Ragne Jõerand – Minu Bollywood
Ma tean, ma ütlesin, et Minu-sarjast ma ei plaani siin eriti kirjutada, aga antud juhul see raamat siiski "väärib" eraldi sõnavõttu. Kasvõi juba selleks, et äkki mõni jätab siis raamatu ostmata.
Mul ei ole Minu-sarja osas erilisi illusioone, isegi kui mõned viimati loetud raamatud (Horvaatia, Amsterdam, Guatemala) on mõnevõrra paremad olnud kui üldine keskmine tase, aga Minu Bollywood suutis sellele vaatamata mind üllatada. Kui siiani on sari ennast määratlenud kui kogemuslik reisikirjandus, siis millisena võiks seda kirjeldada pärast Bollywoodi ilmumist? Reisiraamatuga pole sellel väljaandel midagi pistmist, antud "armastuslugu" oleks võinud toimuda ükskõik, millises riigis. Abielus mehi lüüakse üle igal pool, armukesi peetakse igal pool. Ainult kahenaisepidamist ei saa just väga paljudes riikides ette tulla. Kogu sellele suhtedraamale taustaks oli nii kümmekond lehekülge Indiat. Aga arusaadavalt see ei olnudki raamatu eesmärk. Kui autor tahtis oma loo endast välja saada, kirja panna, siis oleks võinud seda teha ju lühemas vormis ja ajakirjas "Saladused". Kui see endiselt ilmub.
Kas algselt reisikirjandusena planeeritud sarjast saab nüüd lihtsalt "kogemuslik sari"? Ning varsti on võimalik lugeda ka luhtaläinud armastusest Venetsueelas või armukeseks olemisest Abu Dhabis?
Update 22.08: Kuna ma Petrone Prindi FB lehel, kuhu nad mu postitust linganud on, kommenteerida ei saa, siis lisan oma "kommentaari" siia.
Mina ei kritiseerinud autori elu (kuigi ma ei pea ka õigeks sellise eluviisi üle nii uhke olemist, et sellest lausa raamat kirjutada), vaid just seda, et MIKS sellest raamat kirjutada? Kellele see midagi peale autori enda, kes sai oma probleemide paberile panemisega need võib-olla mõnevõrra kergemaks, andis? Indiahuvilistele? Tõenäoliselt mitte. Intriigijanustele? Arvatavasti. Muide, see "armastuslugu" polnud isegi romantiline, mulle ei jäänud lugedes kordagi muljet, et tegemist oleks selle ainsa ja õige leidmisega, kõikevõitva armastusega. Pigem oli tegemist jalgu trampiva ja abiellumist nõudva naisterahvaga, kes sai kogu (raamatu) olustikku ja meeleollu sobivad kiirpulmad.
Sama postituse all ütles Epp välja selle, et Minu-sari pole kunagi olnud vaid reisiraamatute sari. Aga milleks siis üldse see riik või linn sinna kaanele kirja panna kui reaalselt ei tea lugeja kunagi, mida ta saab? Kas toreda ülevaate sellest, kuidas mõni eestlane kuskil teises maailma otsas hakkama saab või loo sellest, kuidas keegi abielumehe armukeseks ja hiljem teiseks (või kolmandaks?) naiseks hakkab või oma narkosõltuvust ravib (tagantjärele olgu Kolumbia kiituseks siiski öeldud, et seal raamatus oli siiski ka Kolumbiat sees)...
Ma kritiseerin kirjastust, mis otsustas senini siiski pigem reisiraamatute sarjas välja anda kellegi haledavõitu suhtedraama.
Ma tean, ma ütlesin, et Minu-sarjast ma ei plaani siin eriti kirjutada, aga antud juhul see raamat siiski "väärib" eraldi sõnavõttu. Kasvõi juba selleks, et äkki mõni jätab siis raamatu ostmata.
Mul ei ole Minu-sarja osas erilisi illusioone, isegi kui mõned viimati loetud raamatud (Horvaatia, Amsterdam, Guatemala) on mõnevõrra paremad olnud kui üldine keskmine tase, aga Minu Bollywood suutis sellele vaatamata mind üllatada. Kui siiani on sari ennast määratlenud kui kogemuslik reisikirjandus, siis millisena võiks seda kirjeldada pärast Bollywoodi ilmumist? Reisiraamatuga pole sellel väljaandel midagi pistmist, antud "armastuslugu" oleks võinud toimuda ükskõik, millises riigis. Abielus mehi lüüakse üle igal pool, armukesi peetakse igal pool. Ainult kahenaisepidamist ei saa just väga paljudes riikides ette tulla. Kogu sellele suhtedraamale taustaks oli nii kümmekond lehekülge Indiat. Aga arusaadavalt see ei olnudki raamatu eesmärk. Kui autor tahtis oma loo endast välja saada, kirja panna, siis oleks võinud seda teha ju lühemas vormis ja ajakirjas "Saladused". Kui see endiselt ilmub.
Kas algselt reisikirjandusena planeeritud sarjast saab nüüd lihtsalt "kogemuslik sari"? Ning varsti on võimalik lugeda ka luhtaläinud armastusest Venetsueelas või armukeseks olemisest Abu Dhabis?
Update 22.08: Kuna ma Petrone Prindi FB lehel, kuhu nad mu postitust linganud on, kommenteerida ei saa, siis lisan oma "kommentaari" siia.
Mina ei kritiseerinud autori elu (kuigi ma ei pea ka õigeks sellise eluviisi üle nii uhke olemist, et sellest lausa raamat kirjutada), vaid just seda, et MIKS sellest raamat kirjutada? Kellele see midagi peale autori enda, kes sai oma probleemide paberile panemisega need võib-olla mõnevõrra kergemaks, andis? Indiahuvilistele? Tõenäoliselt mitte. Intriigijanustele? Arvatavasti. Muide, see "armastuslugu" polnud isegi romantiline, mulle ei jäänud lugedes kordagi muljet, et tegemist oleks selle ainsa ja õige leidmisega, kõikevõitva armastusega. Pigem oli tegemist jalgu trampiva ja abiellumist nõudva naisterahvaga, kes sai kogu (raamatu) olustikku ja meeleollu sobivad kiirpulmad.
Sama postituse all ütles Epp välja selle, et Minu-sari pole kunagi olnud vaid reisiraamatute sari. Aga milleks siis üldse see riik või linn sinna kaanele kirja panna kui reaalselt ei tea lugeja kunagi, mida ta saab? Kas toreda ülevaate sellest, kuidas mõni eestlane kuskil teises maailma otsas hakkama saab või loo sellest, kuidas keegi abielumehe armukeseks ja hiljem teiseks (või kolmandaks?) naiseks hakkab või oma narkosõltuvust ravib (tagantjärele olgu Kolumbia kiituseks siiski öeldud, et seal raamatus oli siiski ka Kolumbiat sees)...
Ma kritiseerin kirjastust, mis otsustas senini siiski pigem reisiraamatute sarjas välja anda kellegi haledavõitu suhtedraama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar