Kell üks panin tööpäeva ja -nädala kinni ning tegin kiire jooksuringi. Seekord üritasin vältida iga 200 meetri järel olevat ülekäigurada ning võtsin suuna läbi El Ravali mere äärde. Orienteerumisega on mul kõik endiselt hästi - sain ilusti mere äärde ja hiljem tagasi.
Hilise lõuna plaanisime oma lemmik pintxobaaris, selles, millest Scott on kõik need 3+ aastat unistanud. Jalutasime läbi kirsiõites linna kohale ning selgus, et varasema iseteeninduse asemel on nüüd väljas vaid näidised ning tellimus valmistatakse sulle otse köögis. Sellega oli pool elamust pandeemia nahka läinud. Aga pintxod olid endiselt head.
Õhtul kõndisime Montjuici otsa, et päikeseloojangut vaadata. Selgus, et päike loojus seekord pilvede varjus. Kõndisime mere äärde, tegime La Boquerial peatuse ja ostsime omale smuutid ning mõtlesime seejärel toidupoest läbi astuda, et hommikuks värske mahl, sai ja sink olemas oleks. Tesco oli mugavalt veel 15 minutit lahti. Astusime sisse ja nägime kassasaba, mille läbimine võtnuks ilmselt aega järgmise päeva varajaste hommikutundideni. Panime siis kandade välkudes jooksu, et vähemalt El Corte Inglesi jõuda. Saime napilt sisse samal ajal kui seal vaikselt juba tulesid kustutama hakati.
Õhtuks võtsin omale taas arepa. Nii head on lihtsalt. Ja mugavalt hotellist üle tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar