Ärkasime hommikul oma paadikuuris ja kuna päike oli just tõusmas, tundus hea mõte minna jooksma enne kui siin jälle Sahara kõrbeks kätte läheb. Mõeldud, tegemata. Panin jooksuriided selga ning kohe paadikuuri ukse juures tervitasid mind kaks koera. Selleks ajaks kui ma kaluriküla peatavad, mis on umbes 500 meetrit pikk, läbinud olin, liikus minuga kaasa vähemalt 6-7 koera. Loobusin jooksmisest ja läksin tagasi tuppa.
Hommikusöök serveeriti mere ääres ning see koosnes munadest, puuviljadest ja ilmselt jõuludest ülejäänud kõvast saiast.
Rentisime ühe kohaliku käest jalgrattad, mille laiad kummid teeks silmad ette ka parematele jeepidele ning võtsime suuna Canto randa. Ca pool tundi hiljem avanes meie ees tühi, valge liiva ja türkiissinise veega rand. Veel kümme minutit ning randa sõudsid esimesed ekskursioonipaadid ning järgmise pooltunni jooksul lasti randa lahti kümneid ja kümneid turiste. Positiivse poole pealt ei soovi eksursioonikorraldajad turiste näljas hoida, sest näljane turist pole õnnelik turist ning randa tekkisid üksteise järel ka improviseeritud lauad hea ja paremaga. Üldiselt pakuti jooke ja puuvilja, kuid üks sakslaste grupp oli asja eriti põhjalikult ette võtnud ning nende laual oli snäkivalik ja empanadad. Igal juhul me leidsime, et kuna jagamine näitab hoolivust ja meie jagasime nendega oma randa, siis nad vastutasuks soovivad meiega kindlasti oma snäkke ja jooke jagada. Sõime empanadasid, saime cocat ning proovisime ka suupisteid (kohalik juust ei ole suurem asi).
Ühtäkki panime tähele, et kogu kamp jälgib üksisilmi silmapiiri ning enamusel on ka telefonikaamerad stardivalmis. Paar vaala (ilmselt küürseljad) olid tulnud rannale nii lähedale, et saime nende mängimist vaadata.
Jõin oma piña colada lõpuni ning hakkasime tagasi külla sõitma. Andsime rattad tagasi ning läksime taas Paradiisirestosse, et lõunat süüa. Scott kujutas omale seda suurepärast musta riisi ette, mida ta eilegi sõi. Selgus aga, et täna pole mitte musta kookosriisi päev. Seega oli ta sunnitud seakintsu, riisi ja köögiviljadega leppima. Mina võtsin magustoit, dulce de coco, kus on sees kondenspiim, riivitud kookos, bataat ja maitseained ning mis maitseb nagu pehme piparkoogitainas. Paadikuurinaabrid soovitasid. Nimelt istusid meil restorani kõrvallauas ameeriklased, kes meie paadikuuris kõrvaltoas ööbivad. Nad olid ühtlasi eile ka Scotti Eesti lipu tätoveeringut märganud. Ma olin võrdlemisi üllatunud, et kuidas nad meie lippu teavad, aga nad olevat esiteks lipunohikud ja teiseks ka mõned aastad tagasi Eestis käinud ja seal kohukesefännideks saanud.
Ülejäänud osa päevast vaatasime rannas krabisid, käisime jooksmas, vaatasime päikeseloojangut, Jupiteri ja Veenust ning läksime poolaka juurde sööma. Nimelt on saarel kaks restorani (pluss mõned toiduputkad), millest esimene on Paradiisirestoran ning teist peab üks poolakas. Võtsime riisi krevettidega ning riisi praekanaga. Krevetid olid pannil oma seitse surma surnud, mis siin riigis, kus armastatakse kõik vähegi loomne või merest pärinev totaalselt üle küpsetada. Kana pidi olema parem kui KFC, aga oli samamoodi kuivaks friteeritud. Pole ime, et toit kunagi vähema kui 30 minutiga lauda ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar