pühapäev, 3. oktoober 2021

Öö Chicagos. Väljakutsed lennujaamas.

 












 

Nagu tavaliselt, tõusime enne kukke ja koitu ning olime arvestatava varuga ligi kaks tundi enne väljalendu check-in’is. Annan oma passi tütarlapsele ja ütlen, et mul ei õnnestunud online lennule registreeruda.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kas teil eriluba on?
Mina: Ei, mul ei ole abikaasana minnes eriluba vaja.
Asjatundlik lennujaama tibi: Ei, ilma loata ei ole teil võimalik minna.
Mina: Mis loast te räägite?
Asjatundlik lennujaama tibi: Noh, te võtate saatkonnaga ühendust ja nemad siis annavad teile kirjaliku loa koos numbriga. Alles siis võite USAsse reisida.
Mina: Ei, USA kodaniku abikaasa saab ilma eriloata riiki.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kahjuks on reeglid sellised.
Mina: Mis ajast see reegel kehtib?
Asjatundlik lennujaama tibi: Pandeemia algusest saadik.
Mina: Aga ma ju eelmine suvi käisin USAs.
Sisutihe vestlus jätkus järgmised 15 minutit.
Asjatundlik lennujaama tibi: Oodake, ma helistan ja küsin üle.
Asjatundlik lennujaama tibi telefoni otsas: Kuule, siin on USAsse lendamas ja väidab, et tal ei ole eriluba vaja. Mis ma teen? … Ahah, ok, küsin.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kas te olete abielus?
Näen, kuidas Scottil selle peale vererõhk tõuseb ja kinnitan kiirelt, et tõepoolest olen abielus, nagu eelnevalt juba mitu korda mainitud.

Check in tehtud, turvast läbi ja lend väljus õigeaegselt. Selgus, et Lufthansa jagab tasuta igaühele vaid pudelivee, kõik muu on lisatasu eest. Kolme euro eest sain “pätika” ja filtriga kohvitopsikaane.

Frankfurdis ümberistumine oli täiesti ideaalne - passikontroll oli kiire, meil oli aega läbi käia Lufthansa infoletist ja uurida, kas Scott saaks kuidagi tagasi oma lennukisse unustatud veepudeli (see oli fancy pudel, mitte tühjaksjoodud Aura sinine plastik), käia vetsus ning jõuda väravasse täpselt selleks hetkeks kui rikkaid ja ilusaid hakati pardale laskma. Enne väravat oli veel lennuloa kontroll, mis meie puhul tähendas siis passe, pardakaarte ja abielutunnistust. Kes oleks 2018 jaanuaris osanud arvata, et abielutunnistuse enimkasutatud kohaks saavad lennujaamad.

United’il on mingid uued lennukid, kus akendel ei ole enam katteid vaid mingid hi-tech nutikiled. Nii kui õhku saime ja hommikusöök söödud, keerati kiled pimedaks ja kogu ülejäänud keskpäevane lend oli kottpimedas. Frankfurdist väljalend oli kella 9 ajal hommikul, kohale jõudsime kell 11 hommikul ja oleks võinud kõik need 9 tundi päikest ja vaateid nautida, aga selle asemel saime siis kohustuslikud unetunnid. Minusugune ei saa mainimata jätta, et üheksatunnise lennu kohta anti nii vähe süüa, et kui mul poleks omal kohukesi, õuni ja pähkleid kaasas olnud, siis mu magu oleks ennast läbi istme seljatoe närinud. Õhkutõusmise järel sai muna ja kartulit, 5 tükki puuvilja, ühe muffini ja ühe selle jubeda struupvahvli. Hea oli, et ma selle vahvli alles hoidsin, näljaga hiljem läks isegi see käiku. Ja ca 7,5 tundi hiljem, vahetult enne maandumist sai kukli juustu ja singiga.

Hotellis õnnestus meil ca kolm tundi enne lubatud aega juba tuba kätte saada ja tundus, et saime ka kerge upgrade’i - ma ei suutnud meenutada, et oleks eraldi magamistoa ja kööginurgaga majutuse meile broneerinud :)

Ma iga kord USAst pikemalt eemal olles unustan mõned asjad ära - nagu näiteks selle, et siin on vetsupottides vesi oluliselt kõrgemal kui Euroopas. Ja selles hotellis oli lisaks veel eriti madal pott - põhimõtteliselt tuli paberit kasutades ettevaatlik olla, et näpud märjaks ei saaks. Kuidas mehed oma dingalongidega seal hakkama saavad, jääbki mulle müstikaks.

Sõime lähedalasuvas baaris paar tacot ja quesadilla (ei olnud head) ja jalutasime hotelli kõrval olevasse parki. Seal oli just hakatud mingeid telke ja piirdeid üles panema ning uurisime, et mis toimub. Kohalik korravalvur andis teada, et homme on Chicago maraton. Kuna meie hotelli kõrval algas park, läbi mille sai mõne minutiga otse järve äärde, siis ma olin juba omale ette kujutanud, kuidas ma homme hommikul siia jooksma tulen. Seega selgelt mingi maraton minu jooksurajal mind ei rõõmustanud. Vahetult enne hotelli tagasipöördumist nägime reklaame, et Chicago maraton on nädala pärast pühapäeval. Elu oli jälle ilus.

Kella viie ringis läksime hotelli, et teeme väikese uinaku ning läheme siis kuhugi õhtust sööma. Kell seitse ärkasime üles, pesime hambad ära ja keerasime magama.

Kommentaare ei ole: