Praha päevikud. Valge Praha.

Läksin ükspäev Chodovi kaubanduskeskusse, sest ma tahtsin veel Tom Tailori poest läbi vaadata. Kus ma senini elanud olin??? Seal oli Albert. Suur. Nagu Kristiine Prisma mõõtu. Suure valikuga.

Õhtul käisin veel India restoranis söömas. Imestasin, et kannuga vett lauale ei tooda ja siis meenus mulle, et see oli ju Pariisi armas komme. Mitte Praha, kus ei saa kraanivett ka küsimise peale mitte.

Neljapäeval tegin pikema lõuna ja käisin üleval katedraali juures, kuhu ma talvel veel jõunud ei olnud. Sest, noh, koguaeg oli ju aega. Tagasiteel sõin trdelnikut. Sattus selline erakordselt hea, krõbe ja karamelline. Õhtul läksime Lokalisse, sest mul oli vaja veel sealset praetud juustu saada :) Natuke nagu harjumusest astusin koduteel läbi Marks & Spencerist ja ostsin liitri värskelt pressitud apelsinimahla. Plaaniga seda ka reedel hommikusöögi juurde tarbida. Etteruttavalt olgu öeldud, et plaan läks mahla vedama. Jõin samal õhtul kogu sellest 14 apelsinist pressitud mahla ära. Jaanuarikuu C-vitamiini vajadus peaks seega kaetud olema. Ühtlasi tasub äramärkimist, et ma juba tunnen M&S värskest ja maitsvast toiduosakonnast täiesti puudust.

Reedel käisime Michaeliga veel kohvi joomas ja mul oli igati asjalik plaan peale seda veel üks trdelnik süüa, aga läks nii, et peale "quesadillat" (jutumärkides, sest nad olid suhteliselt nagu unustanud sinna queso lisada) ei mahtunud mulle küll ükski trdelnik enam. Jalutasin läbi Palladiumi ja üle Staromeštška namesti ning tundsin, et ma olen ikka hullult väsinud. Tegin seega veel tunniajase cappuccinopeatuse Costa Cafe's Namesti Mirul ehk ca 10 minutit enne kojujõudmist. Cappuccino peal olev piimavaht oli nii paks, et lusikaga sai sinna auke ja käike kaevata. Ma piirdusin aukudega.

Laupäeva hommikul võtsin 18,8 kilo selga ja 11 kilo kätte ja läksin metroopeatusse. Lund hakkas sadama, aga so far, so good ikkagi. Omadega lennujaamas, hea meel, et suur kott alla pagasisse saadetud ja 30 kilo asemel tuleb vaid 11 kilo näpu otsas tassida, jõudsin väravasse. Boarding aeg oli käes, aga mida polnud, oli sissetulev lend. Sellest lähtuvalt ei saanud alustada ka pardaleminekut väljuvale lennule. Infotabloo lükkas sissetuleva lennu aega muudkui 5 minuti kaupa edasi, kuni lõpuks teatas, et sorry, aga lend on canceled. Lufthansa muudab teie piletid ära ja saadab uued piletid SMSiga. Teie minge aga võtke oma pgas lindilt number 24 ja liikuge check-ini. Elu on õpetanud, et sellistes olukordades tuleb liikuda tempokalt, mida ma ka tegin ja jõudsin check-in sappa ca kümnendana. Kui ma olin seal juba vähemalt pool tundi eesseisja selga vaadanud, vaatasin korra ka oma selja taha ning seal oli nii ca 50 inimest ootel. Või rohkem. Peale ca tunniajalist ootamist sain oma lennu ümber broneeritud ning peale kiret pagasi äraandmist uuesti väravasse liikuda, sest plaanikohaselt pidi boarding kohe algama. Mida ei alanud, oli boarding. Selgus, et lend hilineb. Kõige selle põhjuseks, muuseas see, et Prahas sadas lund ja lennujaam pandi natukeseks kinni, et radu lumest puhastada. Seega keeras ka FRA-PRG lend otsa ringi ning lendas Frankfurti tagasi. Ning sellest lähtuvalt tühistati ära ka PRG-FRA lend. Peale ca pooletunnist hilinemist sai siiski Bombardieri ning pooletunnine lend Münchenisse võis alata. Personal jõudis selle aja jooksul isegi jooke serveerida. Ümberbronni tõttu oli mu MUC-TLL lend Adriaga (või NAGiga), nii, et sain ka selle ära katsetada. Lisaks sain hilinemise eest toiduvoutcheri ning Münchenis kõhu korralikult täis. Adria Bombardier oli kas väiksem kui Lufthansa oma või siis NAGi stjuuardessid pikemad kui LH omad, igal juhul need kaks tütarlast nii madalas lennukis püstipäi eriti käia ei saanud. Pakuti kommi ja kohvi ja Aura vett.

Praha päevikud. Kits lennujaamas.

Tagasi Prahas. Linnast, kus happy houri õlu maksab 5 eurot, linna, kus selle raha eest saab ilma happy hourita vähemalt neli õlut.

Sweet life in Paris. We'll always have Paris.

Käisime eile apteegis ja ostsime Vichy deodoranti. Sest Helena tahtis ja Eestis maksvat see kaks korda rohkem ja veel natuke. Aga kuna tal omal oli lubatud vedelikulimiit täis, siis lubasin lahkelt, et panen oma pagasisse, sest turvakontrollist läheme ju koos läbi ja siis saan tagasi anda. Aga võta vichyst, selgus, et Pariisi lennujaama teises terminalis on seitse erinevat ala ja seega ka seitse erinevat turvakontrolli. Otseloomulikult ei väljunud Air France ja Finnair samalt alalt. Seega on Helena deodorant nüüd minuga Prahas ja ootab Tallinna lendu.

Kuna kõik oli kinni, siis peale hommikusööki jalutasime Fnaci, mis peale paari toidupoe oli ainsana lahti. Et äkki seal on Kindle'it. Sest nende netipoes oli olemas. Kohapeal polnud.

Hiljem selgus, et need vähesed avatud toidupoed panevad oma uksed kell üks kinni ja avatuks jäävad vaid erinevad väikesed mobiiltelefonipoed.

Minu pettumuseks ei pakkunud Air France tagasilennul enam mitte makroone vaid juustuvõisaia. Aga vähemalt sobis see lahustuva kohviga hästi kokku :)

Kui suveniirimüüjate venekeelne pöördumine asendus üleüldise teenindava personali prantsuskeelse pöördumise ja pikema suhtlemisega meiega, siis hakkasime ennast juba täitsa kohalikena tundma.

Sweet life in Paris. Pulmafotod.

Hommik algas taas ... hommikusöögiga. Kohv ja omlett ja valgehallitusjuust.

Järgnes järjekordne teekond trepist üles. Korteri asukoht on meil suurepärane - 3-4 minutit kõndimist ja oleme Montmartre trepi jalamil. Peale dekoltee ettenäitamist saime kirikusse sisse ning kirikust väljudes oli platvormil alustatud ühe pruutpaari pulmafotode tegemist. Samal ajal kui meie kraed kergitasime ja kindad kätte tõmbasime, istus paljaste õlgadega pruut terrassil ja poseeris piltide jaoks. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta oma mesinädalad kopsu- ja põiepõletikus veedab. Peale jalutuskäiku liikusime alla Moulin Rouge'i ning sõime seal ka lõunat. Lõuna pole paraku pikemat ülevaadet väärt. Sõitsime triumfikaare juurde ning kui apteeki tahtsime minna, tuli jälle dekolteed näidata. Ootasin väljas, kuni Helena valiku üle vaatas ning heaks kiitmata jättis.

Kõndisime invaliidide kirikuni, millega jätkus lõunasöögiga alguse saanud pettumuste rida. Noh, mitte, et tal nüüd midagi viga oleks olnud, aga kogu see turvakontroll + tasuline sissepääs võtsid natuke positiivset emotsiooni maha. Kiriku juurde minnes kõndis meie taga noormees, kes harjutas õhtuseks ooperiks. Hääl oli võimas.

Teades Pariisi tuntuimate vaatamisväärsuste populaarsust, mõtlesime üle vaadata, mis olukord on Eiffeli juures ning selgus, et olukorda pole. Pileti- ja liftisabas läks kokku max pool tunnikest ning enne kui arugi saime, olime teisel korrusel. Tipp oli suletud, taaskord. Vaatasime vaateid ja tegime pilte ja kui cappucino isu tekkis, sõitsime alla ning kõndisime Starbucksi. Tegutsesime taas plaani järgi, et üks vaatab, kas õnnestub laud või vähemalt kaks tooli leida ja teine tegeleb tellimisega. Toimis ning kõik oli kontrolli all.

Kuna korter on ikkagi kuuendal korrusel, siis pidasime heaks mõtteks osta toiduaineid koju kaasa ning teha õhtul ise süüa, selle asemel, et uuesti alla kõndida ja siis uuesti üles.

Sweet life in Paris. Sandwichs.

Hommikut alustasime hommikusöögiga. Tegime kohvi ja mune ja serveerisime munad rohke rukolaga.

Seejärel alustasime jalutuskäiku mööda ilusaid ehitisi. Esimesena võtsime ette Galeries Lafayette, kus tegime pilti sees ja väljas ja siis üleval terrassil selfisid Eiffeli torniga. Ühtlasi meenus mulle, et ma tahtsin ju hommikut hoopis Montmartre'iga alustada. Aga shopping ennekõike! Pariisi kalleimast kaubamajast (kus, muide, oli naistepesule igati hea talvine ale) jalutasime Alexander III sillale, mis olla Pariisi kauneim sild. Oligi väga võluv. Samas hetkel Prahas resideeruvat persooni on sildade osas ikka raske üllatada.

Peale Alexander III silla ületamist tundus, et aeg on niikaugel, et peaks midagi sööma. Kuna olime omadega ikka täiesti kesklinna jõudnud, siis oli selge, et asukohast olid teadlikud ka söögikohtade omanikud, kes olid oma menüü vastavalt ka hinnanud. Või siis natuke üle. Eks see oleneb, kummalt poolelt seisukohta küsida. Ostsime kriisi leevendamiseks krõbedaid croissante šokolaadiga ja ilma šokolaadita. Varsti seejärel leidsime ka tubakapoe, kus pakuti korralikku valikut salateid ning veetsime seal tunnikese.

Jõudsime Notre Dame'i juurde, kus sarnaselt Lafayette'iga tuli koti sisu ja dekoltee ette näidata. Üleüldse on populaarsemad turismiatraktsioonid ning nende ümbrused täis relvastatud mehi. Kontroll nagu oleks ja nagu ei oleks ka. Võta siis kinni. Mantel tuleb lahti teha, sall eest võtta ning rinnapartii letti lükata, samas minu suure koti puhul piisas lahtitegemisest ja kedagi ei huvitanud, mis mul täpsemalt seal suures fotokavutlaris (fotokas, mitte, et nemad seda teadnud oleks) või kilekotis (kampsun, aga jällegi, teistele peale minu teadmata) on. Võta siis kinni.

Kõndisime veel Louvre'ini ja kuna siis tundus jälle olevat käes aeg kohvi juua, valisime tee peale jääva Starbucksi. Seal on selge, mida mingi nimetuse all serveeritakse, kui suured on tassid ja ühtlasi pakuvad nad internetti.

Käisime veel UniQlos shoppamas ja hommikuse omleti juurde juustu ostmas.

Meie korteri lähedal pidi asuma soodne ja hea aafrika restoran. Läksime kohale, istusime lauda, mingi aja pärast tuli ettekandja kahe menüüga ning pannes need meie ette, teatas, et tal on järel veel ainult mafet, kõik muu on otsas. Tal oleks olnud võimalik seda öelda meile ukse peal, kui ta tuli lukustatud (!) ust avama. Või siis sel ajal kui me lauda istusime. Aga miks ta toob menüüd ja teatab, et nagunii sealt midagi võtta pole, beats me. Again.

Läksime sushit sööma. Ja selgus, et see oli üks paremaid otsuseid. Sest see oli üks paremaid sushisid ever, mida ma söönud olen. Ülimalt maitsev ja kvaliteetne.

Õhtul jõime veel veini.

Sweet life in Paris. Kriisikoldesse.

Kuna mul on homme vaba päev, siis vaatasin eelmisel nädalal netis ringi, et kuhu minna võiks. Prahast mitte väga kaugele. Helena rääkis samal ajal, kuidas tahaks SPAsse, aga maksab rohkem kui nädalavahetus Euroopas. Ja siis ühtäkki läks kuidagi nii, et meil olid olemas piletid Pariisi ja majutus Montmartre'i jalamile broneeritud. Kahetoaline korter kuuendal korrusel vaatega sisehoovi. Jõudsime veel vaadata, et kuidas lennujaamast kohale saab, kui oligi enam-vähem käes aeg fotokas ja Kindle ja Helenale soetatud paar kilo kosmeetikat kotti pista, kott õlale võtta ja lennujaama minna.

Lend oli igati exciting, sest Air France jagaks söögiks makroone. Üks šokolaadimakroon ja teine vaarikamakroon. Ülihead ja maitsev sissejuhatus nädalavahetusele. Lend oli üsna tühi, aga kuidagi oli mul õnnestunud koht saada prantslase lähedusse, kes iga kord, kui ma akna poole vaatasin, mulle naeratas ja ennast mulle otsa vaatama unustas. Ja siis mingi hetk polnud mul isegi vaja enam akna suunas vaadata, isegi raamatut lugedes tundsin naabrimehe pilku endal. Lennujaamas läksid meie teed siiski lahku.

Korterisse jõudes selgus, et kuuendale korrusele viib 12 treppi ning mitte ühtegi lifti. Ma hakkan selles talves juba teatavat mustrit nägema. Ainsa erandina meenub mulle hetkel Barcelona, kus sai liftiga viiendale. Prahas on neljas korrus ilma liftita, sama oli Berlinis.

Läksime lähedalasuvasse India restorani õhtust sööma. Tellisime kahepeale pakorad, palak paneeri ja juustunaani, mille peale pidid ettekandjal silmamunad välja hüppama: "That's all?" Nojah. Kõht sai täiesti täis. Hindude portsud on ju teada...

Vaatasime veel Moulin Rouge'i kirevat tänavat, ostsime poest pudeli Rieslingut, karbi mune ja paki rukolat ning läksime koju veini jooma.

Praha päevikud. Käisime sushit söömas.

Mul oli plaan Midnight in Paris vaadata ja asju pakkida, aga siis selgus, et Martin on endiselt linnas ning läksime õhtust sööma. Sushit. Aga läks nii nagu pildil näha.

Praha päevikud. Tänavaelu

Mulle nii meeldib Prahas igale poole jalgsi liikuda. Noh, mõistlikus raadiuses siis ikka. Kuigi mul on paar supermarketit ka kohe ümber nurga, siis kui mul vähegi aega on, valin välja mõne kaugemal asuva. Ühest küljest on need lähedalasuvad kõik Albertid, millega ma veel nagu sõbraks pole saanud ja Facebooki ei jaga, teisest küljest mulle meeldib võtta see aeg ja kõndida läbi laiade ja rahulike tänavate poodi mandariini ostma. Või jogurtit. Järgmisena on lähikonnas Billad, aga ka nende kaubavalik on nüüd uuel aastal natuke soovida jätnud. Mandariinid on maru nirud. Kui neid üldse on. Seega otsisin täna välja, kus siin Tescod asuvad. Kõige suurem asub Andelis, aga sinna on ca 45 minutit jalutamist ja see pole päris see maa, mida ma kaks korda purgi kikerherneste, brokoli ja puuviljade pärast läbida tahaksin. Eriti kuna tagasitulles on toidukott ka õlal. Niisiis. Üks asuski sobivalt veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel suunas, kuhu ma sattunud polnud. Ja niipea kui olin oma igapäevaselt tänavalt ära keeranud sinna, kuhu ma varem sattunud ei olnud, meenus mulle ka, miks seda siiani juhtunud polnud. Järgmised neli blokki läksid järsult allamäge. Mitte, et nüüd mäest alla minek mingi probleem oleks, aga praeguseks ma olen aru saanud, et kui koju tagasi tahta, siis tuleb hiljem toidukotiga ka mäest üles kõndida. Ja nagu neist neljast vähe oleks, siis ka kuuendast blokist, mis natuke nurga taha varju jäi, oleks võinud ka siinsel lumevabal tänaval kelguga korraliku hoo sisse saada. Aga mulle ikka meeldib Prahas jalutada. Tallinnas saan läbi häda Kristiines käidud ja kuhugi kaugemale ei viitsi kunagi. No mida seda Endlat mööda sinna Selverissegi kõndida, pole nagu väga vastupandamatute vaadetega teekond ju. Kaubamajja ja Solarisse oleks nagu natuke kenam, aga jällegi ei tundu mulle väga mõistlik linna kõige kallimatesse toidupoodidesse marssida.

Joonistatud Dresden

Eile Altstadt ja täna Neustadt. Neustadtis ringi käies on tunne nagu oleks Berlinis - linnaosa rokib ja igal pool on ülilahedad söögikohad. Majad on ägedat grafitit täis, nii, et kui ilm soojem oleks ja paar palmi siin- seal, siis võiks täitsa Georgtowni tunne tekkida. Aga noh, hetkel ikka päris Malaisia veel polnud.

Igasuguseid plaane oli - et võtan REWEst tortellonisid ja juustu ja teen enne äraminekut süüa. REWE oli kinni, ikkagi pühapäev. Siis, et ostan tee pealt Media Marktist Helenale Kindle'i. Aga õnneks tuli meelde, et on pühapäev. Aga vähemalt ei pea muretsema, et sakslased pühapäeval nisulaksust ilma jääksid - erinevad pagaritöökojad olid kõik avatud ja saiu sai valida sajaga.

Buss, mis pidi 14:40 väljuma, seisis 14:28 kuni 15:00 täiesti rahulikult peatuses, sest juhil oli pausi vaja. Millest ma saan täiesti aru, eriti arvestades seda, et ta oli kella neljast saadik roolis olnud. Aga... milleks teha selline graafik siis? Igal juhul üritas juht ooteaega kuidagi kompenseerida, valides erinevaid lugusid 80ndatest ning lastes neid täiel võimsusel. Ise lõi kätega roolil rütmi kaasa. Sõites siis. Pausi ajal käis niisama möödi bussi ringi ja ajas juttu.

Tagasitee oli nii udune, et iga kord kui ma aknast välja vaatasin, ei näinud ma midagi. Sest noh, 10 meetri raadiuses ei olnud midagi ja sellest kaugemale ei näinud. Aga vähemalt ei jäänud piirikontrollil meie buss kahe silma vahele ning dokumendid said kontrollitud. Eesti ID kaarti uuriti küll mitme mehega. Aga tunnistati vist siiski kehtivaks. Või ei julgetud teemaks võtta, sest, kes neid välismaalasi teab, saksa keelt nad nagunii ei oska.

Dresden. Tühjad tänavad ja täis söögikohad.

Mulle tundus, et enne Eestisse tagasiminekut on siiski vaja veel üks nädalalõpp Saksamaal teha, varustada ennast kosmeetika ja toiduga ning vaadata üle jaanuarikuised allahindlused. Etteruttavalt olgu öeldud, et allahindlustes pettusin. Kosmeetikaga on kõik kontrolli all. Kohupiimaga ka.

Majutuse olin AirBNB kaudu broneerinud ja küsisin hostilt soovitusi söögikohtade osas. Sõelale jäi Little India ning uksest sisse astudes vajus läbi sõela. Koht oli täiesti täis. Läksin siis järgmisse, mis listist meeles oli - Türgi kebabikoht. Ka see oli täis, aga kuna üks meesterahvas sättis ennast just suuremasse lauda istuma, küsisin, et kas ta on üksi ja kas ma võin teise lauaotsa hõivata (tagasihoidlik eestlane jätab siiski piisava privaatsfääri). Sakslane nii tagasihoidlik polnud ja arvas, et kui ma ka üksinda söön, siis sööme juba koos. Tellisime toidud ning kui lauda toodi, siis vastavalt Ingo juhistele sai üks dürümi ja teine döneri. Kui ma oma jaoga suhteliselt lõpusirgel olin, tuli mulle ette, et ma pole ühtegi falafeli veel trehvanud ja küsisin ettekandjalt. Selgus, et Ingo oli maru osavalt minu dürümi omale võtnud ja mulle sai tema döner. Aga olgem ausad, see dürüm oli sellise kolme päeva toidu mõõtu. Igal juhul otsustas Ingo kogu segaduse sellega kompenseerida, et tegi mulle õhtusöögi välja :)

Laupäeval alustasin vanalinnast. Korrektsuse huvides alustasin siiski Neustadtist, aga liikusin sealt sirgelt Altstadti. Vaatasin portselanmaalimüüri, kirikuid, käisin Kreuzkirche tornis, Zwingeris, jõe kaldal, Praha tänaval ja natuke kaubanduskeskustes. Lõunat sõin eriti hea kohvivalikuga (võtsin araabia piimakohvi kardemoni ja muskaadiga) fair trade kohas, kus ühepajatoit kartulist, suvikõrvitsast, tomatist ja fetast oli nii suur, et osa jäi järele ja kõht õhtuni täis.

Off seasonil reisimine võib küll ilma mõttes kehvale ajale sattuda (kuigi Dresdenis ei saa absoluutselt kurta, ilm oli pidevalt üle nulli), aga plussiks on igal juhul see, et peale sinu on seal veel nii kümmekond turisti ringi liikumas.

Kaardimakse on Saksamaal endiselt tundmatu suurus ning neis vähestes kohtades, kus teoreetiliselt kaardimakse võimalus on, öeldakse mu deebetkaarti vaadates, et oi, krediitkaardiga küll maksta ei saa, ainult EC. Plusspoolelt limiteerib see kulutamist :)

Praha päevikud. Spinat ja rukola

Pikk nädalavahetus on läbi. Adrian ja Flaco riigist lahkunud.

Teises toas on uued naabrid. Noorpaar Venemaalt. Pühapäeva õhtul kell 5 hõivasid köögi ja selle kõik tasapinnad ning tegid makarone hakklihaga (noh, et maratoniks vastu peaks) ja siis tšeburekke. Nullist. Südaööks polnud veel praadimisega valmis saanud. Elamine haises nagu bistroo mitu päeva.

Teisipäevasel Tuesday Toastil oli filosoofiatudeng Lätist. Selgus, et lätlastel on värske liidu üle väga hea meel. Üks eestlane oli ka. Esimene eestlane, keda ma novembrist alates nägin :)

Kolmapäeval käisime Kubaga Andelis salatibaaris. Valid kas suure või väikese kausitäie ja lased omale sobivatest koostisosadest kokku panna. Riigis, kus söögilauda valitsevad kartul, jahutooted ja sealiha ning enimlevinud salat (hakitud kurk, tomat ja paprika ilma täiendavate lisandite ja maitsestamiseta) ajab nutma, on hea ja värske salat enam kui tervitatav. Minu kaussi läks rohkelt spinatit, rukolat, rooma salatit, artišokki, päevalilleseemneid, päikesekuivatatud tomatit, oliive, kappareid, maisi ja meekastet. Väga hea oli ja kogu see lõbu maksis neli eurot.

Neljapäeval käisime Tomiga Itaalia restoranis ja tundub, et kalasöömine on tõusuteel - nädala jooksul kolm korda.

Reedeks oli temperatuur ilusti tuntavalt üle nulli tõusnud, lumi sulamas ja siin-seal rohelist. Päike paistis.