sööb tasuta kooki. Ka Eestis. Tellisime ükspäev Mustas Puudlis muuhulgas lõhesalatid vutimunaga. Lauda jõudes selgus, et vutt on hakanud kanamune munema. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, viis tütarlaps salatid kööki tagasi, et asja uurida. Tagasitulles andis meile teada, et vutimunad on otsas. Küsisin siis, et kas saame allahindlust (see, et kaks kanamunasektorit on suurem kui üks vutimuna, ei loe, sest vutimuna on mitu korda maitsvam). Allahindlust ta meile paraku teha ei saanud, küll aga pakkus maja kulul kooki. Olime sellega siis nõus, sest meil oli nagunii plaanis muidu Gelato Leedide juurde jäätist minna sööma, et võime selle asemel kooki ka süüa. Mississippi mudakook on endiselt suussulav seal. Kui Mustast Puudlist liikuma saime, siis selgus, et ega ikka ei asenda kook jäätist küll ning tuleb ka Uue tänava lõppu ikka kõndida ja mõned Pavlovajäätised peale teha. Nagu tavapäraselt võtsin ühe kuuli kahe maitsega või nii ma vähemalt arvasin. Kassas selguski, et nii arvasin ainult mina ja väiksesse vahvlituutusse oli pandud kaks kuuli. Segadus lahendati kiirelt ning raha võeti ikka ainult ühe tellitud kuuli eest. Kõigilt kolmelt.
Samas ma ei leia kuidagi, et koka poolt on ok mingeid koostisosi oma äranägemise või tooraine olemasolust lähtuvalt vahetada ning seda siis ettekandjale mitte mainida. Ma saan aru, et suurem osa inimesi ei taha "tüli teha" või on liiga tagasihoidlikud ja söövad toodu ära, aga kõik ei ole seda. Ning panevad sellega ettekandja ebamugavamasse olukorda kui oleks olnud siis kui ta oleks teadnud asendusest juba toitu lauda tuues. Ja osade asjade vahetamisel tuleks üldse mu meelest kliendilt enne küsida. Mulle meenus just üks aastatetagune kord, kui ootasime Tallinna sadamas valget laeva (seda, mis meid Stocki viiks) ja sõime lähedalasuvas kohvikus. Ma olin tellinud kohupiimaga täidetud pannkoogi vaarikakastmes. Ja ma tellisin selle just vaarikakastme pärast. Lauda toodi šokolaadikastmega üleujutatud pannkook. Aga minu taldrikul ei käi pannkook ja šokolaad kokku. Köögist tulles teatas ettekandja, et vaarikakaste oli otsas. Saatsin pannkoogi kööki tagasi ja tellisin salati. Kaal rõõmustas. Ja kui mu kaal rõõmustab, siis rõõmustan mina ka.
Üleüldse ma olen veendunud, et toitu, mis ei vasta tellitule, tuleks hakata rohkem tagasi saatma. Jah, ma saan aru, Ruandas on lapsed näljas ja enamus inimesi ei taha endast mingi vinguva bitchi muljet jätta ning söövadki ära, maksavad kinni ja lähevad siis perekooli või facebooki kiruma. Selle asemel, et kohapeal lasta omale uus ja korralik toit teha. Ma olen ise vahest samasugune. Eriti kui ma olen seltskonnaga väljas. Näiteks hiljuti ühes Tallinna restoranis tuunikalasteiki tellides, omal Trühvli tuunikala silme ees ja keele peal, lasin selle medium rare teha. Lauda jõudis tuunikala, kes oli vähemalt mitu generatsiooni üles kasvatanud, siis seitse surma surnud ja siis grilli peal ka veel üle küpsetatud. Isegi medium on hästi öeldud, medium rare'ist oli asi sama kaugel kui reede esmaspäevast (esmaspäeval vaadatuna). Ja see oli vintskem kui aastaid õue mööda jooksnud ja vähese liha lihaseks treeninud vanaduse tõttu halastussurma saadetud kana. Osa tuunikalast jäigi järele, sest ma lihtsalt ei suutnud seda enam närida ja hammaste vahel oli kinni ka. Samas ülejäänute taldrikutel, kes liha tellisid, paistis täiesti perfektne medium rare. Ja toitu oodanud olime tubli tunni. Seega otsustasin piirduda sellega, et mainisin seda vaid taldrikuid kokkukorjavale ettekandjale, kes lubas tagasiside kokale edasi anda. Ma arvan, et see võiks ka kalameheni jõuda.
Kui ma kuskil klaviatuurist eemal olen, siis on mul alati nii palju ideid, millest kirjutada. Näiteks täna teel kodust Balti jaama sai mul peas terve pikk blogipostitus valmis. Koju jõudes entusiastlikult arvuti taha istudes meenub paremal juhul kaks lauset. Ja kodus diivanil istudes ei tundu jalgratturid ka nii nõmedad kui tänaval olles. Ja nii jääbki neist jälle kirjutamata. Vaatamata sellele, et nii palju oleks öelda.
Võiks ju arvata, et selle kuumaga, kui toidulaud koosneb valdavalt külmast veest, veel külmemast veinist ja arbuusiviiludest, kaovad kilod kui võluväel. Aga ei midagi. Victoria's Secreti modelli asemel on tegemist ilmselt Käsna Kallega, kes kogu vedeliku lihtsalt sisse imeb ja sinna ka jätab. Või nagu mingis teleraklaamis näidatud majapidamispaber, mis pidi terve liitri ühte lehte ära mahutama. Ma igaks juhuks olen hakanud oma abikaasat hoiatama, et kui kokku saame, siis otsigu saabujate hulgast Põrsas Peppat.
Samas ma ei leia kuidagi, et koka poolt on ok mingeid koostisosi oma äranägemise või tooraine olemasolust lähtuvalt vahetada ning seda siis ettekandjale mitte mainida. Ma saan aru, et suurem osa inimesi ei taha "tüli teha" või on liiga tagasihoidlikud ja söövad toodu ära, aga kõik ei ole seda. Ning panevad sellega ettekandja ebamugavamasse olukorda kui oleks olnud siis kui ta oleks teadnud asendusest juba toitu lauda tuues. Ja osade asjade vahetamisel tuleks üldse mu meelest kliendilt enne küsida. Mulle meenus just üks aastatetagune kord, kui ootasime Tallinna sadamas valget laeva (seda, mis meid Stocki viiks) ja sõime lähedalasuvas kohvikus. Ma olin tellinud kohupiimaga täidetud pannkoogi vaarikakastmes. Ja ma tellisin selle just vaarikakastme pärast. Lauda toodi šokolaadikastmega üleujutatud pannkook. Aga minu taldrikul ei käi pannkook ja šokolaad kokku. Köögist tulles teatas ettekandja, et vaarikakaste oli otsas. Saatsin pannkoogi kööki tagasi ja tellisin salati. Kaal rõõmustas. Ja kui mu kaal rõõmustab, siis rõõmustan mina ka.
Üleüldse ma olen veendunud, et toitu, mis ei vasta tellitule, tuleks hakata rohkem tagasi saatma. Jah, ma saan aru, Ruandas on lapsed näljas ja enamus inimesi ei taha endast mingi vinguva bitchi muljet jätta ning söövadki ära, maksavad kinni ja lähevad siis perekooli või facebooki kiruma. Selle asemel, et kohapeal lasta omale uus ja korralik toit teha. Ma olen ise vahest samasugune. Eriti kui ma olen seltskonnaga väljas. Näiteks hiljuti ühes Tallinna restoranis tuunikalasteiki tellides, omal Trühvli tuunikala silme ees ja keele peal, lasin selle medium rare teha. Lauda jõudis tuunikala, kes oli vähemalt mitu generatsiooni üles kasvatanud, siis seitse surma surnud ja siis grilli peal ka veel üle küpsetatud. Isegi medium on hästi öeldud, medium rare'ist oli asi sama kaugel kui reede esmaspäevast (esmaspäeval vaadatuna). Ja see oli vintskem kui aastaid õue mööda jooksnud ja vähese liha lihaseks treeninud vanaduse tõttu halastussurma saadetud kana. Osa tuunikalast jäigi järele, sest ma lihtsalt ei suutnud seda enam närida ja hammaste vahel oli kinni ka. Samas ülejäänute taldrikutel, kes liha tellisid, paistis täiesti perfektne medium rare. Ja toitu oodanud olime tubli tunni. Seega otsustasin piirduda sellega, et mainisin seda vaid taldrikuid kokkukorjavale ettekandjale, kes lubas tagasiside kokale edasi anda. Ma arvan, et see võiks ka kalameheni jõuda.
Kui ma kuskil klaviatuurist eemal olen, siis on mul alati nii palju ideid, millest kirjutada. Näiteks täna teel kodust Balti jaama sai mul peas terve pikk blogipostitus valmis. Koju jõudes entusiastlikult arvuti taha istudes meenub paremal juhul kaks lauset. Ja kodus diivanil istudes ei tundu jalgratturid ka nii nõmedad kui tänaval olles. Ja nii jääbki neist jälle kirjutamata. Vaatamata sellele, et nii palju oleks öelda.
Võiks ju arvata, et selle kuumaga, kui toidulaud koosneb valdavalt külmast veest, veel külmemast veinist ja arbuusiviiludest, kaovad kilod kui võluväel. Aga ei midagi. Victoria's Secreti modelli asemel on tegemist ilmselt Käsna Kallega, kes kogu vedeliku lihtsalt sisse imeb ja sinna ka jätab. Või nagu mingis teleraklaamis näidatud majapidamispaber, mis pidi terve liitri ühte lehte ära mahutama. Ma igaks juhuks olen hakanud oma abikaasat hoiatama, et kui kokku saame, siis otsigu saabujate hulgast Põrsas Peppat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar