Hommikul lennujaama jõudes tervitas mind juba tavapärane olukord - kümneid inimesi järjekorras, samal ajal kui kontrollis oli üks vaba koht teise järel. Mul jääb iga kord arusaamatuks, mida nad kõik ootavad, et järjekorrast edasi kontrolli ei liigu? Godot'd? Käekõrval viimist? Igal juhul olen viimasel ajal hakanud lihtsalt niisama passijatest mööda minema kui näen, et lindi ääres on mitu vaba kohta.
Lend väljus küll õigeaegselt, aga paistab, et selle minilennuki jaoks oli vastutuul liiga kõva, seega kohale jõudsime ikka 20-minutilise hilinemisega. Minu 50-minutilisest ümberistumisest sai 30-minutiline läbi lennujaama ja turvakontrolli kihutamine. Sain üle-eelviimasena peale ning pidin ühe leeduka oma koha pealt ära ajama. Viimase pardaletulija rõõm on ka see, et istmete kohal kapis on null ruumi pagasile. Reisijad olid väga mugavalt oma tekid-padjad kõik sinna surunud ja peale ühe daami ei liigutanud keegi kulmu ka kui ma need alla võtsin ja küsisin, et kelle omad. Vähemalt sain koti suhteliselt enda lähedale paigutada.
Esimest korda lendasin üle Atlandi pisikese, 3+3 lennukiga. Vets oli täpselt nii suur, et paberi võtmiseks tuli ennast poti ja ukse vahel sirge seljaga kükki libistada ja siis praktiliselt maapinnal olevast rullist riba rebida. Iga muu versiooniga oleks kas peaga vastu ust või potikaant löönud. Tund peale õhkutõusmist oli vets juba oma tavapärases loikudega olekus ning kui sokkides vetsukülastajad midagi uut ei ole, siis päris paljajalu sinna siirdujat ma vist varem näinud ei olnud. Aga tundub, et ta ise probleemi ei näinud, sest ka kogu ülejäänud lennu viljeles ta looduslähedast eluviis, käis paljajalu vetsus ning ei raisanud vett pealetõmbamisega. Sattusin ühe korra nimelt tema järel seda ruumi külastama...
Lennu alguses teatas pardateenistus, et tänasel lennul on meil menüüs lihahautis riisiga või lasanje. Tund hiljem oli neil see lubadus peast pühitud ning kõikidele anti ilma küsimata sama karp toitu. Karbis avanes vaade lihapallidele, kartulipudrule ja rohelistele hernestele. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ports oli lennukitoidu kohta väga maitsev. Hindud minu taga uurisid, et mis liha täpsemalt seal toidus on, et kas siga? Stjuuard vastas, et "tavaline liha on".
Immigratsioon käis kiirelt, rohkem nagu läbijalutamine. Võtsin Lyfti ja sõitsin hotelli.
Otsustasin ajavahest lisandunud seitset tundi kasutada otstarbekalt ning jalutasin jõeäärsesse parki, kust avanesid kaunid vaated linnasiluetile. Tee peal ja pargis kohtusin veel paari orava ja ühe jänesega. Väga cute.
Tagasiteel haarasin Liibanoni bistroost Kana wrapi, mis ilmselt toidaks ära väiksema Ruanda küla ja saaks ka naabritega jagada. Pool läks külmkappi. Ja kell 20:30 magasin.
Lend väljus küll õigeaegselt, aga paistab, et selle minilennuki jaoks oli vastutuul liiga kõva, seega kohale jõudsime ikka 20-minutilise hilinemisega. Minu 50-minutilisest ümberistumisest sai 30-minutiline läbi lennujaama ja turvakontrolli kihutamine. Sain üle-eelviimasena peale ning pidin ühe leeduka oma koha pealt ära ajama. Viimase pardaletulija rõõm on ka see, et istmete kohal kapis on null ruumi pagasile. Reisijad olid väga mugavalt oma tekid-padjad kõik sinna surunud ja peale ühe daami ei liigutanud keegi kulmu ka kui ma need alla võtsin ja küsisin, et kelle omad. Vähemalt sain koti suhteliselt enda lähedale paigutada.
Esimest korda lendasin üle Atlandi pisikese, 3+3 lennukiga. Vets oli täpselt nii suur, et paberi võtmiseks tuli ennast poti ja ukse vahel sirge seljaga kükki libistada ja siis praktiliselt maapinnal olevast rullist riba rebida. Iga muu versiooniga oleks kas peaga vastu ust või potikaant löönud. Tund peale õhkutõusmist oli vets juba oma tavapärases loikudega olekus ning kui sokkides vetsukülastajad midagi uut ei ole, siis päris paljajalu sinna siirdujat ma vist varem näinud ei olnud. Aga tundub, et ta ise probleemi ei näinud, sest ka kogu ülejäänud lennu viljeles ta looduslähedast eluviis, käis paljajalu vetsus ning ei raisanud vett pealetõmbamisega. Sattusin ühe korra nimelt tema järel seda ruumi külastama...
Lennu alguses teatas pardateenistus, et tänasel lennul on meil menüüs lihahautis riisiga või lasanje. Tund hiljem oli neil see lubadus peast pühitud ning kõikidele anti ilma küsimata sama karp toitu. Karbis avanes vaade lihapallidele, kartulipudrule ja rohelistele hernestele. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ports oli lennukitoidu kohta väga maitsev. Hindud minu taga uurisid, et mis liha täpsemalt seal toidus on, et kas siga? Stjuuard vastas, et "tavaline liha on".
Immigratsioon käis kiirelt, rohkem nagu läbijalutamine. Võtsin Lyfti ja sõitsin hotelli.
Otsustasin ajavahest lisandunud seitset tundi kasutada otstarbekalt ning jalutasin jõeäärsesse parki, kust avanesid kaunid vaated linnasiluetile. Tee peal ja pargis kohtusin veel paari orava ja ühe jänesega. Väga cute.
Tagasiteel haarasin Liibanoni bistroost Kana wrapi, mis ilmselt toidaks ära väiksema Ruanda küla ja saaks ka naabritega jagada. Pool läks külmkappi. Ja kell 20:30 magasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar