Raamatuaasta 2009

Sellel aastal loetud raamatud paremuse järjekorras:

10/10
Alec Le Sueur - Hotell maailma katusel
Carlos Ruiz Zafón - El juego del angel / The Angel's Game*
Ferenc Máté – Viinamägi Toscanas. Veinisõbra unelm*
Roy Strider - Minu Mongoolia*
Russell McGilton - Yakety Yak. Bombay to Beijing by Bicycle*
Simon Majumdar - Minu maailma maitsed*
Stephen Leather - Isiklik tantsija*

9/10
Åsne Seierstad - Kabuli raamatukaupmees
Chanrithy Him - Mõranenud klaas kerkib pinnale
E. M. Forster - Teekond Indiasse
John Boyne - Poiss triibulises pidžaamas*
Meaghan Delahunt - The red book*
Kaia-Kaire Hunt - Minu Nepaal*
Trudi Canavan – Õpilane
Trudi Canavan – Ülemlord

8/10
Britta Das - Päikesetõus Himaalajas
Carsten Jensen - Ma nägin maailma algust
Emily Jane Brontë – Vihurimäe*
Erle Stanley Gardner - Uneskõndija õetütre juhtum*
Hardeep Singh Kohli - Indian Takeaway: One Man's Attempt to Cook His Way Home
John Mole - Elu nagu kreeka E*
Karl Ernst von Baer - Eestlaste endeemilistest haigustest
Maria Kupinskaja - Minu Alaska*
Mele Pesti, Kristjan Jannsen - Mate ja miljon mahla*
Niccolò Ammaniti - I'll Steal You Away*
Paul Richardson - Hiline õhtusöök Hispaanias. Maitsete ja elamuste teejuht
Rudyard Kipling – Lispeth

7/10
Anatoli Bukrejev ja G. Weston DeWalt - Tõus. Traagilised ambitsioonid Everestil
Ants Eert - Afgaanide vang
E. M. Forster - Vaatega tuba
Jon Krakauer – Üksindusse
Neil Gaiman - Anansi Boys
Zadie Smith - Valged hambad
Vincent Schiavelli - Palju ilusaid asju*

6/10
Jan Beltrán - La mala vida ehk neetud elu*
Marlena de Blasi - Sel suvel Sitsiilias*
Jon Krakauer - Hõredasse õhku
Justin Petrone - Minu Eesti*
Vikas Swarup – Miljardimäng

5/10
Asha Miró ja Anna Soler-Pont - Sandlipuu jäljed

3/10
Fay Weldon - Võõrasema päevikud*
Mihkel Raud - Musta pori näkku

2/10
David Hatcher Childress - Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad

Kristiina Praakli - Minu Itaalia

Kuna ei ole mingit tõenäosust, et ma homse päeva jooksul saaksin läbi poolelioleva Grishami raamatu The Associate, siis on selle aasta nimekiri valmis ja sisaldab täpselt samapalju raamatuid kui 2008 :)

* Endal olemas, laenan kui kellelgi soovi on :)

Ilmaennustusest ja pesugeelifetišist

Sellised ilmaennustused järgnevateks päevadeks Tallinna norrakatelt ja kohalikelt ilmaennustajatelt. Ma loodan, et norrakad ei vea meid alt :)

Aeg-ajalt reklaame vaadates tekib küsimus, et reklaamitegijad peavad vaatajaid täiesti nõrgamõistuslikeks või siis osad tarbijad ongi seda. Õnneks pole ma oma tutvusringkonnas veel sattunud inimeste otsa, kes läheksid mõnele üritusele Perwolli pesugeel käekotis, et see siis sobival hetkel võiduka ilmega välja tõmmata. Samuti pole näinud sõprade perepilte, kus aukohal trooniks Rexi pesupulbripakk.

Muide, miks peaks pakkuma mehele, keda armastad, poolfabrikaate (Kikas)?

Isetehtud jõulud :)

Tallinn,
detsember 2009

Panang karri kalaga

Kui kodus on kana või kala ja jogurtit või kookospiima, siis saab alati kerge vaevaga karrit teha :) Kuna täna ühtegi retsepti aluseks ei võtnud, siis nimetus panang curry on võrdlemisi meelevaldne ning tuleneb põhimõtteliselt ainult pastast, mida ma kasutasin.

Kahele:
Kuumuta potis õli ja lisa teelusikatäis panang karri pastat, ca minuti pärast lisa kookospiima (kogus vastavalt maitsele, 200-400 ml). Lase veel minut keeda ja lisa hakitud kana või kala (pangasius on üldiselt india toitudesse hästi sobiv) ja ca pool hakitud suvikõrvitsat. Lase haududa kuni liha on läbi küpsenud ning lisa seejärel suhkruga maitsestatud tamarindi, sojakastet, kalakastet, kaffirilaimilehti, värsket laimimahla, natuke garam masalat ja värviks jahvatatud kurkumit ja/või sandlit. Lase veel haududa kümmekond minutit ja serveeri riisiga.

Tallinn,
22.12.2009

My Christmas Touch

Minu jõulukõrvarõngad :)))

Tallinn,
22.12.2009

Minu Mongoolia

Roy Strider - Minu Mongoolia

Täpselt aasta aega tagasi jõulude ajal lugesin Roy Strideri Himaalaja jutte, tema elust Nepalis, Indias ja Tiibetis. Ja olin täiesti vaimustuses. Samamoodi lugesin nüüd ühe hingetõmbega läbi tema uue raamatu Minu Mongoolia.

Ma olen taas vaimustuses :) See raamat erineb väga tugevalt ülejäänud Minu-sarja raamatutest, see ei olnud autori nägemus mingist riigist koos põgusa ülevaatega riigis toimuvast. See oli tema reisist ja tema armastusest, aga see puudutas kuidagi. Ma arvan, et ma pole ainus, kes ennast mõnes situatsioonis ära tundis... Ning tõenäoliselt just seetõttu jätabki mõni raamat sügavama mulje kui mõni teine. See ei olnud enam lihtsalt märkmetest või blogipostitustest või avaldatud ja avaldamata kolumnidest kokkuklopsitud reisiraamat vaid ilukirjanduselaadne, ent siiski isiklik kiri armastatule.

Vaatamata sellele, et tegelikult oli ju lugedes teada, et nii mägedes ööbimine kui ka koera Eestisse toomine läksid lõpuks siiski hästi, suutis ta sellest kirjutades siiski üsna pingelised situatsioonid tekitada. Mulle meeldib ta kirjastiil ja see vahetu ausus, mis tema tekstide taga tundub alati olevat. Tema kolumne loen ka lehtedest alati :)

Ma tabasin ennast korduvalt mõttelt, et kas see ilus tüdruk, kellega ma kunagi Roy Striderit meie kontoris nägin, ongi Lõunarist. Ning ka sellelt, et mul on kahju, et ma ei saanud käia raamatuesitlusel, kus ma oleksin ka Häirät näinud.

Vihurimäe

Emily Jane Brontë - Vihurimäe
Vanemuine - Vihurimäe

Taaskord enne vaatasin, siis lugesin :) Suvel käisime Alatskivil Vihurimäed vaatamas, peale seda ostsin omale raamatu ka. Lugemiseni jõudsin siiski alles nüüd.

Alatskivi loss sobis etenduse jaoks suurepäraselt, sattusime sinna ka ühel neist väga vähestest ilusa ilmaga õhtutest kogu suve jooksul. Kui ma nüüd tagantjärele raamatut lugesin, siis mind isegi hämmastas raamatu süngus. Etendusest otseselt sellist muljet ei jäänud. Võib-olla mõnevõrra aitas kaasa ka ilus ja soe õhtu ning loojuv päike. Etendus natuke ka pehmendas lugemist. Olles näinud Matveret Heathcliffina, oli keeruline kujutada teda ette nii õelana, kui raamatus kujutatud.

Mul on hea meel, et ma etendust nägin enne kui raamatut lugesin. Ma ei tea, kas ma oleksin üldse läinud etendust vaatama kui raamatuga eelnevalt tuttav oleksin olnud. Aga praegu oli etendus rohkem armastuslugu kui kahe mõisapere sünge ajalugu.

Aasia köögis

Nagu pildilt näha, saab lähemal ajal minu pool üsna palju aasia toite :) Ma ei oskagi arvata, kas see on mõistlik või mitte, et ma varusid Helsinkis täiendamas käin. Samas on see kõige lähem koht, kus mingi valik on.

Ma sain täna parimat Tom Khad, mida ma kunagi söönud olen. Ja ühtlasi aru, et ma ise ei oska seda ikka üldse teha. Tai restoran Tamarin on endiselt väga hea.

Tallinn/Helsinki,
11.12.2009

Vaatega tuba

E. M. Forster - Vaatega tuba

Olles Forsteri esimesi romaane ning kirjutatud 16 aastat enne Teekonda Indiasse, on see raamat märgatavalt romantilisem, naiivsem ja optimistlikum kui hilisem Teekond Indiasse. Kuid ka siin kritiseerib autor tugevalt brittide kitsarinnalisust.

Raamatus reisib Lucy oma eaka nõo Charlotte'ga Inglismaalt Itaaliasse Firenzesse ning põgeneb sealt George'i eest Rooma, kus tutvub Ceciliga. Tagasi Inglismaal, tuleb tal teha valik vabameelse George'i ja esteedist Cecili vahel.

Taas on Forster suurepäraselt portreteerinud eelarvamuste küüsis elavat ja kitsarinnalist sajandialguse Inglismaad, kus inimesed kardavad teha midagi "sobimatut" ning põlgavad isegi headust, mis pole väljendatud vastavalt kehtivatele normidele.

Tiramisu

Kõige lihtsam ja täiesti kindla peale minek :)

Kasuta Savoiardi küpsiseid, espressot ja alkoholi (brändit).

Kreemi jaoks vahusta neli munakollast 100 ml suhkruga tugevaks vahuks, lisa kaks karpi (500 gr) mascarponet (näiteks Exquisa oma) ja vaniljesuhkruga vahustatud vahukoor. Lao vormi või kandiku põhjale kohvi ja brändi segusse kastetud küpsised, kata poolega kreemist. Tee samamoodi teine kiht ning sõelu kõige peale natuke ilma suhkruta kakaopulbrit.

Lase paar tundi või terve öö külmas seista.

Tallinn,
06.12.2009

Tropical Flowers

Tallinn,
07.12.2009

Minu kuninganna Karo

Minu selle aasta ainus PÖFFifilm oli Minu kuninganna Karo. Filmi sisse juhatades teatas naisterahvas, et film kuulub programmi Foorum, mis tähendab, et filmi kas armastatakse või vihatakse. Kuidas see film sinna sattus? Filmina absoluutselt tühi ja mittemidagiütlev. Sama ei saa iseenesest öelda muidugi filmi temaatika kohta, milleks oli skvottimine ja vabadus ning kõige jagamine 70ndate Amsterdamis.

Pöffi tutvustuse algus: "Kümneaastane Karo kasvab 1970ndatel üles Amsterdami kommuunis, kus elavad tema vanemad. Ainsa lapsena on tal selles täiskasvanute utoopias muretu elu." No kust tal see muretu oli? Minu meelest põhirõhk oligi just Karo problemaatilisel elul. Kümneaastane laps vaatab pealt, kuidas ta isa toob "koju" uue naise ning näeb, kuidas ta ema üritab sellega leppida. Ta näeb oma isa vahekorras nii uue naisega kui ka neid kolmekesi. Tema toanurka kolitakse sisse uue naise lapsed. Ta saadetakse kooli, kus ei kehti mingid reeglid. Ta näeb aeg-ajalt veriseks muutuvaid kokkupõrkeid skvottijate ja politsei vahel. Kui kümneaastane laps usub, et siili veevanni panemine ning seejärel sügavkülmutamine tagab siilile parema elu, sest ta on võimalik olukorra paranedes üles sulatada ja tal seega võimalik juba paremas maailmas edasi elada, siis on kurb. Et on vanemaid, kes lasevad oma lastel sellises keskkonnas ja sellsite tõekspidamistega üles kasvada.

Palja keha näitamine ei tee suvalisest filmist väärtfilmi. Ja paljaste kümneaastaste poiste filmimine jalgevahelt samuti mitte.

Kristiina Itaalias

Kristiina Praakli - Minu Itaalia

Selle raamatu nimi oleks pidanud olema "Mina Itaalias", sest see ei sisaldanud eriti midagi uut ja huvitavat Itaalia kohta vaid autori arvamusi ja seisukohti eelkõige teda ümbritsevatest inimestest. Ja need seisukohad olid valdavalt kriitilised. Ma ei suuda tagantjärele mõeldes meenutada mitte midagi, mis talle seal meeldinud oleks. Peale ta elukaaslase, kelle kraadid teisel leheküljel kõik kohe ette loeti. Korduvalt leidis äramärkimist ka akadeemiline-teaduslik seltskond, milles ta viibis.

Kuidas võtab keegi endale õiguse nimetada oma sõbra suhet haigeks? Peatükkide kaupa lahati sõprade eraelu ja harjumusi ning nende suhteid ja lapsesaamissoove.

Lugesin immigratsiooniametis käimisest ja ei saanud aru, kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene selle peale korduvalt nutma hakkab kui temaga lihtsalt ebasõbralikult räägitakse. Mina ei lugenud sealt küll midagi nii ebainimlikku välja, et nutma peaks hakkama. Kui keegi läheb varahommikul teadlikult mitmetunnisesse järjekorda ilma söömata ja kurdab, et näljast ja janust on halb olla, siis ma leian, et see on küll ta enda viga ja tegematajätmine.

Ja mis selles üllatavat on, et "pooletunnine" pasta ära visatakse? Mis sellega siis teha tuleks, praadida või mikrolaineahjusoojendada? Mina üritan ka (värsket) pastat teha võimalikult täpse koguse, et üle ei jääks, sest ülejäänuga pole ju hiljem midagi teha, keegi ei sööks seda külma ja seisnud pastat.

Selle raamatu ainus pluss "Minu Hispaaniaga" võrreldes oli sisu mõnevõrra loogilisem ülesehitus. Kuigi ka siin oli üks peatükk toidust, järgmine elukaaslase garderoobiprobleemist ning seejärel uuesti toidust. Raamatu lõppu paigutatud peatükk Berlusconist võis olla seal küll soovist lisada raamatule teatavat sügavust, kuid mõjus pigem võõrkehana.

Little white secret

Poltkõrvarõngad valgete mageveepärlitega.

Tallinn,
05.12.2009

Noorkuu

The Twilight Saga: New Moon

Jah, ma käisin vaatamas. Täitsa meelelahutuslik oli :) Kohati olid võitlusstseenid ja eriefektid nii naljakad, et isegi piinlik polnud.

Mulle videviku saaga kolm esimest raamatut täitsa meeldisid, neid oli raske käest panna kui olid kord lugema hakanud. Kuuldavasti pidi neil selline mõju paljudele lugejatele olema. Neljas osa oli erand, seal keerles kogu tegevus Bella abielu ja lapsesaamise ümber. Ma ei mõista, kuidas saab sellistest raamatutest nii keskpärased filmid teha. Aga arvustusi ja artikleid lugedes võib aru saada, et filmi olulisimad osad on überseksikas Edward ja ülespumbatud torsoga Jacob. Muud polegi vaja, noored tüdrukud kiljuvad Edwardit, natuke vanemad naisterahvad õhkavad Jacobi järele.

Ainus, mis mulle meeldis, oli Jacobi ja Bella suhtlemine (kõikidega, mitte ainult omavahel). See mõjus usutavalt, polnud ülepingutatud ega detailideni lihvitud nagu Hollywoodis kombeks, vaid oli just selline nagu ta tavainimeste vahel ikka on. Alati ei vaata ju inimesele otsa, eriti kui ebamugavatest teemadest räägid, alati ei ütle korrektselt formuleeritud täispikki lauseid, mõnikord ei ütle üldse midagi...

Loodetavasti lahendab Cinamon oma tehnilised probleemid ja edaspidi ei pea filmi algust pool tundi ootama :)

Minu Nepaal

On raamatuid, mille ma loen läbi ühe hingetõmbega - põnevikke (Grishami raamatud, Ammaniti Ma ei karda), kaasakiskuvaid reisi- ja elustiiliraamatuid (Viinamägi Toscanas, Marlena da Blasi raamatud, Are you experienced, Yakety Yak) ja raamatuid, kus ma tunnen ära iseenda ja oma emotsioonid (Himaalaja jutud, Minu Nepaal). Ma näen neid lugedes viinamarjaistandusi Itaalias ja tunnen viirukilõhna Kathmandu tänavatel.

Kahtlemata on minu jaoks Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali näol tegemist siiani parima Minu-sarja raamatuga. See on kirjutatud lihtsalt ja loetavalt, ilma suhtedraamasid lisamata. Ma tundsin ennast ära samal hetkel kui autor Kathmandu lennujaamast välja astus. Kõik need lõhnad, liiklus, tänavad, tolm, katuseterrassid, naeratavad nepid, vaade mägedele, lehmad, kas ma katuseterrasse juba mainisin? Thameli restoranid, hotellid ja poed, Pokhara ja elevandiretk džunglis. Raamatut lugedes tekkis seal sees olemise tunne taas.

Keelevigu oli palju (lauset oli alustatud ühte moodi, lõpetatud teist moodi ning algus seejärel parandamata jäetud), lisaks on kummaline, et riigi nimeks kirjutatakse Nepaal (EKI andmetel on korrektne Nepal) ning see häiris mind raamatu lõpuni. Seda, miks tema ja Bikashi vahel midagi rohkemat kui sõprus tekkida ei saa, rõhutas ta ka natuke liiga tihti :) Kui ma lugenuksin seda raamatut ilma omaenda kogemusteta, siis tõenäoliselt jäänuks mulle Nepali kirjeldav osa liiga lühikeseks. Ajal pole sealkandis tõepoolest mingit tähtsust, aga Eestis seda raamatut lugedes tekitas segadust, et autor läks algul kuueks kuuks ja raamatu lõpus oli juttu aastatest, mis ta Nepalis veetnud on :) Aga isegi kui ta ei süvenenud raamatud Nepali elu tutvustamisele, siis minu jaoks oligi parim osa emotsioonide edasiandmine ja ta tegi seda täiesti suurepäraselt, kaasakiskuvalt ja usutavalt.

Lilled ja liblikad

Järjehoidjad lilledega :)

Tallinn,
01.12.2009