Ööbisime auulis, kus pidu kestis hommikuni ja need, kellel ei kestnud, sõitsid koju jagades samal ajal peomeeleolu vasakule ja paremale. Olime seega öö jooksul korduvalt üleval ja elasime aftekatele kaasa.
Kell 7:30 istusime hommikusöögilauas ja 8:40 olime bussijaamas, et Boca Chicasse sõita. Saime kassast uhked piletid VIP-kirjaga. Kohad 81 ja 82. Kui buss oli 30-minutilise hilinemisega ette sõitnud ja hakkasime trepist üle ronima, karjus reisisaatja meile midagi hispaania keeles, millest saime aru, et ilmselt peame oma seljakotid trepi alla kappi panema. Kuna seal istus ka üks naisterahvas, siis me ei tahtnud oma kotte sinna jätta. Noormees karjus meie peale edasi. Valisime üleval kohad (sest seal oli ainult ca 40 kohta, mitte 80 nagu oleks võinud arvata). Läksime lõpks siiski asja uurima, sest kõik teised otsisid siiski numbrite järgi oma kohti ning saime aru, et meie VIP-piletid tähendasid seda, et me ise pidime trepialusesse harjakappi ronima mitte ainult oma kotte seal ladustama. Olles ca meetrikõrgusest uksest sisse pugenud, avanes meie ees avar, umbes meeter lai, 1.40 kõrge ja pooleldi täidetud neljakohalise pingiga ruum. Vippidele kohaselt oli meie pink varustatud ka lauaga, kuhu oma jooke toetada ning selja taga oli pikk ja kitsas tankiaken. Kui reisisaatja hakkas meie harjakapi ust kinni panema, siis ma ütlesin, et ma saan selles urkas klaustrafoobiahoo kui lisaks muule ka uks kinni on. Aga ukse taha jäi kemps ja avatud uks oleks selgelt häirinud ülejäänud reisijate põiekergendamist. Igal juhul tuli 5 minuti järel reisisaatja uuesti ja ütles, et leidis meile teisel korrusel pööbli hulgas siiski kaks vaba istet. Kolisime lihtrahva sekka.
Boca Chicas on meie hotell ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel suurest teest, kus buss meid maha pani ning selle lühikese kuid meeleoluka jalutuskäigu jooksul jõuti pakkuda meile umbes kaksteist korda taksot, reklaamiti erinevaid restorane ning kutsuti odavatesse hotellidesse ööbima.
Jätsime kotid hotelli vastvõttu, sest check-in aeg ei olnud veel käes, tegime väikese jalutuskäigu rannas ning suundusime seejärel süüa otsima. Valisime Venetsueela bistroo ning sõime arepat ja cachapat.
Käisime ujumas, vedelesime rannas ja basseini ääres. Scott käis vahepeal veel korra jalutamas ning selleks hetkeks oli müügitiim tänaval oma valikut laiendanud ning talle pakuti lisaks majutusele ja taksodele ka naisi, kanepit, kokaiini ja kõike muud, mida ta vähegi soovida võiks.
Õhtut sõime Trastevere restoranis ning kell 21:30 magasime vaatamata peole, mis meil akna all käis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar