Hommik algas sellega, et ajasime ennast poole öö ajal voodist välja, et kella kaheksasele lennule jõuda. Mis siis sujuvalt kella kümneks edasi lükati. Lennujaamas tahtsin omale veel kiirelt ühe kohvi kaasa rabada (siis ma veel ei teadnud, et meil aega laialt käes, eksole), aga mõte oli parem kui kohvipoe töötajate teostus. Teise kliendina järjekorras ootasin üle kümne minuti, et oma kohv kätte saada. Ja, et ikka ükski ühekordne tops neil raisku ei läheks, siis mu kohvi valmistamine käis järgmiselt: suurde papptopsi pandi valmis vahustatud piim ning seejärel lasti kahte väiksesse papptopsi espressod, mis siis mõlemad piimavahu sisse valati. Et seejärel need pisikesed papptopsid minema visata.
Lend ise möödus elamustevaeselt, mida ei saa aga tingimata öelda rongisõidu kohta lennujaamast linna. Selgus nimelt, et tavapärase 14 dollari asemel on meil võimalus maksta 100 dollarit inimese kohta ühe pooletunnise rongiotsa eest. Otsisime seepeale veel paar kokkuhoidlikku turisti ning võtsime viie peale takso.
Union Marketi ees astusime taksost välja ning siirdusime lõunat sööma. Scott võttis Kuuba võiku ning mina oma kauaoodatud cachapa pealinna parimast arepaputkast.
Viisime asjad hotelli ning jalutasime läbi Hispaania treppide ning Eesti saatkonnast mööda (Scott tegi märkuse, et meie lipp on väga pleekinud) Georgetowni. Kõndisime nende kauniste värviliste majade vahel ringi, vaatasime kõrvitsapeo kaunistusi ning läksime Hispaania restorani. Mul oli tomatisupi isu ning Google, Yelp ja kõik muud usaldusväärsed portaalid väitsid, et just selles einelas saab suurepärast gazpachot. Ilmselt polnud ükski neist kirjutajatest kunagi ise Hispaanias gazpachot söönud, sest see maitsestamata lahja supp maitses nagu kehvemat sorti pakitomatimahl. Valisime veel homme õhtuks Itaalia restorani välja, jalutasime natuke jõe ääres ning kõndisime tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar