Croatia Full of Life. Kui lennufirma su puhkust lühendab

Meil oli plaanis kolm päeva Dubrovnikus veeta, aga LOT, kust piletid olid ostetud, unustas meile mainida, et nad on tagasilennu tühistanud ning põhimõtteliselt võime kas kolm päeva varem tagasi lennata või kevadeni Horvaatiasse jääda. Kumbki variant meile ei sobinud ning LOT keeldus igasugusest kommunikatsioonist, seega ostsime omale uued piletid Finnairiga ühe päeva varasemaks kui algselt plaanis.

Seega jäigi meile ainult tänane täispäev Dubrovnikusse. Alustasime hommikut jalutuskäiguga vanalinna, vaatasime uuesti üle kõik need tänavad ja trepid, ostsime natuke kunsti ja selle aasta kuuseehted (vanalinnas on neil aastaringselt avatud jõulupood, kus nad kohapeal käsitsi kuusemune maalivad). Tegime lõuna ajal kiire puhkepausi korteris ning jalutasime siis mere äärde.

Õhtuks oli meil laud pandud Dalmatinosse, kus me veetsime ka oma mesinädalatel viimase õhtu, aga kuna Scott arvas, et see dinner väärib eraldi peatükki, siis siinkohal ma kõiki neid suurepäraseid sööke üles lugema ei hakka.

Enne õhtusööki vaatasime veel ära väga ilusa päikeseloojangu.

Azur of Montenegro. Esimese klassi toidumürgitus.

Hommikul selgus, et hommikusööki pakutase menüüst, mitte buffeena. Võtsime omleti ja energiahommikusöögi ja tahtsime lisaks ka croissante. Selgus, et kolmanda portsu eest tuleb lisaks maksta. Toit jõudis lauda 35 minutiga. Hea, et me ainsad külalised olime. Minu energiahommikusöök pidi olema: corn flakes, vaarikad, banaan, Plazma küpsised, piim, jogurt, mesi. Lauda jõudis kausitäis mõslit ja pudel piima. Kui noormees head isu soovis ja ära hakkas minema, küsisin, et aga kus ülejäänu on? Selle peale tõi ta veel mett, moosi ja ühe banaani.

Terve tee läbi Montenegro Bosnia Ja Hertsegovina suunas kulges läbi paksu udu. Kohati oli see vaid mägede vahel ja kohal, kohati ei näinud autost kaugemale kui 10 meetrit.

Kahe piiri vahele jääb meeletult ilus vaade mägedele, tegime pilte ja sõitsime siis Bosnia Ja Hertsegovinasse. Kõht oli mul juba varem valutama hakanud, selle ajasin rahulikult muude asjaolude kaela. Aga veerand tundi peale riiki jõudmist hakkas iiveldama, pea ringi käima, higi voolas nii, et juuksed olid läbimärjad. Kõht valutas veel rohkem ja käed hakkasid värisema. Mitte mingis asendis ei olnud hea olla. Lõpuks jõudsime Trebinjesse, käisin seal esimeses ettejuhtuvas baarivetsus ja istusin seejärel auto kõrvale mingile müürijupile. Sinna jäi ka kogu hommikusöök minust. Kuna mulle tundus, et ma enam-vähem suudan istuda, siis sõitsime edasi, sest leidsime, et kui juba kehv olla, siis pigem võiks see kehv olek aset leida Euroopa Liidus, mitte keset Bosnia Ja Hertsegoviinat. Kolm kilomeetrit hiljem oli siiski uut samasisulist peatust vaja. Paistis, et peale seda sai enam-vähem kogu jama välja ja enesetunne juba täitsa ok.

Piiriületus Horvaatiasse läks libedalt ning sõitsime otse Kupari randa helesinist vett ja valget rannariba nautima.

Korter on meil neljandal korrusel vaatega vanalinnale, merele ja päikeseloojangule. Tegime ringi linnas, jeerum, mul polnud meeles KUI palju treppe siin on. Ja KUI kallis siin vanalinnas süüa on.

The Peaceful Pearl. Sildade ületamine.

Lojaalne lugeja kindlasti mäletab, kuidas ma ca nädal tagasi kirjutasin sellest logisevast sillast, mis meil teel veinimõisa ületada tuli. Igal juhul oli see Scotti häirima jäänud, et me sellest sillast piltigi ei teinud ning täna, sõites Põhja-Makedooniast läbi Albaania tagasi Montenegrosse, tegime kiire põike ka nimetatud silla juurde. Pildid ja videod räägivad iseenda eest.

Tegime sõites täitsa head aega ja hakkasime enne Montenegro piiri arutama, et mis oleks kui tühistaks majutuse Montenegros ära ja paneks ühe soojaga läbi Montenegro ja Bosnia ja Hertsegovina õhtuks Dubrovnikusse välja. See mõte tundus täitsa hea kuniks jõudsime piirile. Seal piiril toimus totaalne kaos ning kokku võttis selle läbimine rohkem aega kui kõik varasemad kokku. Otsustasime jääda Podgoricasse ööbima siiski.

Õhtul tegime veel ringi pealinnas - selle reisi ainus pealinn siiski, vaatasime ägedaid sildu ning läksime lõpuks tagasi hotelli.

The Peaceful Pearl. Turistid.

Täna oli taaskord päev kui me matkama ei läinud. Läksime vanalinna, käisime veel mööda neid kitsaid tänavaid ja rohkeid treppe. Vaatasime kõiki lillerohkeid terrasse. Ning kõndisime üles kindluse juures olevasse kohvikusse. Istusime seal terrassil, jõime vahukoorega cappuccinot ja vahukoorega kuuma šokolaadi ning vaatasime, kuidas vihm järvest üle käis. Kui vihm järele jäi, kõndisime turule, ostsime kaks kilo ploome ja läksime sööma.

Kuna lõuna meile taas väga muljet ei avaldanud, käisime hiljem läbi ka poest ja pagariärist. Viimases pani tädi meie kirsikoogi nii osavalt omale kõrvale, et me ei saanud enne kojujõudmist arugi, et see puudu on.