Raamatukuud jaanuar kuni märts 2014

Janet Evanovich - One for the Money
Janet Evanovich - Two for the Dough
Janet Evanovich - Three to Get Deadly
Janet Evanovich - Four to Score
Janet Evanovich - High Five
Janet Evanovich - Hot Six
Janet Evanovich - Seven Up
Janet Evanovich - Hard Eight
Janet Evanovich - To the Nines
Janet Evanovich - Ten Big Ones
Janet Evanovich - Eleven on Top
Janet Evanovich - Twelve Sharp
Janet Evanovich - Lean Mean Thirteen
Janet Evanovich - Fearless Fourteen
Janet Evanovich - Finger Lickin’ Fifteen
Janet Evanovich - Sizzling Sixteen
Janet Evanovich - Smokin’ Seventeen
Janet Evanovich - Explosive Eighteen
Alan Adojaan - On nagu pole
Raamatu esimene osa, Brasiilia oli väga lahe. Teine osa, samuti Brasiilia midagi erilist esimesele ei lisanud. Kolmas polnud küll selline elupõletamine kui esimesed, aga samas uue asukoha ja autori õpingute tõttu siiski hea vaheldus. Neljas osa, taas Brasiilia, oleks võinud olemata olla.
Joanne Fluke - Chocolate Chip Cookie Murder
Maya Banks - After the Storm
Maya Banks - Forged in Steele
James Patterson and Maxine Paetro - Private: Suspect

Kokku 31 raamatut. Evanovichi krimiparoodiad olid igati meelelahutuslik lugemine nii talveõhtutel kui ka reisil :)

Kuum šokolaad maapähklivõiga

Kevad on peaaegu käes, aga äsja Filipiinide ja Tai randadelt sooja päikese alt tulnuna tundub siinne kliima siiski veel omadega talves olevat. Kuna ma varustasin ennast Singapuris taas Skippy maapähklivõiga, siis tundus hea mõte oma pühapäeva ühe sametise maapähkli-šokolaadijoogiga soojendada.

Vaja läheb:

50 ml vett

3 ruutu tumedat või piimašokolaadi

1 spl maapähklivõid

150 ml piima

Pane vesi, šokolaad ja pähklivõi potti ning kuumuta, kuni šokolaad ja pähklivõi on sulanud ning moodustavad ühtlase paksu massi. Vala hulka veerand piimast ning lase segades keema tõusta. Vala seejärel veel veerand, lase uuesti keema tõusta ning seejärel lisa ülejäänud piim. Niiviisi jaokaupa lisades seguneb jook paremini.

Vala tassi (antud kogusest jätkub ühele) ja serveeri.

Retsept siit. 

Singapur - fotod

Singapuri fotod on siin :)

Läbisõit ehitusplatsilt

Esmaspäeva hommikut alustasime koos tuhandete malaidega piiri ületades. Sättisime oma Singapuri sisenemise kõige populaarsemale päevale ja kellaajale, kus samas suunas liiguvad ka kõik Singapuris tööl käivad malaid. Buss seisis uskumatu aja kahe piiri vahel ummikus. Kogu lõbu võttis üle kahe tunni aega. Täiesti hämmastusega meenutasin trip.ee-s olnud nõuandeid, kuidas Singapuris raha kokku hoida - ööbitagu Johor Bahrus, sealt saab mugavalt bussiga hommikuti muudkui Singapuri sõita. Well, good luck.

Viisime oma pagasi hoidu ja läksime Tekkasse sööma. Mangolassi, munaga rotid ja karri. Elu on ilus.

Pärast kohvi Starbucksis ja mu deiti saime Helenaga uuesti kokku ning alustasime kaubanduse läbitöötamist. Plaan oli paigas, aga me ei arvestanud kaubanduskeskuste mõõtmetega. Esimeses, kuuekorruselises tehnikakaubamajas kulutasime ca tunni Helenale kõrvaklappe ostes. Vahepeal pildistasime Marina Bay Sandsi ning liikusime seejärel Thanni ja Uniqlo suunas. Kreemivarud täiendatud, võttis Uniqlo riidevalik meil ilusti järgmise tunni. Vaatasin oma rõõmuks, et keskuses on ka DKNY pood, orienteerusin kaardi järgi kohale, et soetada omale deo stick ning selgus, et tegemist on puhtalt riidepoega. Täiesti asjatu käik kaubanduskeskuse maiteamitmendale korrusele. Sõime food centeris lõunat ning hakkasime Orchard roadi mööda tagasi liikuma. Vaatasime tee peal veel paari poodi sisse ning võtsime seejärel suuna Marina Bay Sandsi, et selle katuselt päikeseloojangut vaadata. Loojang lasi ennast oodata. Kosutasime end seni jookidega. Tuledes Singapur on võimas.

Kuna päike loojus arvatust hiljem, hakkas meil aeg vaikselt otsa saama. Käisime veel toidupoes (mul oli ju Skippyt vaja) ning korra turul ja oligi aeg oma kottide järele minna ning lennujaama liikuma hakata. Ei mingit kultuuri ega ajalugu. Helena peab kindlasti tagasi tulema, sest nii peamošee kui ka Arab Street jäid tal nägemata.

Kuna me lennujaama just üleliia vara ei jõudnud, siis meelelahutusvõimalused jäid meie poolt kasutamata. Sõime ja läksime väravasse.

Sularaha, tennised ja bussijuhi toitumiskava

Pärast seda kui rong oli korduvalt õiges ja mitte nii õiges suunas sõitnud, jõudsime kella 7 paiku hommikul siiski Kuala Lumpurisse. Jätsime pagasi lockerisse ning kujutasime ette, et nüüd läheme shoppama. Mul oli parima asukohaga Converse'i pood kõik välja vaadatud ja puha. Sõitsime siis sinna kaubanduskeskuse juurde ja saime teada, et see tehakse kell 10 lahti. Nagu ka kõik rahavahetuskohad. Õnneks olime oma viimased tai bahtid ära vahetanud ja saime vähemalt hommikust süüa. Need Malaisia rotid... need on imelised.

Jalutasime siis aja parajaks tegemiseks vahepeal Petronase tornide juurde, tegime pilti ja jalutasime kaubanduskeskuse juurde tagasi. Tennised ostetud, otsisime veel rahavahetusvõimalust ning tormasime siis rongi peale, et jõuda Shahabiga kokku saama. Otseloomulikult jäime hiljaks.

Jalutasime natuke mööda Hiinalinna turgu ja otsustasime seejärel lõunale minna. Mina pidasin heaks mõtteks süüa selles Tai kohas, kus me Shahabiga ka aasta varem sõime. Läksime sinna ning selgus, et kuna on pühapäev, siis omanikud puhkavad kodus ja koht on kinni. Võtsime reas järgmise ning sõime hiinakat. Arve oleks peaaegu maksmata jäänud, sest vähemalt poole tunni jooksul ei õnnestunud meil tabada ühtegi ettekandjat.

Bussijaamas küsisin juba oma tavapärase küsimuse - kui kaua buss sõidab. Antud juhul siis Johor Bahrusse. Piletid olid meil sel hetkel juba makstud ja näpus kui müüja kinnitas, et kolm tundi. Jooksime perroonile, sest buss oli 10 minuti pärast väljumas ja astusime sisse. Bussiistmed olid kõige laiemad ja suurema jalaruumiga, mida ma kuskil näinud olen. Pooletunnise sõidu järel oli esimene pooletunnine peatus. Ootasime täiendavaid reisijaid. Seejärel tund sõitu ja uus pooletunnine peatus. Seekord olid ette nähtud tualett ja joogi ning snäkkide ostmise võimalus. Järgmise tunni järel tuli järgmine vähemalt pooletunnine peatus, kus sai valida poe, restorani ja snäkilettide vahel. Noh, et kui eelmises peatuskohas piisavalt provianti ei varunud, siis nüüd oli võimalus korralikult keha kinnitada. Poes, muide, oli suur plakat "Goods from Malaysia" ning selle all riiulis KitKati šokolaadid. Sõitsime edasi ning in no time, 5,5 tundi peale starti olimegi Johor Bahru bussijaamas. Vaidlesime natuke taksojuhtidega ning sõitsime hotelli. Kuna peatusime seal vaid ühe öö, siis oli erandkorras broneering tehtud. Hotell asus kaugel kõigest, millest üldse kaugel asuda sai, aga oli puhas, vaikne ja väga avar. Wifi toimis ja elektroonikat sai ka laadida.

Helena arvas õhtul veel, et võib-olla väga vara ei maksaks järgmisel päeval Singapuri minema hakata, lend on meil ikkagi öösel alles ja mida me terve selle pika päeva seal teeme. Kuna mul oli üks kokkusaamine kella poole kaheteistkümneks kokku lepitud, siis lähtusime äratuse panemisel sellest :)

Tai - fotod

Tai fotod on siin :)

Kultuuripooltund, chang-chang-chang

Öösel ärkasin selle peale, et Helena pani akent kinni. Kui hommikul ärgates toas õhk nii külm oli, et hingeõhku peaaegu, et näha oli, tegin akna uuesti lahti, et soe sisse saaks. Konditsioneer, mida ei olnud võimalik välja lülitada, oli öö otsa toimekalt tegutsenud ning põhjamaalasena oli külma peale öösel üles ärganud Helena esimene mõte, et sooja saamiseks tuleb aken kinni panna :)

Läksime hommikust sööma. Minu rõõmuks leidsime koha, kus sai kohvi ja rotisid. Elu muutus selles rentslilinnas taas ilusamaks.

Läksime suurt ja kuldset buddhat otsima. Tüdinesime enne ära kui leidsime ning keerasime otsa ringi. Tagasiteel oli tee ääres kogum altareid ning jumalatele oli viidud kümnete ja kümnete kaupa tumeroosat fantat. Kõik pudelid ilusti avatud ja kõrred sees. Go figure.

Sattusime uuesti ka eilsele turule ning täiendasin veel pisut oma ürdivaru.

Viisime vahepeal oma kotid raudteejaama pagasihoidu. Ühtlasi kaalusime perroonikaalul nii ennast kui kotte.

Tundus, et oleks õige aeg hakata lõunasöögikohta otsima, internetis käia ning mõned puuviljad rongi kaasa osta. Ma olin kindel, et mul ei teki Tais seda probleemi, aga no mitte kuskil polnud ühtegi mõistlikku söögikohta. Tänavatel keedeti kanu. St, et hiigelsuurtes pottides kees hallikas vedelik, kus sees olid terved kanad. Tagasihoidlikult öeldes nende padade juures haises pisut. Sõime mäkis :) Istusime veel ühes kohvikus, kus oli wifi, käisime poes ja turul, et rongi süüa kaasa osta ning hakkasimegi raudteejaama poole astuma.

Kuna rongil oli vaid kaks vagunit, siis olime kahevahel, et kas tegemist on ikka õige rongiga. Ei tundunud väga loogiline, et Taist Kuala Lumpurisse nii vähe reisijaid on. Aga kuna meie magamisasemed olid kõik ilusti olemas, siis viskasime kotid üles ja ronisime ise järele. See viskamise osa polnud, muide, üldse mitte kerge. Kaasreisijad magamisvagunis olid kõik asiaadid. Ülejäänud valged turistid reisisid toolidega vagunis. Tundsime ennast kui rich bastards :)

Tunnike sõitu ja rong pidas kinni. Selgus, et oleme piiril ning kõik välja. Koos kottidega. Nii, Taist välja, Malaisiasse sisse ja tollikontroll. Lastakse kott lahti teha, liigutatakse kõige pealmist kilekotti. "Kas midagi deklareerida on?" "Ei". Ja siis nägin suurt plakatit kõige sellega, mida on keelatud Taist Malaisiasse importida. Vähemalt pooled neist olid mul kotis. Tõmbasin koti kiirelt kinni ja astusin välja perroonile. Rong oli vahepeal kaugemale sõitnud ning alustanud vagunite lisamist. Kui see uuesti ette sõitis, oli kahe vaguni asemel vähemalt 7-8.

Peale pooletunnist ootamist saime uuesti rongi ning viskasime uuesti kotid üles voodisse. Ma pean ütlema, et tegemist oli erakordselt mugava magamisasemega. Kardinad käisid ilusti ette, aknast sai välja vaadata, madrats oli pehme, linad puhtad ning kardinate taga magamine (ja riietevahetamine) absoluutselt privaatne.

Õhtul käidi veel süüa müümas ja soovijatele raha vahetamas. Vahetasin oma järelejäänud tai bahtid ära (mis osutus väga heaks ideeks hiljem).

Kaks tundi

Ostsime eile bussipiletid Trangi, et sealtkaudu Hat Yaisse liikuda. Küsisime veel müüjalt üle, et kaua buss sõidab, kolm tundi? "Ei-ei, nii kaks tundi, oleneb praami järjekordadest". Valisime kella kaheksase väljumise, et varakult kohale jõuda. Hommikul kell 8:30 helistasin piletimüüjale, et kus buss on. Lubati uurida. Kell 8:45 helistasin uuesti. Natuke enne üheksat buss tuli.

Üritasime, muide, ka majutuse eest maksta. Keegi inglise keelt ei osanud ja eriti ei pingutanud ka meist arusaamise nimel. Alles siis kui me kottidega maja ees seisime, said nad aru, et kui nad koheselt oma keelebarjääriga ei tegele, on oht rahast ilma jääda. Saime siiski ära maksta.

Ca kella kümneks oli buss kõik reisijad ja rohkem veel peale korjanud. Kui kolme vaba koha peale oli vaja ära mahutada 6-liikmeline perekond, läks bussis suuremaks tetriseks. Juba bussisolevate reisijate peale, alla ja kõrvale paigutati nende suuri seljakotte. Lisanduvaid reisijaid üritati paigutada nii ette- kui tahapoole. Lõpuks olid kõik siiski peal ja jõudsime omadega sadamasse. Kell oli selleks ajaks kümme läbi. Teoorias olime omadega juba Trangis. Reaalsus aga hoidis meid endiselt Koh Lantal. Kaks praamisõitu ja ca 1,5 tundi maanteel ja kokkuvõttes 4,5 tundi planeeritud stardihetkest hiljem olime Trangis. Ostsime bussipiletid Hat Yaisse (buss pidi väljuma 10 minuti pärast, eksole), natuke süüa ja istusime bussi. Ca pool tundi hiljem hakkasime liikuma. Aga seekord, nagu lubatud, olime kahe tunni pärast kohal.

Et me järgmisel päeval pidime rongiga edasi Malaisiasse sõitma, vaatasime hotelli raudteejaama lähedusest. Esimene, kuhu me sisse astusime, oli küll LP andmetel ka paremaid päevi näinud, aga sellegipoolest sõbraliku teeninduse ja fellow travelleritega kohtumise tõttu reisijate hulgas väga hinnatud. Olgem ausad - ca 20 aastat tühjana seisnud kunagised pioneerilaagrid näevad ka paremad välja. Lõpuks astusime ühte eriti fancy lobbyga hotelli ja kuna neil hinnakiri oli sobiv, jäime sinna. Peale lobby nad muidugi midagi muud üles vuntsima polnud hakanud.

Hat Yai näol olevat tegemist olulise kaubandusmekaga, kus käivad ostlemas nii malaid kui singapurlased. Kõrgelt hinnatud olevat ka nende ööturud. Lootsime parimat. Et lõpuks on midagi ka osta ja mina ju teadupärast ühestki ööturust ilma söömata mööda minna ei saa. Isegi kui ma just olen õhtust söönud. Läksime linna peale. Noh, shoppama ja tänavatoitu nautima. Kaubanduskeskused olid täis kalli hinnaga odavat hiina nailonprahti ja roosat plastmassi. Tõmbasime shopingu to-do-listist maha. Sattusime juhuslikult ühe laheda hiina templi juurde. Ronisime üles katusele ja nautisime vaadet. Veendusime ühtasi, et ega seal suurt midagi vaadata ei ole. Kaart lubas veel purskkaevude väljakut. Kõndisime sinna ja selgus, et keset ringteed oli purskkaev, mis oli ümbritsetud vikerkaarevärviliseks värvitud hekiga.

Hakkasime tagasi kesklinna (ööturud!) suunas liikuma ja sattusime tänavaturule. Kõik need ürdid, puuviljad, tšillid... Felt like heaven. Toppisin kotti sidrunheina ja laimilehti. Juurikaid, mida ma ei tundnud, aga pidasin kurkumiks. Rohelist pipart. Ilus :)

Läksime ka tavalisele turule, aga see haises nii võikalt, et tulime sealt suhteliselt kiiresti uuesti välja. Ööturg oli ... noh, seda ei olnud. Vähemalt sellisel kujul, kui mina harjunud olin, mitte. Aga kuna LP ütles, et meie hotelli lähedal on moslemite tänav, kus on mitmeid häid söögikohti, võtsime suuna sinna. Seda tänavat me ei leidnud. Küll aga leidsime rea absoluutselt ebaisuäratavaid söögikohti ja mõned kohutavalt kallid söögikohad. Lõpuks leidsime ühe, kus ka sõime - hinnad olid mõistlikud ja koht ise tundus ka ok. Portsud olid ülisuured. Maitsesid nii ja naa. Esimest korda Tais olin ma mittevägarahul oma söögiga.

Hiljem tegime veel õlled ühes tänavabaaris. Kõrvallaua seltskonnas oli üks gei väga strippar Marco moodi. Samasuguse ... eee ... mitte eriti mõistliku jutuga ka.

Neli juustu

Vähemalt toitumisplaan on meil paigas. Teadsime täpselt, et hommikul sööme Nokis mune ja õhtul LaCasas pizzat. Täna oli Nok avatud ja saime oma võis praetud munad ja suured kohvid kätte. Eakam meesterahvast ettekandja tõi kohvitasse lauale neist kahe käega kinni hoides, et tassid alustassi peal ei libiseks :) Lisaks rääkis noorem kokk-ettekandja, et tal oli olnud avarii ning paberite vormistamise tõttu oli restoran eile suletud.

Jagasime pisut ka ilusa halli kassiga ning läksime homseks bussipileteid ostma. Käisime ujumas. Vedelesime rannas. Lugesime. Mina kõndisin ka terve rannariba läbi ning lõuna oli käes. Läksime jälle Noki, sest see oli lähedal ja maitsev. Võtsin banaanikevadrullid jäätisega. Ning kuna ma ei liigu piisavalt, siis peale lõunat tegin veel ringi linna peal.

Käisime Tai massaažis ning vaatasime seejärel taas oma terrassilt päikeseloojangut.

Sõime LaCasas. Pizzat. Nelja juustuga.

On da road, on da left

Meie hommikusöögikoht oli kinni ja liikusime järgmise kohvikohani. Lõhna järgi astusime sisse. Selgus, et seal oli prantslasest omanik just ahjust välja võtnud plaaditäie croissante ja šokolaadisaiu. Lisaks oli tal head kohvi. Jäime sinna. Kohv serveeriti kuuma vahustatud piimaga ja croissantid sulasid suus. Võtsime juurde. Peale meid kohale jõudnud saksa perekond jäi šokolaadisaiadest ilma.

Rentisin rolleri, et ülejäänud saarel ka ringi sõita. Kuna Helena pidas paremaks randa jääda, tuli austrialasest naabrimees kaasa.

Sõitsime risti üle saare vanalinna. Tegemist oli mere ääres ja kohal oleva kaluriküla meenutava linnaga. Väikesed ilusad puitmajad, tänavalaternad ja toredad söögikohad. Liikusime edasi mustlaste külasse. Taas olid miljoni dollari vaated raamitud prügimägedega. Tagasi sõitsime samuti läbi erinevate külade.

Õhtul läksime jälle Blue Mooni sööma. Sõin "vürtsikat" india pähkli salatit ja apelsini-mündimahla. Meie reggae-ettekandja oli juba kergelt kanepine ning palus meil ise oma tellimus kirja panna. Vähemalt ei pidanud seda ise valmistama :)

Ida-Euroopa invasioon

Kuna meie restoran mõistlikul kellaajal hommikusööki ei paku, läksime taas Noki. Seal on hea kohv, imehead munad ning plaadikoogimõõtu banaanipannkoogid.

Poole üheksa paiku võttis auto meid peale, et paadini viia. Selgus, et paat oli meie hotellist ca 100 meetri kaugusel. Selgus ka, et veedame päeva oma geograafiliste lähinaabrite seltskonnas. Kui me autosse astusime, oli parasjagu käimas vestlus:
Juhm venelane: Did you fly from Helsinki?
Soomlane: No, I live in Dublin and came directly from there.
Venelane: Why?
Soomlane: Because I moved there years ago.
Venelane: So, you flew to Helsinki and then to Bangkok?
Soomlane. No, directly from Ireland.
Venelane: This island?
Soomlane: No, Ireland. I live in Dublin.
Teine soomlane: United Kingdom
Venelane: So, from London?
Sigh: Yes.

Peale esimest peatust üritas venelane veenda meie kaptenit Malaisiasse sõitma. Lubas kõikide paadisolijate eest maksta. Ühes järgmistest peatuskohtadest arvasid kolm soomlast, et täiesti OK on keset paati suitsetama hakata, tundmata üldse huvi, kas see ka ülejäänud seltskonnale sobib.

Peale viit ühes seltskonnas veedetud tundi küsis üks soomlane, et mis keelt me Helenaga omavahel räägime. Mõned sõnad tunduvat sarnased, aga tal on tunne, et soome keel see siiski pole.

Tegime snorgeldamis-, laguuni- ja piknikupeatusi. Sõime ananassi ja arbuusi ning jõudsime poolteist tundi ettenähtust hiljem tagasi.

Jõudsime veel natuke rannas vedeleda ning vaatasime seejärel taas päikeseloojangut.

Õhtust sõime Blue Moonis, mille menüü mulle juba eile oli silma hakanud. Sõin friteeritud India pähkleid ning imehead kleepuvat riisi mangoga.

Hetkel vaatan taevas pikutavat tumeoranži kuud.

Banaanipätt

Sõime hommikuks ülejäänud puuviljad ning läksime üle tee kohvi jooma. Restoranil oli ka puuviljalett tee ääres ning niipea kui see tähelepanuta jäeti, lippas ligi üks ahv ning kostitas ennast banaaniga.

Peale hommikusööki käisime ujumas, pakkisime asjad ning mina läksin tee äärde taksot püüdma. Takso lasi ennast oodata, aga aja sisustamiseks pidas pisike paljas naabripoiss heaks mõtteks mind voolikust veega pritsida. Tegelikult oli talle antud ülesanne ennast ja oma hambad puhtaks küürida.

Seadsime ennast uues hotellis sisse, käisime ujumas ja vedelesime rannas.

Söögiotsing viis meid Nok restorani, mille puuviljamahlad olid küll lahjad, aga pomeli-krevetisalat imehea. Tutvusime veel oma külaga, vaatasime tuleviku tarbeks restorane, broneerisime järgmiseks päevaks nelja saare ekskursiooni ning varustasime ennast päikeseloojangu vaatamiseks õllega.

Õlu otsas ja päike horisondi taga, läksime õhtust sööma. Panime vastu kiusatusele kiviahju pizzasid tellida ning sõin selle asemel kookosesuppi.

Undertattoed

Tõusime pool 9, et jõuaks hommikul enne laeva väljumist rahulikult süüa ning ka loodetavasti tühjemas linnas veel pisut ringi jalutada.

Selgus, et kõik kohad, mis meile oleksid meeldinud, olid veel suletud ning leppisime lõpuks ühe kohviku breakfast-settidega. Viskasime veel linnale, kassidele ja rannale pilgu peale ning läksime hotelli. Check-outi tehes käidi ja vaadati tuba (WC? käterätid? võimalik liiv põrandal?) üle enne kui meile võtme mittekaotamise eest deponeeritud raha tagastati.

Laevas Koh Lantale müüs üks aff meile maha 25 meetrit merest asuva bungalow. Kuna resort asus saare lõunatipus, kus olevat varasema internetiotsingu põhjal ilusaimad rannad, siis lootsime vähemalt sellest parimat. Kohalejõudes selgus, et bungalow on tolmuses ... metsas? ning ca paarisaja meetri kaugusel rannast. Ning otseloomulikult ei rääkinud keegi inglise keelt. Ettenägelikult olime ära maksnud vaid ühe öö eest, mis võimaldas meil hakata alternatiive kaaluma. Kuna rand meile iseenesest väga meeldis, siis esimese valikuna vaatasime üle ümbruskonna resortid. Ükski rannas asuv bungalow polnud vaba. Otsustasime õhtust süüa ning seejärel Klong Nin randa liikuda, mis oli meie rannaeelistus number kaks. Saime auto peale ning olime in no time kohal. Teine hotell, kust tuba küsisime, asus imeilusal rannalõigul, oli meile sobivas hinnaklassis ning erilise boonusena oli ka vaba tuba saadaval. 5 meetrit liivani, ca 15 mereni. Tegime bronni ja elu oli jälle päike ja rand.

Ostsime puuvilju ja õlut ning hakkasime tagasi liikuma. Võtsime tuk-tuki, mis aga tee peal kõige järsemast mäest koos raskete turistidega ennast üles ei vedanud. Pidime need 10 sammu ise tegema :)