Go Blue. Värvid.

Täiesti imeline sügis on meie kanti kohale jõudnud. Vähem kui kuu aega tagasi kui ma siia jõudsin, oli kõik veel roheline ning tänaseks on tänavad täis kollaseid, oranzhe ning punaseid toone. Kõik pildid on tehtud ca 500 meetri raadiuses kodust :)

Go Blue. Kõrvitsapidu. Livonia.

Kõik sai alguse sellest, et naisterahvas, kes selles majas elab, ei olnud rahul olukorraga, kus tema maja on nii kaugel tupiktänava lõpus, et halloweeni ajal ei vaevunud ükski laps nii kaugele kõndima, et kommi või pommi küsida. Seega hakkas ta kümmekond aastat tagasi järjest rohkem dekoratsioone oma hoovi üles panema ning on praeguseks otsapidi juba ka naabri hoovi jõudnud. Kuuldavasti kuluvat tal abikaasaga praeguseks iga aasta kaks nädalat, et kõik dekoratsioonid üles saada. Vähemalt ei pea ta enam külastajate vähesuse üle kurtma - tänav, õu ja isegi nende terrass oli uudistajaid täis.

Hea lugeja - kui ka sina tahad oma majaesise või rõdu kaunistada luukerede või muu taolisega, siis nüüd tead, kust ideid saab.

Go Blue. Kõrvitsapidu. Howell.

Ma ei tea tähtpäevi, mida siin riigis tõsisemalt võetakse kui kõrvitsapidu ja jõulud. Isegi neljas juuli ning valentinipäev kahvatuvad nende kahe puhul ülespandud dekoratsioonide kõrval. Siin ja järgmises postituses väike ülevaade uhkematest kaunistustest. Vaata ka hiljutist Washington D.C. postitust sealsetest majaesistest.

Aga siin on kaks hoovi, mis asuvad Howellis. Üks naabritest on oma hoovi üles pannud rea stseene õudusfilmidest (Hitchcocki Psühho, Poltergeist jmt) ning kohe kõrvalhoovis on suuremat sorti surnuaia lavastus.

Experience Washington D.C. Õhtusöök.

Kuna päev möödus konverentsil, siis mul muust polegi aru anda kui õhtusöögist. Läksime uuesti Roofers Unioni, saime seekord sisse ning ka süüa. Söök oli muide väga hea - sibulasupp, röstitud rooskapsad, pasteet, kodused friikad ja õlu. Käisime veel tuledes Washingtoni monumenti vaatamas :)

Experience Washington D.C. Kuidas me Washingtoni monumendi otsas käisime ja saksa turistide päeva tegime.

Hommikul tõusime enne kukke ja koitu, võtsime takso ning sõitsime piletisappa. Jõudsime ca tund enne kassa avamist ning enne meid oli seal umbes 99 inimest juba. Kasutasin aega otstarbekalt ning vaatasin, kuidas tõusev päike kuldab Lincolni monumenti, samal ajal kui kuu vaikselt sinna taha kaob. Selleks ajaks kui piletiluugid avanesid, oli järjekord vähemalt pool kilomeetrit pikk. Kuna me osanud päeva nii hästi planeerida, võtsime piletid nii kella 12le kui ühesele liftile (piletid olid tasuta, muide).

Igal juhul jõudsime siiski varasemale, nautisime ülevalt avanevaid lõputuid vaateid kõikidele poliitilistele hoonetele ja mittepoliitilistele aladele. Kuna meil olid kella ühesed piletid ka veel alles, siis kõndisime piletiputka juurde lootuses, et mõni kehvem planeerija seal parajasti naiivselt piletit soovib osta. Ja täpselt nii oligi - andsime piletid ühele saksa paarile, kes sai poole tunni pärast samuti üles sõita.

Lõunat sõime taas Union Marketil, kus Scott võttis arepa ning mina lõhesalati. Sealt jalutasime läbi eramurajooni Barrack Rowsse, kus pidi olema väga äge graffititänav. Leidsime ühe graffiti. Läksime hoopis ja istusime ühele terrassile ning Scott tellis omale põhjatu mimosa. Tagasiteel hotelli avastasime Kongressi kõrvalt aiamaa, kus kasvas kõrvitsaid, rabarberit, peeti ja ilmselt veel üht-teist.

Õhtul oli plaan minna Roofers Unioni sööma, aga kohalejõudes selgus, et nad on kinni. Sõime siis üle tee asuvas Türgi restoranis ning jäime väga rahule.