Hommikul ärkasime äratuskella peale, et päikesetõusu minna vaatama. Kuna taevas tundus kergel pilves, siis keerasime külge ja magasime edasi. Hommikusöögilauas ei olnud peekonit, mis osutus totaalseks pettumuseks. Aga mitte nii suureks, kui kaneeliruulipraesaiade puudumine. Ma olin kindel, et eilse õhtusöögi ülejäägid on täna hommikul saadaval.
Läksime vastuvõttu, et homse hilise lahkumise kohta küsida. Selgus, et seda saab alles lahkumise päeval tellida. Ehk siis kell 10 hommikul ole valmis kahe tunni pärast lahkuma, aga samas võib juhtuda ka, et sul veab ja saad näiteks kella kolmeni hotellis vedeleda. Meil on lend kell 19, seega kell 12 päris välja minna ei tahaks.
Käisime jalutamas ja ujumas. Sõime lõunat, mis on endiselt äärmiselt mittemuljetavaldav. Välja arvatud see, et letis olid nimetatud praetud kaneelirullid. Õnnelikud päevad.
Õhtusöök, nagu lojaalne lugeja teab, oli meil Mehhiko restoranis ning ootasime seda vaheldust buffeele juba suhteliselt suure põnevusega. Scotti asteekide supp polnud päris see, mis ta ootas, minu neli ampsu cevichet oli väga hea. Pearoaks võttis Scott kanamole, mina tacod. Oma moles oli ta veel rohkem pettunud kui supis, minu tacod olid samas väga head. Magusaks võtsime mõlemad churrod, sest neid saab harva ja tegemist on ülihea magustoiduga. Arva ära. Lauda jõudsid küpsised, millel oli churrodega sama palju pistmist kui Dominikaani Vabariigil Lõuna-Ameerikaga. Läksime buffeesse ja sõime seal paar portsu magustoitu peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar