Kell neli ärkasin selle peale, et magu oli omadega läbi selgroo jõudnud. Tõusin üles ja sõin peotäie pähkleid ning magasin edasi.
Ootasin, et päike tõuseks, panin tennised jalga ning tegin kaheksakilomeetrise jooksuringi Michigani järve kallast mööda.
Brunchiks valisime überpopulaarse Beatrix’ restorani ning peale pooletunnist jalutuskäiku pidime seal vaid pool tundi ootama, et lauda saada. Nende 10-viljapuder pruuni suhkru, jõhvikate ja mandlitega kõlas nii hästi, et ma kujutasin omale juba seda luksuslikku pudrukaussi elavalt ette. Scott võttis burgeri ning lisaks võtsime kohevad pannkoogid sidrunisiirupiga. Mu kaera-mocha kohv oli täiesti superlux, kreemine ja mõnus. Scotti Verine Mary peekoniga tundus ka sobiva algusena pühapäevale. Ja siis tulid söögid. Suur supitaldrikutäis halli putru, mis oli nii vesine, et vett oli isegi taldriku servas. Keskel oli paar jõhvikat, lusikaotsatäis suhkrut ja mõned mandlilaastud. Lähenesin sellele äärmise ettevaatusega ning peale maitsmist selgus, et hästi tegin. Lisaks sellele, et selles beebipudrus ei olnud ei piima ega koort, polnud seal ka teragi soola. Ettekandja pakkus esimese asjana, et toob suhkrut juurde. Ma ei näinud, kuidas see asja parandaks ning järgmiseks pakkus ta jogurtit müsli ja marjadega. See oli õnneks hea. Ja pannkoogid olid suussulavad.
Nagu tavaliselt olime välja valinud ka koha, kust avanevad suurepräased vaated linnale ning peale brunchi kõndisime 360 kraadi observatooriumisse. Liftiga 94. korrusele ning kogu Chicago oli peo peal. Seal oli võimalik valida 8 dollari eest aknakaldumine - seisad akna äärde ning see hakkab kolmes jaos ennast kallutama, nii, et lõpuks seisad seal 45-kraadise nurga all. Ühtlasi olevat tegemist Chicago kõige uhkema atraktsiooniga. Kuna maja kõrval all polnud midagi vaadata, siis me selle otsustasime vahele jätta.
Starbucksis on alati hooajalised joogid ja oktoobris on selleks nii kõrvitsakohv kui õunakoogikohv. Otsustasin õunakoogioma kasuks.
Barista: Mis su nimi on?
Mina: Gaili
Barista kirjutab nime topsile.
Saan joogi kätte ja selgub, et Gaili kirjutatakse nüüd siin “Violet”.
Pealelõunal jalutasime akvaariumi juurde ja vaatasime sealt üle järve avanevad Chicago siluetti. Ilm oli endiselt superilus, päike paistis… Ja siis hakkasime Little Italysse kõndima, et seal õhtust süüa. Saime vaevalt pargist välja kui ilusast ilmast oli saanud megapadukas. Võtsime takso. Kohapeal selgus, et terve linnajao peale oli avatud ainult üks Itaalia resto ja üks hiinakas. Itaalia omal, nagu selgus, on ka tagatuba ja sinna uhkesse üksindusse ja kõledasse Alaskasse saime omale laua.
Õhtul jalutasime veel korra akvaariumi juurde, et ka tuledes linna siluetti vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar