Ma täiesti selgelt ei suutnud sellega leppida, et meil Itaaliasse minemata jäi ning ostsin piletid nädalaks Barcelonasse.
Olime seekord ostnud Ryanairi Priority Boardingu, et saaks lisaks ridikülile lennukisse kaasa võtta ka väikse kohvrikese. Koos käsipagasiga kaasnes meile ka esimeste hulgas lennukisse minek. Seda küll ainult paberil. Kuni väravani oli olukord paljutõotav - kaks järjekorda - üks käekotikestega tavareisijatele ja teine 20 eurot lisaks maksnud prioriteetturistidele. Peale pardakaardikontrolli maandusid mõlemad järjekorrad ühel ja samal trepil ning kui lõpuks terminali uks avati, hakkas kogu mass korraga lennukisse liikuma.
Lend möödus ühe Ryanairi lennu kohta suhteliselt elamustevaeselt. Peale paari tugevama turbulentsi väga midagi märkimisväärset ei olnud. Väljalend hilines ca tunni, seega jõudsime planeeritud poole ühe asemel alles pealt poolt kahte öösel kohale ning liikusime siis oma lennukitäiega läbi pimeda ja inimtühja lennujaama.
Hotellis saime vale toa, aga see lubati järgmine päev ära vahetada. Läksime tuppa ja keerasime magama.
Täna lõunaks oli Scott tegelenud uue toa vormistamisega ning kolisime oma teise korruse tänavavaatega pimedavõitu toast seitsmenda korruse päikesetõusupoolse ja õuevaatega oluliselt avaramasse tuppa.
Peale tööpäeva tegime esimese peatuse kohe tänavanurgal asuvas baaris ja sõime esimesed tapad. Kuna mul on raskusi hispaania toitude inglisekeelsete nimedega, siis tellisin hispaania keeles ja avaldasin oma “autentse hääldusega” ettekandjale muljet.
Kõndisime veel oma churroputka juurde, sest nad olid just nädal varem reklaaminud churro hot doge. Selgus, et viimased on siiski vaid nädalavahetuse ööde delikatess. Aga jeerum, see keedetud kondenspiimaga täidetud churro on lihtsalt nii megasuperlux. Starbucks ja kaks kruusi ja üks kohvijook hiljem jõudsime tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar