Kristiina Praakli - Minu Itaalia
Selle raamatu nimi oleks pidanud olema "Mina Itaalias", sest see ei sisaldanud eriti midagi uut ja huvitavat Itaalia kohta vaid autori arvamusi ja seisukohti eelkõige teda ümbritsevatest inimestest. Ja need seisukohad olid valdavalt kriitilised. Ma ei suuda tagantjärele mõeldes meenutada mitte midagi, mis talle seal meeldinud oleks. Peale ta elukaaslase, kelle kraadid teisel leheküljel kõik kohe ette loeti. Korduvalt leidis äramärkimist ka akadeemiline-teaduslik seltskond, milles ta viibis.
Kuidas võtab keegi endale õiguse nimetada oma sõbra suhet haigeks? Peatükkide kaupa lahati sõprade eraelu ja harjumusi ning nende suhteid ja lapsesaamissoove.
Lugesin immigratsiooniametis käimisest ja ei saanud aru, kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene selle peale korduvalt nutma hakkab kui temaga lihtsalt ebasõbralikult räägitakse. Mina ei lugenud sealt küll midagi nii ebainimlikku välja, et nutma peaks hakkama. Kui keegi läheb varahommikul teadlikult mitmetunnisesse järjekorda ilma söömata ja kurdab, et näljast ja janust on halb olla, siis ma leian, et see on küll ta enda viga ja tegematajätmine.
Ja mis selles üllatavat on, et "pooletunnine" pasta ära visatakse? Mis sellega siis teha tuleks, praadida või mikrolaineahjusoojendada? Mina üritan ka (värsket) pastat teha võimalikult täpse koguse, et üle ei jääks, sest ülejäänuga pole ju hiljem midagi teha, keegi ei sööks seda külma ja seisnud pastat.
Selle raamatu ainus pluss "Minu Hispaaniaga" võrreldes oli sisu mõnevõrra loogilisem ülesehitus. Kuigi ka siin oli üks peatükk toidust, järgmine elukaaslase garderoobiprobleemist ning seejärel uuesti toidust. Raamatu lõppu paigutatud peatükk Berlusconist võis olla seal küll soovist lisada raamatule teatavat sügavust, kuid mõjus pigem võõrkehana.
Selle raamatu nimi oleks pidanud olema "Mina Itaalias", sest see ei sisaldanud eriti midagi uut ja huvitavat Itaalia kohta vaid autori arvamusi ja seisukohti eelkõige teda ümbritsevatest inimestest. Ja need seisukohad olid valdavalt kriitilised. Ma ei suuda tagantjärele mõeldes meenutada mitte midagi, mis talle seal meeldinud oleks. Peale ta elukaaslase, kelle kraadid teisel leheküljel kõik kohe ette loeti. Korduvalt leidis äramärkimist ka akadeemiline-teaduslik seltskond, milles ta viibis.
Kuidas võtab keegi endale õiguse nimetada oma sõbra suhet haigeks? Peatükkide kaupa lahati sõprade eraelu ja harjumusi ning nende suhteid ja lapsesaamissoove.
Lugesin immigratsiooniametis käimisest ja ei saanud aru, kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene selle peale korduvalt nutma hakkab kui temaga lihtsalt ebasõbralikult räägitakse. Mina ei lugenud sealt küll midagi nii ebainimlikku välja, et nutma peaks hakkama. Kui keegi läheb varahommikul teadlikult mitmetunnisesse järjekorda ilma söömata ja kurdab, et näljast ja janust on halb olla, siis ma leian, et see on küll ta enda viga ja tegematajätmine.
Ja mis selles üllatavat on, et "pooletunnine" pasta ära visatakse? Mis sellega siis teha tuleks, praadida või mikrolaineahjusoojendada? Mina üritan ka (värsket) pastat teha võimalikult täpse koguse, et üle ei jääks, sest ülejäänuga pole ju hiljem midagi teha, keegi ei sööks seda külma ja seisnud pastat.
Selle raamatu ainus pluss "Minu Hispaaniaga" võrreldes oli sisu mõnevõrra loogilisem ülesehitus. Kuigi ka siin oli üks peatükk toidust, järgmine elukaaslase garderoobiprobleemist ning seejärel uuesti toidust. Raamatu lõppu paigutatud peatükk Berlusconist võis olla seal küll soovist lisada raamatule teatavat sügavust, kuid mõjus pigem võõrkehana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar