Läksime hommikul jooksma. Esimesed ca 700 meetrit sai mööda randa joosta, seejärel läks marsruut mööda mereäärt, kus ligi kilomeetri ulatuses oli rannariba tihedalt täis puidust toole ja laudu. Teisel pool teed oli siin-seal paar kokkukukkumise äärel putkat.Võimalik, et need sarad avanevad õhtul nagu Tuhkatriinu kõrvitsad ja neist saavad parimad gurmeeputkad. Järgmine jupp jooksurajast, nuu umbes 2 kilomeetrit kulges prügimäel, mida erinevatel lõikudel vähem või rohkem edukalt ka põletati. Värske mereõhu asemel sai kopsudesse tõmmata kärssava plastiku suitsu. Viimane jupp enne tagasikeeramist oli kaunis promenaad mere äärt mööda, paari hobuse ja mänguväljakuga.
Tagasipöördel sain ka aru, et olen viimasest suvest alates oma kintsud Põrsas Peppaga võrdsele tasemele söönud ning need suhteliselt marraskile hõõrunud. Otseloomulikult pole mul kaasas ka rohkem kui üks paar jooksupükse. Tagasitee kulges samamoodi esmalt läbi prügimäe ning siis rannaäärt mööda, mida võib hommikul sellisel kellaajal samuti prügimäeks nimetada. Selle vahega, et antud 1,5-kilomeetrisel lõigul ei põletatud prügi vaid seal olid suured brigaadid väljas, kes eelmise õhtu külastajate läbu koristasid. Nädalavahetus ja meri põlvini siiski.
Mis siin riigis äramärkimist väärib, on kohalike armastus muusika vastu. Ja mitte lihtsalt muusika vaid äärmiselt kõva muusika. Oma viienda korruse hotellirõdul istudes peame häält tõstma, et suhelda saaks ning üheaegselt kuuleme kolme erinevat bändi - meie hotelli muss ning kummaltki poolt restoranide omad samuti. Michael Jackson miksitud reggae ja mingi kohaliku popmuusikaga. Ja see kõik. on. lihtsalt. nii. kohutavalt. vali. Osades restoranides on muusika kõvem kui vanasti ööklubides.
Käisime paar korda ka ujumas - Scott on pisut häiritud, et vesi siin nii külm on (26 kraadi), ta ootas sooja vannivett.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar