Sevilla - feeling flamenco. Tähed ja tallid.

Hommik pidi algama mustikapannkookidega, aga kuna Sevilla supermarketites ei olnud mustikaid, algas hommik hoopis õunapannkookidega. Šampust ei olnud. Pidime veiniga leppima. Hea vähemalt, et rohelisel kerge mull sees on.

Mulle ikka nii meeldib Hispaania. Alustasime katedraali juurest ning vaatasime seda ümbritsevat järjekorda. Jalutasime lõunani, sõime ning läksime koju siestat pidama. Kuna kohe meie lähedal on modernne ehitis hüüdnimega seen, kust avanevat sama kaunid vaated kui kirikutornidest, siis läksime sinna. Sest kirikutega on mingi kahtlane teema siin, peaaegu kõik on kogu aeg lukus. Kuidas nii saab? Kus peaks lihtrahvas oma patte kahetsema, ah? Igal juhul nägime seene katuselt mingit lossi ja parki ning võtsime suuna sinna. Väga kaunis. Turistid tegid lossi ümbritsevas kanalis aerupaatides romantikat ja puha. Mul oli riikidega mingi segadus. Üritasin aru saada, miks on keset Portugali Hispaania park ja lehvib Hispaania lipp. Selgus, et oleme Hispaanias.

Et jõuda õigeks ajaks (ehk enne hispaanlasi endid) sööma ning mitte lauast ilma jääda, võtsime takso tagasi, vahetasime riided ja läksime oma tapasebaari plaaniga süüa ennast läbi ka ülejäänud menüüst. Plaan oli hea, kuni avastasime, et täna on teine ettekandja, kes ilmselgelt oli oma väljaõppe Eestis või siis Tšehhis saanud. Igal juhul ei lasnud me ennast sellest heidutada ning tellisime eilsed lemmikud + salatisüdamed, kaheksajalasalati (hitt!) ja grillitud tuunikala (ma olen vaid korra elus sama kehva tuunikala saanud kui see ja siis oli see Sushihouse'i sushi sees). Kuna ettekandja oli endiselt omadega Ida-Euroopas, siis maksime, jätsime jootraha andmata ning läksime uuesti seene otsa. Üritasin all päevaste piletitega sisse saada, mis algul ei õnnestunud, aga seejärel lõi piletimüüja käega ja ütles "Venga!" ning ilmselgelt ei lasnud me seda omale kaks korda öelda ning olime omadega üleval tuledes linna vaatamas. Kui ma juba päeval olin vaadetega rahul, siis õhtul avaldasid need mulle veel rohkem muljet. Jalutasime ka katedraali juurest läbi ning läksime koju.

Ühtlasi teame nüüd oma vastasmaja naabrite öistest harjumustest rohkem kui selleks tegelikult soovi on.

Sevilla - feeling flamenco. Metsikud kartulid

Hommik algas taas šampusega. Noh, vähemalt sellele, kes roolis ei ole. Ilus. See Lõuna-Euroopa ikka sobib mulle. Värske ja magus ananass oli ka hea. Otsustasime Portugalis hetkel enam mitte aega viita ning võtsime suuna otse Hispaaniasse, Huelva randa. Kuna ilm oli selline kerge seenekas, siis ilmselgelt polnud bikiinide järele vajadust ning jalutasime niisama rannas. Pealelõunaks jõudsime Sevillasse, kus meil oli vanalinnas broneeritud penthouse läbi kahe korruse, boonusena suur rõdu teisel ja kaks prantsuse rõdu alumisel korrusel. Oleks ma enne poodiminekut mõelnud sellele, et nii kitsaste tänavate puhul on naaber käeulatuses, siis oleks pannkoogijahu ostmise asemel laenata võinud.

Korteriomanik soovitas meile nurgapealset tapasebaari ning sinna me ka suuna võtsime. Tellisime pudeli punast veini (suurepärane ning ei pannud mind isegi magama, aga võimalik, et ärkvelpüsimine oli ka excitemendiga tellitud toidu osas seotud), gazpacho (hitt!), roquefordi juustu põldmarjamoosiga (hitt!), eakat kitsejuustu, papas a la brava / patatas bravas / metsikuid kartuleid (absoluutne hitt!), marineeritud tomateid (meh), martineeritud paprikat, friteeritud juustupalle (hitt!), mingit steiki kartulite ja seentega. Lisaks suurepärasele toidule trehvas ka eriti äge ettekandja, kes ei pidanud paljuks meiega pidevalt kiires hispaania keeles juttu ajada. Vaatamata sellele, et meie sõnavara piirdub olulisema osaga hispaania keelest ehk toitude nimetustega.

A Portuguesa. Kaljukitsed rannas.

Portugaallased meeldivad mulle iga päevaga järjest rohkem. Ka täna oli hommikusöögi kõrvale šampusepudelid külma pandud. Seega algas päev igati positiivselt. Soetasime veel veini ja puuvilju ning läksime randa.

Algarve rannad on väiksed ja kaljused. Nii on ühest rannast teise kõige mõistlikum üle kaljude liikuda. Kuna ma esimesele, mäekülge mööda kulgevale kitsale rajale panin veto peale, siis valisime laugema ja mitte otse vee kohal kulgeva tee. Ühtlasi sai kinnitust taas, et optimism on küll tervitatav, aga tegelikkus naerab selle üle kõva häälega. Arvasime, et kaljunurga taga on üksainus helesinise vee ja kuldse liivaga rand, aga võta näpust. Randu muudkui tuli ja tuli, mida kaugemale liikusime. Käisime ujumas ja võtsime seejärel suuna tagasi. Pidasime siestat, vedelesime hammockis ja tegime päeva olulisemaid otsuseid - kus ja mida õhtuks süüa. Otsustasime riskida ehk mitte minna kindla peale välja ja sõitsime Lagoasse. Astusime sisse esimesse tapasebaari ning tellisime naiivselt laua servini ja üle selle täis. Kui lauda saabus eelviimane taldrikutäis, olime sunnitud viimase tühistama. Noh, et kook ka mahuks või nii. Lisaks šokolaadikoogile mahutas pererahvas sinna ka veel kaks pitsi mingit kangema sordi alkoholi. Polnud suurem asi. Aga pidavat köha hästi ravima.

A Portuguesa. Faroway.

Optimistidena tegime hommikul plaani, mis pidi meid kahte linna, ühte randa ja õhtuks Farosse viima. Esimeses linnas saime aru, et plaan on hea, aga teostamatu. Logistik minu näol pidas heaks mõtteks jätta rand vahele, liikuda otse Farosse ning teha sealt järgmisel päeval daytrip nimetatud randa. Kõik oli plaanipärane kuni Faroni - jalutasime Lagoses, tegime peatuse Silvesis, sõime pizzat, kus juustu rohkem kui põhja ning sõitsime Farosse (et siis järgmisel päeval Silvese külje alla randa tagasi sõita). So far, so good. Faros selgus, et kuna toimumas on Portugali - Belgia jalkatiimide kohtumine, on kõik linna majutusasutused välja müüdud ning linn ise täis lärmavaid, tõenäoliselt kerges joobes jalkafänne. See tõmbas meie plaanile vee peale ning sõitsime tagasi Benagili randa. Selgus, et pimedas pole külatutel külavaheteedel mitte lihtne majutust leida. Jõudsime lõpuks basseiniga resorti, Scott käis taas oma sünnipäevakaardi välja ning kolisime kahetoalisse suure rõdu ja hammockiga 135-eurosesse korterisse 78 euro eest sisse.

Õhtust läksime enne teele jäänud kalarestorani sööma ning lõpetasime päeva pudeli rohelise veiniga.

A Portuguesa. On the Road.

Jalutasime hommikul mööda inimtühje, aga klaassiledaks tallatud tänavaid mööda sööma ning pakkisime seejärel asjad, et rendiauto järele minna ning teele asuda. Plaan oli hea. Hertzis selgus, et sama plaan oli veel pooltel Lissaboni väisavatel turistidel ning portugaallastele oli selline huvi ilmselgelt ootamatu, sest leti taga tegutses vaid üks klienditeenindaja. Olime seal juba üle poole tunni oodanud kui Scottile meenus, et ta jättis oma dokumendid hotelli seifi. Kuna oli alust arvata, et ilms passita autot kätte ei anta, käisin ning tõin kraami ära. Vahepeal olime ka letti saanud ning kapott juba paistis.

Esimeses peatuskohas sõime ka lõunat. Tellisin omale fish dish of the day ning olin natuke üllatunud kui lauda saabus taldrik kahe suure kaheksajalaga. Valmistusin juba suuremaks saagimiseks kui selgus, et kaheksajalale nuga näidates vajus see seal peaaegu läbi. Nii pehme oli. Ülihea. Life's octopus.

Sõitsime edasi Lagose rannapiirkonda, et seal omale majutus vaadata ning astusime sisse esimesse. Noh, mina astusin, sest kuna ma olin just öelnud, et ma üle sajaeurost tuba ei taha, siis Scott vaatas väljavalitud hotelli hindava pilguga, hindas selle ca 250-euroseks ning jäi mind autosse ootama. Läbirääkimiste tulemusena saime 112 euro maksva sviidi 75 euro eest ning kolisime mu korteri suurusesse sviiti sisse.

Avasime sünnipäeva tähistamiseks ostetud šampuse ning vaatasime terrassil tähistaevast.

A Portuguesa. Holiday Mood.

Uber oli teel, et mind lennujaama viia kui Nordica saatis sõnumi, et lend on tühistatud. Sealt edasi oli tunniajane ootamine, et lend ümber bronnida ning sain Arlanda värava asemel Varssavi väravasse minna. Varssavis algas boarding planeeritust varem ning võimalik, et just seetõttu ei jõutud napi pooleteise tunniga mu äraantud pagasit Lissaboni lennule viia.

Lend oli meeleolukas, kui mu selja taga portugali daamid laulu lahti lõid ning vähem meeleolukas kui nad iga kord välja ronides mu istme seljatoe küljes uuemaid riistvõimlemise võtteid katsetasid. Üsna kiirelt sai ka portugali naisterahvaste gabariitidest ülevaate kui nad vahekäiku ennast juttu ajama unustasid ja nende keskmisest suurematest rear endidest mööda tuli ennast pressida.

Rundschau München. Birds Eye.

Augusti algusest saadik oli mul plaanis Münchenile ülevalt alla vaadata. Aga läks nagu tavaliselt ehk tükk aega ei läinud. Noh, lähim ronitav kirik on ju kaugel kah, vähemalt 12 minutit kõndimist. Aga nagu juuresolevalt pildimaterjalilt näha, siis üles me üks hetk ikka jõudsime. Pärast premeerisime ennast Tai toiduga.

Täna avastasin poes, et alkoholi sisaldavaid maiustusi alaealistele ei müüda. Nii jäävad nad ilma näiteks tumedast šokolaadist, kuhu on lisatud Rotweinmarzipani. Huvitavate lähenemistega poes meenus mulle ka mõnda aega tagasi Galeria Kaufhofis tehtud pilt, mille kohaselt hoolitsevad saksa mehed enda eest kondoomide ja rasedustestidega.

Praha päevikud. Rock'n'roll ja praetud juust.

Meinfernbus/Flixbus näib visalt selle nimel pingutavat, et klientidele piletiraha eest ikka rohkem kui ette nähtud pakkuda. Ehk siis üldjuhul kirjasolevast oluliselt rohkem oote- ja sõiduaega. Kell 15:00 väljuma pidanud buss väljus kell 15:45 ja jõudis 19:45 asemel ca 22:30 kohale. Kilomeeter Tšehhi sisse tehti ka 45-minutiline peatus. Muidu polekski võib-olla aru saanud, et kummas riigis jalgu sirutame, aga kui baari/restorani sisenedes oli õhu asemel hall paks suits, siis oli asi selge. Pika nädalavahetuse eel olid muide Flixbusi bussijuhid kõik ootamatult haigeks jäänud ning liinil sõitis juht, kes tavaliselt roolib Prantsusmaal ja Itaalias. Prahasse sõitis ta esimest korda. Ajas ilusti Google Mapsis näpuga rida ning küttis suure bussiga otse läbi südalinna. Natuke häiriv hetk oli see, kui möödusime 100 meetri kauguselt mu majutuskohast. Kaalusin varianti foori taga välja hüpata.

Tahtsin bussijaamas raha vahetada, aga ainsa sellisel kellaajal avatud rahavahetusluugi taga oli järjekorras ca 10 asiaati ning otsustasin piletit lunastamata Praha metrood kasutada. Läksin peale asjade tuppaviimist veel natuke jalutama ja raha vahetama, aga Venceslav Namestyl oli kas rahavahetuskursiks 15:1 (normaalse 26:1 asemel) või siis 26:1, aga lisandus vahendustasu 20-30% summast. Jäi vahetamata.

Kuna laupäevaks lubas ilusamat ilma kui pühapäevaks, siis planeerisin kõik oma tipuvõtud laupäeva peale ning alustasin kohe kuke ja koidu järel Vysheradist. Seejärel kerge kosutus Choco Cafes erakordselt hea martsipaniga kaetud šokolaadikreemitordilõigu ja cappuccino näol ning siis oli plaan katedraali juurde minna. Konsulteerisin Google Mapsiga, mis soovitas mulle tavapärasest natuke teist lähenemist ning kuigi mulle ei tulnud ette, et ma kunagi oleks katedraali hoovil kahte sissepääsu näinud, otsustasin, et väljaspool kasti mõtlemine on ainult tervitatav ning läksin väljapakutud trepist üles. Otseloomulikult sealt katedraali juurde ei saanud, küll aga tundus, et 1. oktoober on see päev, kui Prahas midagi tasuta jagatakse, sest ühe värava juurest algas ringiga ümber terve hiigelväljaku ja sealt veel edasi kulgev järjekord. Liikusin alla tagasi, et siis tavapärast rada mööda uuesti õigesse kohta välja jõuda. Õhtul oli plaanis Letensky Sady ning kui autojuhid, kes osalesid võistlusel "Kes ajab rohkem turiste alla" välja arvata, siis sinna kohaleminek läks nagu plaanitud.

Ka pühapäev algas paljutõotavalt, aga ettevaatliku eestlasena pistsin kileka igaks juhuks kotti. Kõndisin selle teletorni juurde, mille kõrval ma terve eelmise talve elasin ja kuhu ma kordagi neid roomavaid tittesid pildistama ei jõudnud. Sest noh, alati olid muud plaanid. Aga jalutasin läbi Vinohrady ja olin endiselt kergelt üllatunud, kui ilusas linnaosas ma siis elasin. Seekord olin küll täiesti kesklinnas, aga visuaalselt mitte pooltki nii nauditavas arhitektuurilises ümbruses. Tittedega teletorni juurest liikusin Vitkovi parki, sest ilmselgelt oli ka see park kohutavalt kaugel, kui ma esimesel korral Prahas olles Žižkovis ööbisin (ümber nurga ja mäest üles, eksju) ning ma polnud sinna veel kordagi jõudnud. Mäest allatulles hakkas kergelt sadama ning selle peale guugeldasin kohe Praha parimaid koogikohvikuid. Saint Tropez tundus kirjade järgi täpselt see, mida ma otsisin, aga kohale jõudes selgus, et midagi sellist ma ikka ei otsinud küll. Mulle meeldivad väikestel tänavatel asuvad kohvikud, paari väikese laua ja tooliga õues, aga mitte nädalavahetusel suletud passaažis asuv kohvik, kus poodidel trellid ees ja koridorides ka tuled ära lastud. Oleks siis koogidki isuäratavad olnud. Kaalusin selle peale isegi Choco Cafesse kõndimist, aga tibutamisest oli asi vahepeal täiskasvanud kanadeni jõudnud. Avastasin aga vahetult enne kojujõudmist tänavanurgalt kohviku ning sõin taas šokolaadikooki.

Õhtul Lokal u Biles praetud juust (seesama, kus sisu voolab ja koorik on õhuke nagu Creme Brülee peal olev karamellikiht) ja paar Kozeli. Rock'n'roll ja "Elvis elab" oli laupäeva õhtul Letensky Sadys.