Krister Kivi – Eesti maja
Autoril oli järjekordne kriis ning parimaks plaaniks osutus leida ümbermaailmareisile mingi ühendav lüli erinevates asukohtades (milleks osutus Eesti majade ja välismaal resideerivate eestlaste külastamine), vormistada see komandeeringuna ning kaubelda erinevatelt lennufirmadelt ja hotellidelt välja võimalikult palju tasuta lennukipileteid ja ööbimisi hotellides.
Paraku tuleb nentida fakti, et kriisist ta selle reisiga üle ei saanud, sest raamat väljendas autori erakordset tülpimust Eesti majade, tüdimust eestlastega suhtlemise ja pidevat rahulolematust nii hotelli- kui pardateeninduse osas. Kui tegemist ei oleks olnud reaalselt eksisteerivate inimestega, oleks võinud jutt kohati isegi humoorikas tunduda, kahjuks tekitas see antud juhul siiski piinlikkust ja oli valdavalt põhjendamatult ebaviisakas. Kust võtab keegi endale õiguse öelda teise inimese kohta, et too näeb välja nii, et sobiks pigem Võrumaa lautadesse (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta ning raamatut pole enam käepärast, et kontrollida).
Lisaks ei mõista ma suhtumist, et kõik turbaneid kandvad inimesed on enesetaputerroristid (ei olnud naljakas, isegi kui sellena mõeldud oli) ning seda, et meessoost autoril pidevalt nutumaik suus oli (näiteks, kui tänaval kaks transseksuaali ligi ajasid).
Üksikud lõigud raamatust, mis enamasti kirjeldasid kohalikku olustikku ja inimesi, olid siiski lõbusad ning mul on kahju, et neile järgnes vahetult järjekordne tüdinenud Eesti maja külastus ebaviisakustega vastuvõtja aadressil. Kui välja jätta kõik eestlastega seonduv, siis ülejäänud paarkümmend lehekülge annaksid meelelahutusliku reisikirjanduse mõõdu välja küll.
Autoril oli järjekordne kriis ning parimaks plaaniks osutus leida ümbermaailmareisile mingi ühendav lüli erinevates asukohtades (milleks osutus Eesti majade ja välismaal resideerivate eestlaste külastamine), vormistada see komandeeringuna ning kaubelda erinevatelt lennufirmadelt ja hotellidelt välja võimalikult palju tasuta lennukipileteid ja ööbimisi hotellides.
Paraku tuleb nentida fakti, et kriisist ta selle reisiga üle ei saanud, sest raamat väljendas autori erakordset tülpimust Eesti majade, tüdimust eestlastega suhtlemise ja pidevat rahulolematust nii hotelli- kui pardateeninduse osas. Kui tegemist ei oleks olnud reaalselt eksisteerivate inimestega, oleks võinud jutt kohati isegi humoorikas tunduda, kahjuks tekitas see antud juhul siiski piinlikkust ja oli valdavalt põhjendamatult ebaviisakas. Kust võtab keegi endale õiguse öelda teise inimese kohta, et too näeb välja nii, et sobiks pigem Võrumaa lautadesse (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta ning raamatut pole enam käepärast, et kontrollida).
Lisaks ei mõista ma suhtumist, et kõik turbaneid kandvad inimesed on enesetaputerroristid (ei olnud naljakas, isegi kui sellena mõeldud oli) ning seda, et meessoost autoril pidevalt nutumaik suus oli (näiteks, kui tänaval kaks transseksuaali ligi ajasid).
Üksikud lõigud raamatust, mis enamasti kirjeldasid kohalikku olustikku ja inimesi, olid siiski lõbusad ning mul on kahju, et neile järgnes vahetult järjekordne tüdinenud Eesti maja külastus ebaviisakustega vastuvõtja aadressil. Kui välja jätta kõik eestlastega seonduv, siis ülejäänud paarkümmend lehekülge annaksid meelelahutusliku reisikirjanduse mõõdu välja küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar