Bergamo

Asi algas sellega, et lennukis istus minu korvale kuldses jakis Blond Solaariumisoltlane, kes ilmselgelt armastas oma magusat parfyymi ja kais seda vahepeal isegi varskendamas. Seega ei tulnud raamatulugemisest ja monusast ajaviitmisest midagi valja. Aga aknaaluse kohal oli onneks voimalik vahemalt valja vaadata, mida ma tavaliselt sellise pohjalikkusega ei tee :) Yle sai vaadatud nii Neringa kui Alpid (vaatega lennukiaknast Himaalajale ei ole need muidugi vorreldavad). Milanos laks onneks kiirelt, terve tee bussis lennujaamast raudteejaama magasin, rong Bergamosse vàljus ka kohe ning tund aega hiljem olin juba Bergamos.

Voin òelda, et Bergamo on ilus isegi àikesetormi ajal. See oli muide koige valjem torm, mida ma kunagi kuulnud olen :) Vàga màrg ka :) Aga see loppes sama kiirelt kui algas ja pool tundi hiljem oli juba pàike vàljas.

Paolo oli mind eelnevalt hoiatanud, et Bergamo on vàga vaikne linn, òòsiti tàiesti vàlja surnud ja mingist òòelust ei tasu moeldagi. Mis mulle sobis, sest tegelikult mul puhkust vaja ongi. Làksime ohtul siiski vanalinna (Bergamo vanalinn on Vàga Korgel) ning nii kui Paolo maja juurest ymber nurga pòòrasime, oli terve tànav rahvast tàis. Polesid kyynlad, toimus tangotund, vàlikohvikud olid rahvast tàis. Keset vanalinna toimus abordivastane meeleavaldus, poletati taas kyynlaid ning esitati erinevaid eeskavasid meeleavalduse raames. Vaatasime tuledes linnale ylevalt alla ning Paolo nàitas yhte piazzat, kus pidi igal pyhapàeval turg olema. Kui ma pyhapàeval sinna piazzale joudsin, oli see tàis vanaaegseid autosid ning selgus, et linnas toimub "Historical Grand Prix".

Otsisin lounasoogikohta, aga koik olid kuidagi liiga turiste tàis ning Barcelona "menu del dia" (ca 8-10 eurot) on siinsetes sòògikohtades "menu turistico" (ca 18-23 eurot). Leidsin yhe pizzabaari, kus suurtest plaadipizzadest myyakse kaalu jàrgi ning pizzasid oli seal vàhemalt 15-20 sorti. Eranditult igayks vàga isuàratav. Rahvast oli ka leti ees mustmiljon ning ma otsustasin sinna mone aja pàrast naaseda. Tund hiljem oli voimalik isegi lòògile pààseda :) Artishoki ja prosciutto pizza peal oli juustu, artishokke ja prosciuttot nii palju, et saiaosa ei paistnud kuskilt :) Kingituseks pangi kaks viigimarjasaia ka kaasa.

Ohtul selgus, et làheme paari Paolo sobraga ... pizzat sòòma :) Tàna plaanin pastale ja suvikorvitsaoitele rohku panna :)

Paar tundi veel Bergamos ja siis Milanosse :)

Raamatukuu mai 2010

Carol Drinkwater - Oliiviistandus
Carol Drinkwater - Oliivisaak
Khaled Hosseini - Lohejooksja
Nicholas Sparks - The Last Song
Paul Theraux - The Great Railway Bazaar
Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

Head asjad

Vahest on nii, et satud lugema kellegi blogi või reisikirja või CS profiili ja tunned, et tegemist on uskumatult toredate inimestega, kellega on ühised huvid ja vaated. Põhjamaine tagasihoidlikkus ja reserveeritus ei lase siinkohal siiski kohe sõprust looma hakata, millest on tegelikult kahju. Äkki peaks eeskuju võtma kõikidest nendest hindudest, kes lisavad nii FB-s sõbraks kui saadavad läbi CS-i kirju, ainsaks põhjenduseks see, et "you seem so interesting"? :)

Igal juhul minu tänane avastus on Jucjaco toidu- ja ümbermaailmareisiblogid, mis ma mõlemad ka siia paremasse serva panin.

Rabarberi-martsipanikook

On aeg selle koogi retsept siia ka üles panna, kaua ma seda ikka Thredalia blogist otsimas käin :)

Tükelda kausi põhja 100 grammi mandimartsipani, lisa 3 muna ja 100 grammi suhkrut ning vahusta. Sega hulka 180 grammi jahu, millele on lisatud 1 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vaniljesuhkrut. Kui jätkad mikserdamist, siis sel ajal kui tainas pakseneb, hakkavad ka martsipanitükid peenestuma. Lisa 1 dl piima ja 50 grammi sulavõid. Haki ca 5 keskmist rabarbrivart (õunahooajal 3 suuremat õuna) ja sega tükid taigna sisse. Küpseta 180 kraadi juures 35 - 40 minutit.

Tallinn,
22.05.2010

Tatraküpsised

Vahusta 125 grammi võid 100 grammi suhkruga, lisa 1 muna, 150 grammi tatrajahu koos 1 tl küpsetuspulbriga ja 100 gr jahvatatud mandleid. Vajadusel lisa ka paar spl vett. Vormi käte vahel ümmargused pallid ning vajuta need ahjuplaadil lamedaks. Küpseta 180 kraadi juures ca 30 minutit.

Retsept Aeda maitseelamustest.

Tallinn,
21.05.2010

Püha lehm

Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

Autor jätab oma karjääri Austraalia televisioonis ning kolib Indiasse armastatu juurde ning koos jäävad nad sinna kaheks aastaks. Selle aja jooksul on ta mees valdavalt Afganistanis või mõnes teises kriisikoldes reportaaže tegemas ning Sarah peab endale üksinda tegevust leidma. Raamatu alguses satub ta rohkem naljakatesse seiklustesse, tutvub ja sõbruneb erinevate inimestega, annab ülevaate kastisüsteemist ning raamatu lõpupoole tutvub Indias levinud usunditega.

Kerge, aga samas üsna põhjalik lugemine India igapäevaelust. Kahe aastaga suutis ta koguda uskumatult palju infot ning selle kõik ka edasi anda. Lugedes ei tekkinud kordagi tunnet, et see raamat on samamoodi üle-jala kirjutatud nagu enamus eestlaste reisiraamatuid kipub olema.

Ja see oli raamat, mida lugedes ma tundsin erakordselt teravalt, et oleks pidanud ingliskeelse versiooni valima. Mulle ei meeldi kui nimesid muudetakse (Tadž Mahal???) või mulle mingeid sõnahübriide pakutakse (rögitsema?). Tõlkija: Kerti Tergem.

Kreemine mandli-rabarberikook

Põhjaks tegin järjekordselt muretaigna mandlitega, mis on lihtsalt superhea:

Sega 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.

Haki rabarber (nii palju, et koogipõhja ilusti ära kataks), sega tükid riivitud sidrunikoore ja suhkruga (vastavalt maitsele) ning laota segu koogipõhjale. Sega 3 dl vahukoort, 2 muna, 1 munakollane ja 2 spl maisitärklist ning vala segu rabarbritele peale. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit kuni tund.

Rabarbri ja kreemi osa on raamatust "100 pirukat".

Tallinn,
18.05.2010

The Great Railway Bazaar

Paul Theroux - The Great Railway Bazaar

Ma sain selle lõpuks läbi :) Oleks lugemiseks kaks nädalat kauem kulunud, oleks poolteist aastat täis saanud. Alustasin 2009 jaanuari algul ning lugesin vahelduva eduga kogu selle aja jooksul.

Ja oleks siis, et raamat poleks hea olnud vmt, et nii pikalt läks. Väga lahe lugemine oli, aga kuidagi ... aeganõudev :)

Paul Theroux otsustab sõita Londonist rongiga läbi Euroopa ja Aasia Jaapanini ning sealt läbi Venemaa (Trans-Siberian) tagasi. Oma teel kohtab ta inimesi, kes räägivad oma elust ja seiklustest uskumatuid lugusid. Ta satub ootamatutesse situatsioonidesse ning kirjeldab väga palju rongiistmeid :)

Väga hea meelelahutus ning kuna mitmed kohad on ka omal läbi käidud, oli ka äratundmisrõõmu.

Varuplaan

Varuplaan, režissöör Alan Poul

Väga napakas film. Ma rohkem nagu ei oskagi midagi öelda. Liiga napakas, et seda põhjendama hakata :)

Tõlkest: vanaema kutsuti seal "nana" ja eesti keelde tõlgiti kui "mana". Mina pole eesti keeles kuulnud, et keegi vanavanemate kohta nii ütleks. Ja ÕSi kohaselt on mana - manamine, maagiline elujõud.

Filmi parim osa olid treilerid, seekord oli uusi ka ja ma hetkel ootan Toskaanas, Sienas ülesvõetud filmi "Letters to Juliet". Muide, kas nüüd eestistatakse nimesid ka? Filmi eestikeelne pealkiri on "Kirjad Juliale".

Ricotta-rabarbrikook

Hea ja mahlane ricotta-rabarbrikook:

Sega taignaks 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.

Lõika rabarbrivarred suuremateks tükkideks ja keeda suhkruvees pehmeks, aga ära lase laguneda. Tõsta veest välja ja jäta nõrguma.

Katte jaoks sega 500 gr ricottat, 4 munakollast, pool tl vaniljet, natuke sidrunimahla, kaks lusikatäit mett ja soovi korral ka suhkrut. Vala segu põhjale ja küpseta ca pool tundi. Laota ahjust väljavõetud koogile rabarberitükid. Lase koogil jahtuda ning vala peale 200 ml rabarbrikeeduveest ja 100 ml tarretisesuhkrust tehtud segu.

Tallinn,
10.05.2010

The Last Song

Nicholas Sparks - The Last Song
The Last Song, režissöör Julie Ann Robinson

Enamasti kui ma satun lugema-vaatama paketti raamat + film tundub film raamatuga võrreldes ülevaatliku konspektina. On ka erandeid - näiteks on Rentslimiljonäri film parem kui raamat ning Poiss triibulises pidžaamas ühtmoodi hea nii filmi kui raamatuna - kuid antud komplekt sinna alla ei kuulu. Ma saan aru, et 400-leheküljelisest raamatust ei saa teha üks-ühele filmi, mis peab kahe tunni sisse ära mahtuma, ometigi oli filmi vaadates koguaeg tunne, et kuskilt on midagi puudu, midagi vahele jäetud ja midagi oli ju raamatus hoopis teistmoodi.

17-aastane, äsja keskkooli lõpetanud Ronnie ning tema 10-aastane vend Jonah saadetakse suveks isa juurde elama, kes kolis nende juurest kolm aastat tagasi ära. Samal ajal kui Jonah rõõmustab eelseisva suve üle isaga, ei ole Ronnie isaga väljakolimisest saadik sõnagi rääkinud ega ka klaverit mänginud, mida isa talle lapsest saadik õpetanud oli. Ronnie on otsustanud isa elu võimalikult raskeks teha, kuid õige pea mõistab siiski, et vanemate plaan ei olnud mitte tema karistamiseks välja mõeldud. Juba esimesel päeval tutvub ta ka Williga ning esialgu tundub suvi täitsa hästi minevat. Kuid Nicholas Sparksi puhul ei ole asjad nii lihtsad (pean tunnistama, et kuigi ma temalt rohkem raamatuid lugenud ei ole, olen näinud kahte tema raamatute põhjal tehtud filmi) ning õige pea on Ronnie olukorras, kus tuleb võidelda võimaluse eest veeta veel natukenegi aega koos isaga.

Mõeldes ka nende kahe filmi peale, mida ma enne mainisin - Ööd Rodhante'is ja Notebook - ma julgen tõmmata kerge paralleeli Coelho ja Sparksi vahele, nad mõlemad tunduvad rohkem tootvat kui loovat.

Emadepäevalilled

Aias ja aknalaual :)

Tartu,
09.05.2010

Kite Runner

Kite Runner, režissöör Marc Forster
Khaled Hosseini - Lohejooksja

Amir ja Hassan, kes töötab koos oma isaga Amiri peres teenijatena, kasvavad sõja-eelses Kabulis koos üles, nad jagavad rõõme ja muresid ning jooksevad koos lohede järgi. Hassan on Amirile lõpuni ustav ning on valmis Amiri kaitsmiseks paljuga riskima. Kui poisid on saanud 12-aastaseks, juhtub midagi, mis muudab kogu nende ülejäänud elu. See on lugu sõprusest, reetmisest ja andeksandmisest.

Ma olen seda filmi vaadanud juba kolm korda ja vaatamata sellele, et seal on hetki, mida on väga valus vaadata, on see siiski suurepärane film. Lugesin nüüd ka raamatu läbi ja see on Khaled Hosseinil nii mõjuvalt kirjutatud, et ebamugavustunne kõhus ei kao lugemise ajal täielikult kordagi. Kui raamatu algus - Amiri lapsepõlvemeenutused olid kirja pandud lihtsal naiivsel ja lapselikul viisil, mis esialgu väga võõras tundus, siis hiljem sain aru, et just see oligi see, mis tegi raamatu usutavaks ja pani kaasa elama. Raamatust, milles on 342 lehekülge ja iga rida on oluline, ei saagi teha sama põhjalikku filmi, mis peab ära mahtuma ca kahe tunni sisse, seega pean ma ka peale raamatu lugemist filmi endiselt väga heaks. Kohad, mida filmis tuli ise tõlgendada, saavad samuti raamatus seletuse.

Oliivisaaga jätkub

Carol Drinkwater - Oliivisaak

Ma alustasin seda raamatut jaanuaris, kui parajasti midagi sobivamat enam lugeda ei olnud ning jäi pooleli kui ma puhkusele sõitsin. Nüüd, kui esimene osa loetud sai, leidsin, et vähendada pooleliolevate raamatute hulka, tuleks ka kolmas osa ära lõpetada.

Erinevus võrreldes esimese osaga seisneb peamiselt selles, et kui Oliiviistanduses sai lugeda peamiselt sellest kui imeline on nende elu Apassionatas ja kui tore mees tal on ja kui väga nad üksteist armastavad, siis kolmandas osas jätab Michel naise maha ning saab lugeda peamiselt sellest kui õnnetu ta üksinda on, kuidas ta Apassionatat üksinda korras hoiab ning kui väga ta Michelist puudust tunneb ja teda armastab.

Lisaks põhjalik info mesilaste pidamisest, metssigade jahist ja oliivikahjuritest.

Teist ja neljandat osa ma ei plaani lugeda.

Kassid

Tallinn,
02.05.2010

Vanalinna sinililled ja liblikad

Tallinn,
02.05.2010

Isetehtud

Isetegemine jätkub. Aitäh Mariale :)

Tallinn,
02.05.2010

Oliivisaaga

Carol Drinkwater - Oliiviistandus

Mulle tavaliselt meeldivad oliivi-, veini-, kodu loomise ja majaehituse, aiapidamise ja viinamarjaraamatud Lõuna-Euroopast. Nad on soojad, lõbusad, natuke informatiivsed ja kerged lugeda. Oliiviistandus, mis pealkirja ja kujunduse põhjal samasse kategooriasse võinuks kuuluda, oli täielik pettumus. Suure osa raamatust võttis enda alla autori ning tema elukaaslase Micheli suhte kirjeldamine (häirivalt ennastõigustaval viisil), nende tööelu väljaspool Lõuna-Prantsusmaad (mõlemad olid väga tähtsad isikud meelelahutustööstuses) ning põhjalikud kirjeldused oliivikasvatusest. Ma arvan, et kõige rohkem mind häiriski just see pidev õnneliku suhte rõhutamine. Mitte, et nad ei tohiks õnnelikud olla, lihtsalt minu meelest on see, et sa oma elukaaslasest hoolid nii elementaarne ja iseenesestmõistetav, et seda ei peaks igal võimalikul ja ebasobival juhul alla joonima ja lugejatele meenutama.

Tõlge ja toimetamine olid nõrgad.