hakkas. Kuna ma muhvigi aru ei saanud, kirjutas ta mulle paberile Gerli sünnipäeva ja kellaaja 11:00. Pidasin ebatõenäoliseks, et ta soovib aidata mul Gerli sünnipäeva meeles pidada ning vabandasin uuesti, et ega ma ikka endiselt temast aru ei saa. Selle peale viis ta mind oma kolleegi juurde kõrvalkassas, kes oskas inglise keelt. Selgus, et kaablit pole laos, aga tuleb pühapäeval kella 11ks. Mul polnud mingit soovi uuesti seda trippi ette võtta ning palusin kaabli välja vahetada sellise vastu, mida neil parajasti laos on. Miks eelmine müüja just selle välja valis, mida laos pole, beats me. Inglise keelt rääkiva kassapidaja ja veel ühe töötaja abiga leidsime järjekordse sobiva kaabli. 10 meetrit, musta värvi. Tütarlaps läks taharuumi uurima, kuidas tehing vormistada (sest, noh, tavapäraselt on selline asi saalitöötaja ülesanne). Kui mulle hakkas tunduma, et ta on emigreerunud, tuli ta tagasi ning selgus, et keegi aff on vahepeal selle uue kaabli ka ära ostnud. Oh, well. Uuele ringile. Ühtegi 10-, 12- ega 15- meetrist juppi poes olemas polnud. Ja kuna mul polnud 50 Shades of Gray'd plaanis tegema hakata, siis 20 meetrit tundus natuke paljuvõitu. Leidsime 7-meetrise. Nii kui see sai korvi lisatud, pakkusin juba müüjale krediitkaarti, et keegi jälle ette ei jõuaks ja mul sedagi kaablit ära ei virutaks.

Kraam käes, oli järgmine plaan minna Pallaadiumisse M&S viskivõid ostma. Tegin topeltkontrolli, et vaja istuda trammi number 14 peale ning sõita 6 peatust. Istusin trammi peale ning mingi hetk hakkas tunduma, et oleks nagu rohkem kui kuus peatusevahet juba trammis olnud, aga Pallaadiumit ikka ei paista. Kontrollisin üle ja selgus, et sõitsin trammiga number 1. Pole aimugi, kuhu, aga pidasin paremaks maha tulla. Ületasin tee, et siis leida võimalikult parim lahendus tagasi linna saamiseks. Number 18 sobis ning Pallaadiumi vahetasin Quadrio vastu välja ning ei mingit viskivõid. Lootsin, et äkki on Quadrio Billas vähemalt kikerherneid. Oligi. Spinatit ka. Sealt jalutasin koju. Ja peale ekskursiooni "Tunne oma kodulinna ja selle äärelinnasid" on Vinohrady kohe eriti mõnus. Valge ja avar ja täis restorane ja baare.

München

Olin toa üürinud Franki juurde, aga kohapeal selgus, et Frank ise läks oma girlfriendi juurde ööbima ning sain täiesti planeerimatult oma kasutusse terve korteri. Vaade eriti ägedale leiva-/kuivainekastile ja köögiaknast.

Karlovy Vary. Muinasjutumets

Käisin väljasõidul. Karlovy Vary tundus piltidel väga armastusväärne ning asub ka Prahale piisavalt lähedal. Kahetunnise bussisõidu kaugusel. Täpsemalt kahetunnise, isiklike meelelahutussüsteemide, wifi ja kuumade jookidega varustatud bussisõidu kaugusel.

Kohalejõudes oli natuke pilves, mis õhtupoole muutus ka kergeks vihmaks.

Lõunaks sõin araabia teemajas kuskussi, natuke omapäraselt kaunistatud, aga väga hea. Õhtul selgus, et Martinil oli õigus - peale kella kuut liigub tänaval veel vaid paar turisti, kohalikud on kodus kotil. Kell seitse tahtsin kohvi juua. Kõik mõnusad kohvikohad olid vahemikus kell 16 kuni 19 oma uksed kindlalt sulgenud. Avatud olid kahtlasevõitu sisekujundusega baarid (karra ja kuusemunadega kaunistatud baariletid), kõrtsid, pizzabaarid ja sellised eriti luksuslikud, kristall-lühtritega suured kohvikud (enamasti hotellides). Pizzabaar tundus kõige parem variant, itaallane oli letis ning seega oli lootust, kohvi osatakse teha. Koht mul otse oma akna all, üle tee ja isegi oma wifi levis sinna :) Plaan oli hea - kohv ja panna cotta. Aga noh, läks nagu alati ja panna cotta asemel tuli lauda pizza. Väga hea pizza, muide.

Aga enne pealelõunast beauty napi tegin veel pikema ringi linna peal, vaatasin turiste, kes kõik fake ükskõiksusega ringi jalutasid, äsjaostetud kruusid käes, kust nad siis kuuma mineraalvett rüüpasid. Turistiedetabelit juhivad siin sakslased ja venelased.

Vaatasin ilmateadet ning kuna tänaseks lubas paremat ilma, panin omale üheksaks äratuse, et jõuaks enne ärasõitu veel ka kuiva ilmaga linna vaadata, pilte teha ja Diana otsas ära käia.

Kell 7:30 olid luugid lahti, üheksaks kohv joodud ja banaan söödud ning tipu vallutamine võis alata. Nagu google maps lubas, ca 40 minutiga olin vaatetorni juures. Kuna tornis oli lift, siis hoidsin 150 trepiastet kokku ja sõitsin liftiga üles. Kuigi ümbrus oli valdavalt raagus, siis need üksikud kollased laigud olid seda rõõmustavamad. Natuke sadas lund ka.

Allaminnes jalutasin veel linna peal, tegin pilte ja vaatasin kuumaveeturiste.

Kohv ja kook (ja jälle mikrolaineahjumoonistruudel!) ja asjad kokku ja bussi peale.

Praha päevikud. Sisseelamine ja väljaskäimine

Teisipäeval läksime lähedalasuvasse söögikohta, sest noh, kõht oli tühi. Mul oli juustuisu. Vaatasin menüüst, et praetud hermelin maksab 3 eurot ja kujutasin ette, et selle eest tuuakse üks väike juustuke ja vbla lusikatäis moosi ka. Võtsin siis juurde portsu friikaid (järjest tervislikumaks läheb, eksole) 1.50 eest ja kahepeale värske salati. Kah 1.50 vist. Noh ja siis tuli mu taldrikutäis kohale. Kaks suurt juustu. Üle poole väga suure taldrikutäie friikaid. Ja siis eraldi veel suur kausitäis tomati-kurgi-paprikasalatit. Pool juustu ja friikaid tuli kaasa, nii, et järgmise päeva lõuna oli lahendatud.

Koogiisu on. Manhattani toorjuustukat tahaks. Aga vaatasin, siin on ainult gaasipliit. Ja ei mingeid vorme. Kolmapäeval käisime Zanzibaris. Nagu tellimise peale oli letis Manhattan. Ma pean ikka ise tegema. See oli totaalne möödapanek.

Neljapäeval käisime ... eee ... Savoys. Ma olen harjunud, et mittelihasööjana ma midagi ikka leian menüüst, aga seal oli ainus lihavaba pearoog need kohalikud (magusad) dim sum sarnased asjad. Kõik supid olid lihaga. Võtsin õunastruudli, sest see oli sisseminnes silma hakanud. Lauda saabus see mikrolaineahjukuumana ja pudelivahukoorega. Vanillikaste oli hea.

Igal pool pannakse jõuluturge üles. Pildil siin kohalik, Namesti Mirul asuv.

Praha päevikud. Kohalejõudmine.

Iga kord kui ma omale varahommikust lendu broneerin, mõtlen, et "Ah, mis see siis ära ei ole, see üks kord kell 3 öösel ärgata". Ja valingi sellesama varajase lennu. Umbes nädal enne lendu ei jõua seda otsust ära kiruda. Igal juhul, järjekordselt oli mul lend kell 5:30 hommikul.

Ühest hiljutisest postitusest Facebookis oli mulle jäänud mulje, et Tallinna lennujaamas on nüüd Tallinna Vee külma joogivee kraan. Noh, nagu edumeelsemates lennujaamades ikka, et saad kas juua või pudelit täita. Tallinna kraanivesi kõlbab küll niisamagi juua, aga lennujaama kraanid ja kraanikausid pole just pudelite täitmiseks sobivate gabariitidega ning väljastavad üldjuhul leiget vett. Aga selgus, et nimetatud külmaveekraan asub saabuvate lendude alas. Ehk reisile minejad peavad endiselt oma külma vee kauplusest soetama.

Lufthansa oli oma streigi just lõpetanud ja entusiastlikult taas tööle asunud. Minu kõrval olev noormees vajus vahekäigus paar korda kokku ja vajas pardal olnud meediku abi. Muus osas olid lennud elamustevaesed.

Peale kohalejõudmist ja sisseseadmist käisin poodides, sest teades, et siin linnas on rida DM-e, ei olnud ma kosmeetika jmt osas peaaegu midagi kaasa pakkinud. Ja "oma" veganbuffees käisin ka. Seal oli tempeh'it!

Magasin 12 tundi jutti :)

Täna on selline hülgehall, aga kuna mu eilne toidupoes käimine oli natuke läbimõtlemata, siis läksin uuele ringile. Billas on eriti häid avokaadosid. Peaks minema ja veel mõned ostma.

Arvestades selle linna mägesid ja seda, et ma eelistan jalgsi liikuda, on mu ootused selles osas, et kevadeks on tagumik vormis, kõrged.