Õunasiider on siin sügiseti sama oluline nagu kõrvitsapirukas ja halloweenikaunistused. Teatakse parimaid siidriveskeid ja õunaaedu nagu puravikumetsasid Eestis. Ainult, et infot jagatakse hea meelega, mitte ei hoita kiivalt saladuses nagu Eestis, kus isegi oma lähisugulastele ei avaldata koordinaate enne kui ise enam oma jõududega sinna kohale ei saa.
Algusaegadel tekitas õunasiider minus mõnevõrra segadust, sest Eestis teatavasti on siider vaikimisi lahja alkohoolne jook. Siin, aga, selgus, et tegemist on lihtsalt värskeltpressitud õunamahlaga. Miks apelsinist pressitakse mahla, aga õunast siidrit, jääbki mulle segaseks.
Aga oma jutuga tahtsin sinna jõuda, et õunasiidriveskid pole mitte lihtsalt farmid, kust saad oma paar pudelit mahla, vabandust siidrit kaasa osta, vaid nende kohustuslik osa on ka sõõrikud, õunavõi, õunamoos ja kuum õunasiider. Edevemates kohtades on veel kõrvitsapõllud, väljanäitused ja maisipõllulabürindid.
Lisaks siidrisegadusele on minu majapidamises nüüd ka õunavõipettumus. Olin vaadanud nimetatud toodet erinevates poodides ning alati omale ette kujutanud midagi mõnusalt õunast ja kreemjat. No umbes nagu sidrunivõie. Selgus, et tegemist on lihtsalt jõuluvürtsidega õunamoosiga.
Esimene siidriveski, mida me väisasime, oli väike ning valikus olidki vaid siider, sõõrikud, moosid ja vürtsid. Küll aga oli neil teise kuuriukse taga peidus sularahaautomaat. Teine oli juba pidulikum, pakkudes nii kuuma kui külma siidrit, erinevaid moose, kümneid sõõrikudi ja saiakesi, kõrvitsaid, võimalust kõrvitsatega pilti teha, maisilabürinti ja kõrvitsapõldu. Lisaks oli seal ka kõrvits, mille kõrval kahvatuks kõik Paunvere väljanäitusele viidud isendid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar