Meie kruiisi esimesed kaks päeva olid merepäevad – mis tähendab, et igas suunas oli vaid ookean. Kokku veedame umbes 64 tundi purjetades, enne kui jõuame homme hommikul lõpuks Arubale. Need on olnud aeglased ja rahulikud päevad.
Merel veedetud ajast polegi eriti midagi rääkida, ja just see ongi asja mõte. Elu kulgeb lihtsas rütmis: liiga palju süüa ja söök on ülihea, lõputud ringid tekil jalutades, laisad pärastlõunad rõdul võrkkiiges ning trennid, et tarbitud toitu tasakaalustada. Aeg tundub siin teisejärguline – seda ei mõõde niivõrd kella, vaid pigem söögikordade ja päikeseloojangute järgi.
Mulle tuli meelde, et unustasin enne lahkumist mainida midagi ka Miami kohta. Linn tundus üllatavalt teistsugune võrreldes sellega, mida ma Ameerika Ühendriikidega seostan. Pigem meenutas see hoopis Ladina-Ameerikat. Kuuba ja Mehhiko restoranid olid kõikjal ning hispaania keel oli selgelt domineeriv – inglise keelt kuulis pigem harva ja enamasti mitte emakeelena.
Merel veedetud ajast polegi eriti midagi rääkida, ja just see ongi asja mõte. Elu kulgeb lihtsas rütmis: liiga palju süüa ja söök on ülihea, lõputud ringid tekil jalutades, laisad pärastlõunad rõdul võrkkiiges ning trennid, et tarbitud toitu tasakaalustada. Aeg tundub siin teisejärguline – seda ei mõõde niivõrd kella, vaid pigem söögikordade ja päikeseloojangute järgi.
Mulle tuli meelde, et unustasin enne lahkumist mainida midagi ka Miami kohta. Linn tundus üllatavalt teistsugune võrreldes sellega, mida ma Ameerika Ühendriikidega seostan. Pigem meenutas see hoopis Ladina-Ameerikat. Kuuba ja Mehhiko restoranid olid kõikjal ning hispaania keel oli selgelt domineeriv – inglise keelt kuulis pigem harva ja enamasti mitte emakeelena.
Igatahes – üks toidupilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar