Go Blue. Kingitud Dairy Queeni suhu ei vaadata

 

Tänase päeva kohta võib rahulikult öelda, et pakkisin asju. Ja sõin. Ja pakkisin. Ja sõin. Ja siis pakkisin natuke veel. Lõunaks tõi Scott mulle Mäkist krõbekanaburxi ja õunapiruka. Kanaburger oli reaalselt poolekslõigatud kukkel, mille vahel oli friteeritud kana. Ei mingit kastet, ei viilugi hapukurki ega tomatit. Lugeja märkab, et ma ei hakanud isegi pilti tegema. Õunapirukas oli hea.

Õhtul käisime Mehhiko-Guatemala restoranis taas. Sõime kõvasti tacosid, mis olid ülihead. Ja peale seda tegime koos Scotti ema ja tädiga Dairy Queeni ringi. Selle raames tutvustasime daamidele muuhulgas Dairy Queeni kõige väiksemat portsjonit - mini. Nemad arvasid siiani, et kõige väiksem suurus on "väike" :) Igal juhul saime oma blizzardid kätte ning tütarlaps küsis, kas tahame tasuta Reese'i blizzardit ka, sest nad tegid kogemata ühe vale jäätise. Ma muidugi tahtsin. Sest sellist asja nagu liiga palju Dairy Queeni blizzardit lihtsalt ei ole olemas.

Go Blue. Vana trummi tagumine

Pärast poeringi oli plaanis minna Howellisse Dairy Queeni, aga kuna Scottil oli kõht tühjaks läinud, siis läksime hoopis Mäkki ja peale seda ei oleks meile mingi jäätis enam kuhugi mahtunud. Läksime koju tagasi.

Õhtul läksime (taas) Knights'i sööma ning etteruttavalt ka Scotti sünnipäeva tähistama. Võtsin steigi ning kuna valida sai ükskõik, millise lisandi, siis valisin puuviljasalati. Scott võttis oma steigi juurde jälle sbularõngad ning Scotti ema oma kala juurde ahjukartuli. Kõikide praadide juurde käis ka siin riigis tavapärane vitamiiniamps - ülekeedetud ja maitsestamata köögiviljad. Pole siis ime, et ameeriklased köögivilja ei hinda kui neile sellist õnnetut porgandit ja aeduba serveeritakse.

Aga ma tegelikult tahtsin taas kord kirjutada avalikest vetsudest. Jeerum küll - need hiigelpraod ukse ja seina vahel, kust võib vabalt sisse vaadata, mida täpsemalt poti peal tehakse... Seekord oli ühes kohas vahe selline, et mul mahtus kolm sõrme sinna kõrvuti. Ja need ise vett tõmbavad vetsud, kus ühe seansi jooksul jõuab see pagana pott kolm korda loputada. Ja siis need, kus potil ei käi kaant peale (ehk KÕIK avalike kempsude potid), aga nupu vajutamiseks tuleb enam-vähem peadpidi koti kohale kummarduda. Siin riigis ei ole ka parima tahtmise juures nii võimalik vetsus käia, et potiloputuspiiskasid sisse ei hinga. Ja vetsupaberirullid on endiselt ca põlvekõrgusel. Ainsad positiivsed asjad on see, et tasuta tualett on enam-vähem igas suuremas poes olemas ning üldjuhul on kempsudes ka üks suurem kabiin, kuhu mahub normaalselt sisse.

Muide, käisime ükspäev TJ Maxxis ja kõlaritest tuli teade hoida sotsiaalset distantsi teiste külastajatega.

Ma hetkel ei suuda meenutada, kas ma juba kirjutasin, et TJ Maxxis on uus valik lõhnaküünlaid. Sobilikud perenaisele, kes kokata ei armasta, aga tahaks, et majapidamises pidevalt kartulipudru hõng oleks. Uued sordid olidki nimelt kartulipuder ning Mac'n'cheese. Kui mac'n'cheese'il oli veel enam-vähem ok lõhn, siis ameeriklaste kartulipuder lõhnas sama jubedalt kui nende ilma soolata keedetud hall kaerahelbepuder maitseb. Ma saaks veel aru, kui neil oleks pakkuda praekartuli ja - sibulalõhnaline küünal. Sellel oleks jumet.

Go Blue. Oravad. Nii palju oravaid.

 Eile ja täna oli meil Ann Arbori trip plaanis. Hommikul võtsime esimese asjana suuna Detroiti, et Dime Store'is brunch süüa. Lojaalne lugeja kindlasti mäletab, et tegemist on ühega mu kolmest lemmikbrunchirestoranist. Ja see on vist ainus koht, kus ma võtan ALATI sama toidu - posheeritud munad lõhe ja hollandi kastmega inglise muffinitel. See on lihtsalt nii ülihea kombo. Võtsin friikate asemel juurde puuviljasalati ja superlux. Scott oma kanavõikuga väga rahul polnud, aga friikad peekoniga olid head.

Sõitsime Ann Arbor ise, tegime TJ Maxxis mõned sisseostud ning viisime asjad hoteli ära. Sõitsime oma endise kodu juurde metsa, et jooksuring teha. Siinkandis on ka liigirikkust säilitavad heinamaad ja peenrad väga popiks muutunud. Lilled õitsesid üle pea ning kogu vaade oli ägedalt kirju. Ja oravad! Ma nägin oma 8km peal mitukümmend pruuni, halli ja musta oravat. Paar koopaoravat lippas ka ringi.

Tulles tagasi hommikusöögi juurde, siis alles kella viie paiku, peale jooksmas käimist, hakkas mul vaikselt kõht uuesti tühjaks minema.

Rebecca kutsus meid õhtusöögile Knights restosse ning nagu siin riigis tavaks toidaks üks ports ära väiksema Aafrika küla ning restost väljudes oli mul kõht servini täis ning kaasas karp kala, saiakese ning friikatega mu hommikuseks snäkiks. Sest noh, ma ärkan enamasti endiselt enne kukke ja koitu üles ning kõht on tühi.

Õnneks olid ka täna hommikuks plaanid tehtud ning kell 8 olime juba Suurepärase Traverse City pirukakohviku ukse taga. Võtsin virsikupiruka ning kirsikohvi. Ülihea.

Käisime poodides. Jalutasime linnas. Sõime tassikooke. Vaatamata sellele, et meie lemmiku, Cupcake Stationi asemele oli tekkinud Bakehouse 46. Tassikoogid olid ikkagi head. Käisime veel poodides. Ja jalutasime veel. Ning läksime Zingermani võileibu sööma. Ma olin mingil põhjusel juba mitu kuud nende võikude peale mõelnud ning nagu ma mäletasin, olid need lihtsalt ülihead.

Kuna Dexteri õunasiidriveski on teisipäeviti suletud, siis seal me peatust ei teinud ning sõitsime otse koju tagasi.

Go Blue. Kui Halloween on elu

 

Me olime viimati USAs ja Michiganis kaks aastat tagasi, aga kohalejõudes on ikka tunne nagu polekski vahepeal ära käinud.

Esimestel entusiastidel on luukered juba õue peal, aga hetkel neid entusiaste veel väga palju pole. Samas on avatud esimesed pop-up Halloweenipoed, kust saab kõike kostüümidest kuni dekoratsioonide ning elusuuruses luukerede ja põhupoisteni. Ka kõikides tavapoodides on Halloweeniteemalise nodi valik täiesti arvestatav. Ilmselt siiski lähema nädala-paari jooksul pannakse kõrvitsatele punased mütsid pähe ning Halloween ja jõulud hakkavad riiulipinda jagama.

Hiljuti nägin Instagramis ühte Ameerika naist, kes "leiutas" ideaalselt soodsa ja küpsetamist mittevajava koogi. Väidetavalt tuli inspiratsioon talle Poola vanaema tehtud meekoogist ja veel kuskilt. Ja tema leiutatud kook oli ... trummipõrin ... küpsisetort. Jep, seesama, mida tehes Eesti lapsed üles kasvavad ja mida suurem osa 7-aastastest vabalt teha oskab. Igatahes tundus mulle, et USAs seda kooki siiski veel väga ei tunta kui 30-aastased daamid selle valmistamist Gordon Ramsey vääriliseks saavutuseks peavad. Ning pakkisin kodust kaasa kaks pakki Kalevi küpsiseid. Laupäevaks tegin vahukoore ja kirsitäidisega küpsisetordi. Valisin poest kirsikonservi, kus oli suurelt peal kirjas, et suhkrut pole lisatud. Kujutasin omale ette mõnusalt hapukat täidist... Tegin purgi lahti, maitsesin ja ei suutnud esimese hooga isegi kirssi tuvastada, sest suhkruasendaja kogus oli selgelt suurem kui kirsikogus. Kook tuli igal juhul täitsa hea.

Pühapäevahommikused biscuitid küll ei kerkinud nii palju kui oleksid võinud, aga selle eest tuli vaarikapirukas suurepäraselt välja.

Bright lights, Toronto nights. Kruusiralli

 

Mul oli välja vaadatud, et Niagara kose Starbucksi kruus on eriti ilus ja sellistes värvides, mida mul veel pole. Võib julgelt öelda, et ma olin väga elevil oma uuest kruusist. Käisin läbi kõik Niagara auuli Starbucksid ja tulemus oli null kruusi. Peale seda kui olin lisaks veel ma ei tea kui mitmesse pealinna kohvikusse sisse astunud, selgus, et ka Toronto ning Kanada kruusidega on kitsas käes. Seega tuli täna hommikul ette võtta Starbucksi tuur, rahvakeeles kruusiralli. Õnnestus skoorida üks Toronto kruus ning üks kõrvitsavürtsikohv.

Pakkisin asjad, sh viimane tükike Jaapani toorjuustukooki ning läksin lennujaama. Selgus, et USAsse reisijatele tehti passi- ja kõik muud kontrollid ära juba Kanada poolel. Seega sain Detroidis lihtsalt läbi lennujaama jalutada ja ilma täiendavate intervjuude ja ülekuulamisteta astusin taas Ühendriikide pinnale.

Käisime Dairy Queenist läbi, sõime jäätist, tegime veel paar peatust ning jõudsime Scotti ema juurde. Ja nagu juba tavaks saanud, siis kell 21 oli uneaeg.

Huvilistele siinkohal ka paar pilti mu Toronto hotellitoast, mille letihind on 450 eurot öö. Ma õnneks nii palju ei maksnud, aga isegi minu makstud summa eest oleks ma eelistanud, et toas poleks tuvisulgi.

Bright lights, Toronto nights. Niagara ja Onu Tetsu

 Kuna ma eile õhtul läksin juba kell pool üheksa magama, siis täna öösel ärkasin kell 1. Ja kell 4. Ja kell 5. Peale viit ma vist suurt enam magama ei jäänudki. Kuulasin, kuidas padukat tuli ja vaatasin äikest. Kuna ilmateade lubas Torontosse puha päikest ja pluss 30 kraadi sooja, siis ilmselgelt on mul kaasa pakitud ainult suveriided. Tegin mõttes plaani, kust ma Niagara juurde minekuks kummikud ja kileka saan soetada.

Kui ma kell 7 välja läksin, et nurga pealt kohvikust hommikusöök võtta, olid tänavad kuivad ja taevas selge.

Olin omale tänaseks bussipiletid ostnud, et Niagara joa ääres käia. Pool üks astusin bussist välja ja olin hetkega lummatud sellest vahusest ja helesinisest veemassist, mis seal hobuserauas alla voolas. Vaatasin jugasid iga erineva külje pealt, mida Kanada võimaldas ja käisin ka üleval Skylon tornis. Kui ma varasemalt olen Detroidis käies üle jõe Kanadat vaadanud, siis täna vaatasin Kanadas olles üle jõe olevat USA-d.

Teel Skylonisse oli Dairy Queen. Mõttes valisin juba omale jäätist välja, aga ukse juurde jõudes oli see nii lukus kui lukus. Mõtlesin siis Starbucksist omale kruusi osta, aga selgus, et siin riigis on endiselt pandeemiajärgne tarnekriis ja Niagara kruusi asemel võin nende meelest kohvi edaspidi pabertopsist juua.

Torontos tegin veel kiire linnaringi, ostsin Uncle Tetsu Jaapani toorjuustukoogi ja kuna tänane hommikusöök oli oluliselt kehvem kui ma arvasin, siis ka paar jogurtit. Kunagi Bangkokis käisime ka Onu Tetsu juures sedasama kooki ostmas ja see oli nii ülihea. Kui ma märkasin, et lisaks Bangkokile küpsetab ta ka Torontos, siis oli selge, et see kook mul söömata ei jää. Pool täna, pool homme hommikul. Elu on Jaapani juustukook. Muide, see juustukoogipood asub kohe Kaka Sushi, "söö, palju jaksad" kõrval. Noh, et lojaalsel lugejal mõlemat lihtsam leida oleks.

Käisin veel hotelli katusel linnavaateid nautimas ja siirdusin seejärel tuppa, et magama minna.

Bright lights and Toronto nights. Godot'd oodates.

Hommikul lennujaama jõudes tervitas mind juba tavapärane olukord - kümneid inimesi järjekorras, samal ajal kui kontrollis oli üks vaba koht teise järel. Mul jääb iga kord arusaamatuks, mida nad kõik ootavad, et järjekorrast edasi kontrolli ei liigu? Godot'd? Käekõrval viimist? Igal juhul olen viimasel ajal hakanud lihtsalt niisama passijatest mööda minema kui näen, et lindi ääres on mitu vaba kohta.

Lend väljus küll õigeaegselt, aga paistab, et selle minilennuki jaoks oli vastutuul liiga kõva, seega kohale jõudsime ikka 20-minutilise hilinemisega. Minu 50-minutilisest ümberistumisest sai 30-minutiline läbi lennujaama ja turvakontrolli kihutamine. Sain üle-eelviimasena peale ning pidin ühe leeduka oma koha pealt ära ajama. Viimase pardaletulija rõõm on ka see, et istmete kohal kapis on null ruumi pagasile. Reisijad olid väga mugavalt oma tekid-padjad kõik sinna surunud ja peale ühe daami ei liigutanud keegi kulmu ka kui ma need alla võtsin ja küsisin, et kelle omad. Vähemalt sain koti suhteliselt enda lähedale paigutada.

Esimest korda lendasin üle Atlandi pisikese, 3+3 lennukiga. Vets oli täpselt nii suur, et paberi võtmiseks tuli ennast poti ja ukse vahel sirge seljaga kükki libistada ja siis praktiliselt maapinnal olevast rullist riba rebida. Iga muu versiooniga oleks kas peaga vastu ust või potikaant löönud. Tund peale õhkutõusmist oli vets juba oma tavapärases loikudega olekus ning kui sokkides vetsukülastajad midagi uut ei ole, siis päris paljajalu sinna siirdujat ma vist varem näinud ei olnud. Aga tundub, et ta ise probleemi ei näinud, sest ka kogu ülejäänud lennu viljeles ta looduslähedast eluviis, käis paljajalu vetsus ning ei raisanud vett pealetõmbamisega. Sattusin ühe korra nimelt tema järel seda ruumi külastama...

Lennu alguses teatas pardateenistus, et tänasel lennul on meil menüüs lihahautis riisiga või lasanje. Tund hiljem oli neil see lubadus peast pühitud ning kõikidele anti ilma küsimata sama karp toitu. Karbis avanes vaade lihapallidele, kartulipudrule ja rohelistele hernestele. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ports oli lennukitoidu kohta väga maitsev. Hindud minu taga uurisid, et mis liha täpsemalt seal toidus on, et kas siga? Stjuuard vastas, et "tavaline liha on".

Immigratsioon käis kiirelt, rohkem nagu läbijalutamine. Võtsin Lyfti ja sõitsin hotelli.

Otsustasin ajavahest lisandunud seitset tundi kasutada otstarbekalt ning jalutasin jõeäärsesse parki, kust avanesid kaunid vaated linnasiluetile. Tee peal ja pargis kohtusin veel paari orava ja ühe jänesega. Väga cute.

Tagasiteel haarasin Liibanoni bistroost Kana wrapi, mis ilmselt toidaks ära väiksema Ruanda küla ja saaks ka naabritega jagada. Pool läks külmkappi. Ja kell 20:30 magasin.