Kuidas mina hambaarsti juures käisin ja mida sina sellest õppida võid

Et alustada sellest, kuidas Arno isaga koolimajja jõudis, on vaja alustada juuli algusest kui mul tekkis üleöö kaks igemepõletikku korraga. Kuna vasak pool lükkas oma põletiku kiirelt paremasse poolde, siis eeldasin (naiivselt), et ka parema poolega läheb sama kiirelt ning mõne päeva järel on elu endine. Nädal peale pidevat valuvaigistite söömist läksin Tõnismäele esmaabisse. Seal sain 26 euro eest loputuse sellesama suuveega, millega ma nagunii loputasin ja natuke valuvaigistit igeme alla. See ei muutnud olukorda rohkem kui rahakotti nimetatud summa võrra kõhnemaks. Helistasin läbi umbes kaks kolmandikku Tallinna hambaravikabinettidest, et leida mõni, mis pole keset juulit puhkusel ja kuhu oleks võimalik enne septembrit aeg saada. Leidsin ühe. Seal toimus põhimõtteliselt sama protseduur, aga kuna lisaks tehti ka panoraamfoto, siis sinna jäi minust 45 eurot. Teise nädala lõpuks hakkas põletik vaikselt järele andma ning enam ei pidanud ma apteegist valuvaigisteid käsikäruga koju tassima. Läks mööda umbes kolm nädalat ning igemepõletik oli tagasi, seekord otse parema tarkusehamba juures. Otsustasin antibiootikumi kuuri läbi teha. Natuke tagasi mõeldes selgus, et see oli mu esimene AB-kuur vähemalt 20 aasta jooksul. Võimalik, et see number on veel suurem, aga ma ei suuda meenutada, kas ja kuna ma neid kooliajal süüa võisin. Ühtlasi pidasin heaks mõtteks nüüd ka see tarkusehammas lasta välja tõmmata. Et igemepõletik välja ravitud ja puha. Sest olles eelnevalt Dr. Google'iga konsulteerinud, siis selgus, et põletikuga hammast ei eemaldata. Panin väljatõmbamiseks kirurgi juurde aja. Siis arutasin oma hambaarstiga, et praegu ei sobi see ikka mu plaanidega ning muutsin väljatõmbamisaja konsultatsiooniajaks. Et täpsustame kõik üle ja valime sobiva aja sügiseks ning siis tõmbame välja. Läksin siis kolmapäeval konsultatsioonile ning põhimõtteliselt enne kui ma arugi sain, näidati mulle pintsettide vahelt seda hammast. Vaatamata sellele, et kabinetis võis see asi natuke segaseks jääda, siis hiljem kodus suud avada üritades või peeglisse vaadates ei olnud enam mingit segadust. Ilma hambata põsk oli palju suurem kui hambaga põsk ning ilma hambata ige oluliselt valusam kui hambaga ige.

Kirurgilt sain kaasa veel retseptid järjekordsele antibiootikumikuurile ning mingile nii tugevale valuvaigistile, mille mõju kestab 24h. Et see tasuks sisse võtta veel enne kui tuimestuse mõju kaduma hakkab ning järgmisel päeval siis vastavalt vajadusele. Ostsin apteegist mõlemad välja ning kuna mulle tundus, et ma vaikselt oma keelt jälle tunnen, siis neelasin ühe valuvaigisti kohe ka alla. Tuimestus kadus, valu tuli asemele. See 24-tunni valuvaigisti ei tundunud üldse mõjuvat. Võtsin uuesti neti lahti ning täpsustasin Dr. Google'iga, et kas ma segi tohin võtta ning juba söödud valuvaigistit ibuprofeniga täiendada. Google oli selles osas natuke kahtlev, aga selle asemel sain hoopis teada, et antud valuvaigisti on Vioxxi analoog. Vioxx ise keelati USAs ca 5 aastat peale turuletulekut ära, sest põhjustas neile ebameeldivalt palju äkksurmasid. Lisaks ei saanud seal see analoog üleüldse ravimiameti heakskiitu. Ilmselt müüsid nad seepeale kogu valmis toodetud tabletikoguse idablokki maha. Lennutasin seepeale ülejäänud 6 tabletti minema ning helistasin perearsti nõuandeliinile. Sealt sain teada, et ibuprofeeni pole mõtet võta, kuna on sama perekonna liige, küll aga võin paratsetamooli süüa. Olin seepeale sunnitud apteeki minema, sest mu kodune ravimikarp sisaldas vaid ibuprofeenipõhiseid valuvaigisteid. Paratsetamool toimis ning öö sai ilusti magatud. Hommikuks oli puuduv hammas veel rohkem ruumi võtma hakanud kui eile.

Tervitustega
Teie Hamster

Toidukriitik on rääkinud

Lugesin oma C-vitamiini purgi pealt, et c-vitamiini tarbimine aitab kurnatuse ja väsimuse vastu. Ma arvan, et minu purgitäis sattus praak olema.

Juuli algul käisime värskeltavatud Ülos. Kuna neil poolt menüüd ei olnud, siis piirdus meie valik bataadifriikate ja erinevate salatitega. Bataadifriikad olid mõnusalt krõbedad ja serveeritud kahe kausikese majoneesi ja kimchiga. Nuudlisalat polnud suurem asi, aga võimalik, et asi oli ka minu ootuses saada mõnusalt paksud rameninuudlilaadsed nuudlid, mitte juuspeened. Värske salat paistis, nagu kirjas olevat, ilusti spinatipõhjal. Nüüd käisime ükspäev uuesti ning kuna olime suurema seltskonnaga, oli meil valida vaid lühendatud menüüst. Kaalusin küll korra tellimise ajaks kõrvallauda istuda, et krevette saaks (neid eelmine kord polnud), aga väljasaamine oleks vaevarikkam olnud kui krevetid küünlaid väärt. Meie lühendatud menüüs olid bataadifriikad, värske salat spinati ja mangoga ning veisetaco (eelroogadest) ja spinati-mädarõikaorsoto, koha ja seeneramen pearoogadest. Lisaks lastele pasta ja pizza. Võtsin bataadifriikad ja värske salati. Paistab, et seeneramen ning orsoto ei olnud üldse populaarsed ning laudkonna peale kokku tuli meil vähemalt 8 bataadifriikaportsu. Kui esimesed hakkasid lauda jõudma, siis ma õnneks sain õigel ajal veel vahele hõigata, et nad oma hobused talli tagasi paneks ja minu friikatele majoneesi peale ei valaks. Selgus, et ma oleks pidanud oma soovides veel täpsem olema ja paluma neil lisaks majoneesile ka kimchi (mis osutus hapukapsaks natukese chilliga) eraldi topsi mitte friikate peale panna. Vähemalt polnud mu nüüdseks poolkrõbedad friikad siis lisaks veel majoneesilaadungi all. Kika küsis Lorenzo käest, et kuidas tundub. Lorenzole tundus, et ta läheb peale dinnerit koju ja teeb korraliku pasta omale õhtusöögiks. 5 minutit hiljem tundus, et seda pastategu tuleb tal liiga kaua oodata, korjas lapsed ja suurema osa meestest kaasa ning läks kõrvale burksi sööma. Tema oli nimelt tellinud veisetaco (6.30 EUR), mille suuruse näitamiseks on kahvel ka pildile pandud. Igal juhul jõudsid siis vahepeal lauda ka salatid ning oodatud spinatiportsu asemel oli kausis hunnik tavalist salatisegu, milles vast 5 lehte spinatit kokku.

Viimase aja kuumim teema - kas kella keerata või mitte ning kuhu keerata, tundub olevat jõudnud esimesse vahefinišisse - kuna see tunnine keeramine kevadel keerab 80% eestlaste tervise nii tuksi, et nad on nädalaid magamata ning toit ei lähe alla, siis rahva tervise huvides lõpetatakse kellakeeramine ära. Järgmine lahendamist vajav küsimus on, millisesse aega jääda. Kuna vööndiaeg on talveaeg, siis need tõbised soovivad jääda talveajale, mitte kogu ülejäänud elu pidevalt kurnatuna sellest tund aega varasemast ärkamisest elada. Mina jällegi eelistan suveaega, sest ma hindan kõrgelt valgeid õhtuid. Kas me kella keerame või mitte, sellest on mul ükskõik, aga pidevas stressis elada, et äkki jäämegi aastaringsele talveajale, ma ka ei taha.

Algaja aednik

Mainisin kontoris, et näe, maasikas õitseb, aga moosi ei saa, sest marju ei tule. Selgus, et ma oleks pidanud mesilasrühma peale saatma või ise tolmeldama pintslikesega. Kuna hetkel ei paista ka õisi, mida tolmeldada, siis kolib see maasikas biokonteinerisse.

Tellisime ükspäev Woltist kontorisse sushit. Sisestasin nii kontori aadressi kui juhised uksekella leidmiseks. Enne tellima hakkamist oli tarneaeg 40 minutit, suhteliselt kõrvalmaja ikkagi. Peale tellimist oli see 35-45 minutit, mis oli ka ok. Ja siis sai sellest ühtäkki 71 minutit. Ja siis iga kord kui aeg nulli jõudis ja juba arvasid, et kohe lasevad nigirid uksekella, sai nullist jälle 8 või 9 minutit. Ja nii umbes kolm korda, mille peale avasin klienditeeninduse chati ja küsisin, et kus mu sushi on. Selgus, et kohe hakkab liikuma. Hakkaski. Aga mu kodusele aadressile. Sest nii peen see nende sait pole, et suudaks kahte aadressi hallata. Kontorisse jõudis lõpuks tund ja 45 minutit peale tellimist. Tunniajase hilinemise hüvituseks sain 2 tasuta kohaletoomist. Mis kehtivad kuu aega. Ja kuna ma ei plaani sealt lähema paari kuu jooksul midagi tellida, sest tavaliselt, kui mul on kõht tühi, tahaksin ma kohe süüa, mitte kahe tunni pärast, siis põhimõtteliselt nagu mitte midagi. Way to go, Tokumaru ja Wolt.

Mamma Mia!

Istusin peale eelmist postitust läpakas süles ja mõtlesin, et tahaks siiski midagi kirjutada, mis poleks tavapärane ving ja hala. Istusin, läpakas süles, sõrmed klaviatuuri kohal, valmis astridlindgrenilikult kõike helgetes toonides kirja panema, ning järjest hakkasid meenuma see, kui nõmedad on jalgratturid Tallinna liikluses, et ma olin sunnitud täna hambaarsti juures käima, et mul jäi mitu intervjuud täna ära, et Click & Grow kasvatab ilusaid maasikaõisi, aga mitte ühtegi maasikat. Ja nii edasi.

Ja siis õnneks meenus, et eile käisime kinos. Tegime enne väiksed dringid ka (õnneks, sest ceviche pähe serveeris Vapiano mingit suvalist krevetti sellerimarinaadis) ja kui T. saaliuksel nägi, et film on kaks tundi pikk, siis ta oigas, et oleks pidanud ikka veini kaasa ka ostma, sest kuidas muidu see kaks tundi ABBA muusikat üle elada. Kuna mul oli vaja poole filmi peal vetsu minna, siis ühtlasi otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga kinosaali saada ning võtsin möödaminnes ka kaks veini kaasa. Film oli väga äge ja üks neist, kus ma ütlen, et teine osa oli way paremini õnnestunud kui esimene. Lisaks sellele oli film osa ka elukestvast õppest. Ma olin nimelt siiani arvanud, et ABBA loost "One of Us" read "One of us is crying, one of us is lying" tähendavad, et üks meist nutab, üks meist valetab. Noh loogiline ju, kui üks valetab, siis võib see teisel pisarad voolama võtta küll. Aga selgus, et need read lähevad edasi ka "One of us is crying, one of us is lying on her lonely bed, staring at the ceiling" ning see teine mitte ei valeta, vaid vahib voodis hoopis lage.

Ja lisaks sellele, et täna oli nõme päev, oli vähemalt üle pika aja kontoris koer, kellele ma meeldisin. Kes suurema osa ajast minu laua juures magas, mitte minust nagu tühjast kohast mööda ei kõndinud. Aga võib-olla talle lihtsalt meeldis see nurk minu tooli taga.

Esibitch

Ma ausalt tahan iga päev siia midagi positiivset ja helget kirjutada, aga kui läpaka sülle võtan, siis meenub ainult kõik see, mis omadega metsas on. Täna on tihnikus, sest võtsin läpaka ekstra selle jaoks ette, et arvamust avaldada, kui nõme kõik on.

Meil hakatakse küttetorusid vahetama. Õigemini, tööd käivad ja vist 3 püstikut on vahetatud. Teises trepikojas. Juuli alguses kunagi käis ühistu ja ehitaja vaatamas, et kuhu need torud tulema peaksid. Nende meelest oli selle seina asemel, kus nad praegu on, palju parem mõte torud otse keset köögiseina, külmkapi eest alla tuua. Noh, mitte nii eest, et ust lahti ei saaks, aga piisavalt eest, et siiani seinas olnud torud nüüd köögis ilusti või vähemilusti välja paistma hakkaks. Saatsin siis see nädal kirja, et enne kui auke puurima hakkavad (ja hilja on), tahaksin ma siiski, et toru läheks võimalikult juba olemasoleva lähedalt alla ning jääks seega külmkapi taha varju. Mu oma meelest täiesti mõistlik soov. Aga siis tuli vastus, et unusta kõik torud köögis ära, need keeratakse nüüd hoopis teisele poole ja hakkavad paiknema hoopis elutoa seina peal. Needsamad torud, mis 59ndal ilusti korteri ja trepikoja vahelise seina sisse pandi, asendatakse nüüd uutega, mis peaks siis elutoa seinal hakkama paiknema. Köögirätti saab siis edaspidi elutoas hakata kuivatama.

Ma olen täiesti veendunud, et kui meie KÜ juhatuses keegi hashtage kasutada oskab, siis minu nime taha on #esibitch pandud. Aga samamoodi tõuseb mul vererõhk iga kord kui ma mõnda KÜ emaili näen sisse tulemas.

Here in London Town. Gurmaanid linna peal.

Pidasime õhtul heaks mõtteks sööma minna. Eriti hea mõte tundus leida autentne, aga samas mittebritilik söögikoht Westminster Abby juurest. Siirdusime metroopeatusse, et sealt esimese metrooga järgmisse peatusse sõita, ümber istuda ning teise metrooga pool tundi südalinna kihutada. Jõudsime kohale, nägime Londoni Silma (see kuulus vaateratas) ning otsustasime, et sinna me läheme. Kuni järjekorda nägime. Siis enam ei läinud. Läksime hoopis sööma. Valisime välja igati mitmekülgse söögikoha, mille ühes otsas pakuti Itaalia ning teises Lähis-Ida kööki. Istusime Lähis-Ida poolele maha ning tellisime pudeli veini. Ja süüa. Söök oli kerge liialdusega öeldes keskpärane. Maksime arve ning sellel kirjas olnud "diskreetse teenindustasu" ning läksime otsima kohta, kus saaks edasi juua. Kuna jõe ääres oli kohtadega natuke kriis käes, siis sõitsime bussiga oma auuli ning tormasime veerand tundi enne sulgemist kohaliku baari leti äärde ning saime oma veinid kätte. Meil veel pool klaasi täis, kui ülejäänud toolid olid laudadele tõstetud ning rulood alla lastud. Pidasime siis paremaks kiirelt klaasid ära tühjendada ning toidupoodi minna. Sest ühel meist (mitte mul) oli hambapastat vaja. Teisel (mitte mul), nagu selgus, Põrsas Peppa ajakirja. Ostud tehtud, läksime hotelli tagasi.

Järgmisel hommikul selgus, et peale paari veini ostetud hambapasta osutus proteesiliimiks.

Here in London Town. Midagi pole muutunud

Endiselt on siin linnas vasaku käe pesemiseks kuum ja parema pesemiseks külm vesi. Ilmselt moslemite leiutis, sest teistel ei vaja vasak käsi üldiselt põhjalikumat pesu. Süüa saavad ka mõlemaga. Hotelli vannitoas on lisaks sellistele juhmimatele turistidele juhised seinal, kuidas kasutada dushikraani ja -kardinat. Esimene kulus mulle täitsa ära, sest kuigi tegemist pole mu meelest mingi hi-tech vannitoaga, siis nende kummaliste kraanidega, kus ühest nupust reguleerid temperatuuri ja teisest survet, on mul alati lahkarvamused.

Muide, nipp Tallinnast lendajatele. Ei ole vajadust tund-poolteist varem kohale minna. Torma final calli ajal sisse ning turvamees laseb su otse lintide juurde. Sel ajal kui ma seisin ära esimese kolmandiku üldse mitte lühikesest järjekorrast, said 10 inimest niisama läbi.

Londonis on mõnusalt jahe, pühapäeval sadas kerget seenekat ka. Täna hommikul kui üles ärkasin, tuli padukat ja äikest, selleks ajaks kui ma dushi alt välja sain, oli taevas selge ja päike väljas.

Vaatasin pühapäeval Notting Hillis söögikoha menüüd, valisin salati välja ja läksin sisse. Ja kuidagi läks selle tellimusega siis nii, et sõin hoopis lõhepastat… Go figure. Arvet makstes selgus, et neil on tekkinud pasta ja cappuccino järele lisarida: Valikuline tip 12,5%. Ma ei näinud erilist valikuvõimalust. 

Eile oli kultuur plaanis - et lähen Tower Bridge’i vaatama ja siis nagu möödaminnes ka TK Maxxi. Või oli see vastupidi, et TK Maxx oli plaanis ja Tower Bridge sealsamas ümber nurga… Igal juhul vaatamisväärsuseni ei jõudnud. Läksime hoopis Oxford streetile, sest Lushist sai soodukaga kraami ning kuna sealt üle tee oli UniQlo, siis käisin sealt läbi ja siis oli ümber nurga veel TK Maxx, kus veetsin tunnikese uuema moega tutvudes. Enne kui arugi sain, hakkas päike horisondi taha vajuma ning ei mingit silda. Seisin hoopis metroojaamas plaani ees, lugesin oma Northern Line peatusi ning kuigi paar tundi tagasi veel oli Old Street peatus ka sellel liinil, siis nüüd enam polnud. Vaatasin kaarti, endiselt oli alles. Vaatasin uuesti liinijuhist, seal polnud. Hakkasin oma silmanägemises kahtlema, kuigi seda alles kontrolliti ning ajasin enam-vähem juba näpuga rida-realt peatused läbi ning mida polnud, oli Old Street. Läksin siis ühe vormis daami käest küsima, kes seletas, et Northern Line’il on selline on-off suhe, et vahel koos ja vahel lahus. Siin peatuses on nad lahus ja minu soovitud peatus asub küll samal liinil, aga siit sinna otse ei saa. Tuleb ümber istuda. Tundub, et lisaks vannitubadele vajaks täpsemaid juhiseid ka nende metroojaamad.