Go blue. Hinnapoliitika.

Ostsime ükspäev Krogerist portobello seeni. Juures suurelt kolme naela hind 5.19 USD ning väikselt all nurgas välja toodud ka naelahind 1.73 USD. Ja müüdi lahtiselt, mitte kolmenaelaste pakkidena. Kuna eelmine kord juba maksime naela eest 5.19, siis seekord tegime teadlike tarbijatena hinnasildist pildi ning kui kassas taas naelahinnaks 5.19 sisse löödi, siis näitasime telefonist pildi ette ning hind muudeti kohe 1.73 peale. Win!

Eile olid meil Scoti õelapsed külas ning nende ühine aeg sisaldab muuhulgas ka Targetis ostukärudes ringirallimist. Üldjuhul on kärus siis üks tüdrukutest mitte Scott. Otsustasime eile lisada ka väikese ülesande ning igaüks meist tõmbas mütsist kellegi nime, sai 5 dollarit ja pidi Targetist selle raha eest kingituse leidma. Kuna mina tõmbasin omale Grace'i (12-aastane), siis siirdusin ehete ja kotikeste jmt juurde. Valisin tärnidega peavõru, kahe kotikese ja ühe käevõru vahel. Viimased kolm maksid kõik 5 dollarit tk. Jäin siis ühe hõbedase koti juurde ning läksin maksma. Kassas selgus, et kotile kehtib 50% allahindlus ning maksis 2.50. Läksin selle peale tagasi ning võtsin lisaks ka käeketi. Kassas löödi läbi hind 5 dollarit, mille peale ma olin muidugi üllatunud, et kuidas samas riiulis olev käekett poole hinnaga pole. Kassapidaja lõi selle peale lihtsalt -50% sisse ning sain pikema jututa ka käeketi poole hinnaga :)

Õues on endiselt paks lumi ning ca paarkümmend miinust.

Go blue. What the caramel!

Läksime Aldisse, kus muuhulgas oli plaanis ka neid tumeda šokolaadi ja meresoolaga kaetud karamelle või iiriseid osta. Ja neid polnud! Scoti sõnul polnud juba ka esmaspäeval kui ta poes käis mulle ricottat ja porgandeid ostmas. Aga ma pole kindel, et teda uskuda tasub, sest ta võis vabalt riiuli tühjaks osta ja ära süüa. Igal juhul olen ma Aldi ostujuhis väga pettunud.

Et kellelgi siin riigis jõuluostud tegemata ei jääks, siis poed on jõulueelsel ajal avatud juba kella seitsmest hommikul ja ikka nii ca 11ni õhtul. Tavapärase üheksa asemel. Ja lisaks on pikendatud ostude tagastamise ja ümbervahetamise aega. Tavapärase 30 päeva asemel on soovimatuid kingitusi tagasi võimalik viia ca veebruari keskpaigani.

Eile võtsime Google'i appi ning läksime uuesti linna peale jõulutulesid otsima. Seekord edukamalt. Nagu piltidelt, kus mõned tervet naabruskonda valgustavad, ka näha. Kohutavalt külm oli. Vaatamata villasele mütsile ja Salomoni jopele. Seda suurem oli mu rõõm kui ühest peopoest lõpuks hõõgveini leidsime. Nürnbergi pildiga ja puha. Tolmukihi järgi pudelil võib arvata, et sisse olid need nii milleeniumi paiku ostetud.

Täna olin riietumise osas targem ning oma sulemantli alla panin nii pika villase kampsuni kui sulejope. Soojast pesust ja muust rääkimata. Lisaks tegin omale kaasa kruusitäie hõõgveini ning pealelõunane jalutuskäik möödus piisavalt soojalt. Õhtul otsustasin sama riietuse kasuks, aga kuna vahepeal oli kergelt tuiskama hakanud, siis nii soe enam polnud. Hõõgveini ka ei võtnud. Ju pidasin ennast juba piisavalt karastunuks.

Kui siin sõiduteid lumest puhastatakse, siis mitte ei lükata tee äärde lumevalle vaid lumi lennutatakse puhuriga kauni kaarena otse kõnniteele. Seega polnud isegi vahet, kas mõni kodusolev majaomanik oli kõnnitee lahti kühveldanud või mitte, poole sääreni lumes tuli sumbata peaaegu terve tee. Sest sõiduteepuhur oli just natuke varem meie kandis oma ringi teinud.

Go blue. Jõulumeeleolu.

Ma olen täiesti pettunud. Plaanisin kodumaaga jagada pilte kõikidest neist pompöössetest jõulukaunistustest, mida ma siin peale kõrvitsapidustuste omi näha lootsin, aga paaritunnise jalutuskäigu jooksul õnnestus leida vaid mõned kuuseoksavanikud, paar tuledeketti ning näpuotsaga plastikust lumememmesid. Õhtul autoga ringi tiirutades oli pilt natuke parem, sest vähemalt jõulutulesid oli üksjagu. Minu jaoks uudne kaunistusviis on ka lasertulukesed, mis siis maja peale kuvatakse ning mis roheliste ja punastena sellise kerge tuulerõugevisuaali tekitavad. Üritan lähiajal mõne sellise lööbega maja ka pildile saada. Aga üldiselt pole mul hetkel lugejatega muud jagada kui neid paari piparkooki ja vanikut. 

Ääremärkusena veel nii palju, et tundub, et osad ei saa Halloweenist kuidagi üle ning jõuluvana kõrval on lössis luukere või lumememm seisab paari hallitama läinud kõrvitsa kõrval.

Go blue. Järgmine kord deporteerime.

"Alustame otsast peale, sest mulle meeldivad ausad inimesed ja ma annan sulle võimaluse nüüd ausalt vastata."

"Saad aru, et kui selgub, et sa ei rääkinud tõtt, siis lendad järgmise SAS lennuga tagasi ning veedad enne öö vangis?"

"Ma ei usu, et sa HR valdkonnas töötad ja tööandja sulle kodukontorit võimaldab"

"Sa kuritarvitad ESTA lubatud 90 päeva. See on mõeldud ainult erandolukordadeks"

"Ma helistan nüüd sellele Scottile, kui tema midagi muud räägib, siis saadame su koju tagasi, edaspidistest viisadest keeldutakse ning pikaks ajaks USAsse sissesõidukeeld"

"Ameerika Ühendiriikidesse saamine on privileeg"

Ja nii edasi. Kokku kaks tundi. Selle aja sisse mahtus ka Scotile helistamine (helistas siis immigratsiooniametnik, sest ülekuulatav ei tohtinud isegi telefoni taskust välja võtta), meilide lugemine, piltide vaatamine ja kõige muuga tutvumine, mis mul telefonis oli. Riiki sain hoiatusega. Et järgmine kord enam ei saa.

Miks krt nad üldse arvavad, et neil mingi nii hea riik on, kuhu kõik tulla tahavad? Et siinse olematu sotsiaalkindlustuse peal liugu lasta??? Üsna konarlik liug oleks, ma ütlen.

Lennust jäin maha. Rescheduldati 5 tundi hilisemale. Noh, vähemalt ei pea siin viit tundi niisama vahtima, onju, sest immigatsioonidude (kes minu rassistliku arvamuse alusel on siia immigreerunud kuskilt hispaania keelt riigikeelena rääkivast Ladina-Ameerika riigist) kulutas ülekuulamisele, vabandust, intervjuule, nagu ta korduvalt rõhutas, juba kaks tundi ära.

Ja ühegi oma tehnikavidinaga siin Newarkis netti ei saa. Selle eest on kõik lauad, sh. kõik restoranide lauad täis iPade, kus saab (vist) netis olla (ma kindlalt ei tea, selle kõrval on alati krediitkaardilugeja), menüüga tutvuda ning tellimust esitada.

Nii palju siis sellest, et seekord sai kiirete ühendustega lend broneeritud, millega ma kell 8 juba kodus oleks olnud.

Helisev muusika. Viin. Jõuluturud ja paleed. Ja Augustus.

Olin meile juba mitu kuud tagasi Augustisse brunchi bronni teinud. Sest eelmisest korrast veel meeles see, kuidas mul viimane vaba laud õnnestus saada. Võtsime jälle Fjordi (toorjuust, suitsulõhe, sai, värske apelsinimahl või prosecco, spinat) ning jäime igati rahule.

Augustusest läksime Schönbrunni lossi. Ning enne kui lossi endaga tutvusime, tegime kiire hõõgveiniringi. Või noh, mina tegin.

Õhtuks oli tuul järele andnud ning ilm ka kraad soojem kui eile, mis tegi linna peal jalutamise suhteliselt meeldivaks ettevõtmiseks.

Algselt oli plaanis Viinis süüa nii Viini šnitslit kui ka kuulsat Sacherit. Kuna see Sacher aga üheski kohas ei ahvatlenud, otsisime hoopis koha, kus saaks Apfelstrudelit. Üks kiidetud kohvik asuski meil ümber nurga ning sinna me läksime. Strudel oli hea. Seda ilmselt ka ettekandja meelest, kes 9.30 arvet makstes 20-eurosest vaid 10 tagasi andis ning omale selle suurepärase koogitüki laudatoomise eest 70 senti tippi jättis.

Helisev muusika. Viin. Ooperis käidud, ooperit ei näinud.

Ühistranspordiga mitteharjunud ameeriklane tahtis lennujaamast Uberi võtta, aga kokkuhoidlik ida-eurooplane tõmbas sellele plaanile kriipsu peale ning suunas turistid bussi peale. Buss viis otse 8 minuti kaugusele broneeritud AirBNB korterist. Või noh, 8 minutit oleks see siis olnud, kui oleks bussist maha minnes hakanud õiges suunas astuma mitte lähima hõõgveini poole. Kuigi, ega toogi ju vale suund polnud. Igal juhul leidsime korteri üles, panime kotid tuppa ning kihutasime välja, et õhtust süüa.

Laupäeva hommikul läksime lähikonnas asuvasse Truusse Mariasse hommikust sööma. Menüü pakkus mitmekülgset valikut saiadest, vorstist ja munadest ning tellisime omale siis vorstid (Scott), saiad ning keedumuna (mina). Kohvi ja kuuma šokolaadi. Ma ei tea, kas mulle üldse kunagi ühte muna, kahte saia ning tassi kohvi nii paljude nõude ning kandikute pealt serveeritud on :)

Peale seda võtsime suuna jõuluturgudele, vanalinnale ning Stephansdomi katuselt avanevale vaatele. Jõuluturud olid selles talvises ilmas igati teretulnud, pakkudes erinevaid kuumi punše ning hõõgveine. Kuna Scoti pagas oli endiselt teadmata kadunud ning sellega koos ka ta soe pesu, siis tegime spordipoe peatuse, kus seni, kuni Scott sobivat meriinot välja valis, mina müüjalt küsisin, et kas lähikonnas on mõnda mitteturistikat kohta, kus turist saaks head Viini šnitslit. Selgus, et on ning võtsime suuna sinna. Kohapeal selgus, et lisaks toitudele tuleb kinni maksta ka lauas istumine - 3.50 per persoon. Ja lusikatäie pohlamoosi eest 1.70 välja käia. Šnitsel oli aga tõesti hea, isegi mina proovisin seda õhukest mahlast lihaviilu krõbedas paneeringus. Minu tellimusega nii hästi ei läinud - selgus, et Flaumige Eierknockerl taga peidab ennast lihtsalt maitsetu kuhi süsivesikuid kehvavõitu pasta näol, mis serveeriti munaga. Ning mille eest 14.50 kasseeriti. Mujal tavapärasest kraaniveest ei teatud seal ka midagi ning kummalegi toodi terve pudelitäis vett.

Stephansdomil on kaks torni, kuhu saab üles ning kust avanevad imelised vaated. Kuna ma eelmine kord vaatasin vaadet madalamast tornist, kuhu sai liftiga, siis seekord otsustasime kõrgema torni kasuks, kuhu viis esmalt 300 ilma ühegi vahepealse mademeta keerdtrepi astet ning peale seda veel 43. Aga vaated olid ka kaunid.

Paaris suuremas hobuseparklas ning nende läheduses haises linn nagu hipodroom ning pärast seda kui nägime, kuidas üks hobune vähemalt 10-liitrise kanistri jagu oma põit kergendas, suhtusime teatava eelarvamusega kõikidesse märgadesse tänavatesse.

Õhtuks olid piletid Viini kuulsasse ooperimajja. Scott, kelle eesmärk oli tegelikult lihtsalt ooperimaja näha, oli ostnud piiratud nähtavusega piletid. Nähtavus oli nullini piiratud. Mina nägin näiteks ainult vastaslooži. Scott tõusis oma istmel (baaripukilaadne iste) püsti ning ei näinud ka siis mitte midagi. Kuna variandiks oli kuulata laval toimuvat ning lugeda looži seinal olevalt ekraanilt teksti või tõlget, siis otsustasime, et lähme tutvume majaga ning suundume seejärel koju. Majaga tutvudes sattusime peale, kui puhvetis esimeseks vaheajaks ettevalmistusi tehti ning Scott läks ja kurtis tütarlastele, kuidas ameeriklasel selle piiratud nähtavusega nahk üle kõrvade tõmmati ning küsis meile frustratsiooni leevendamiseks kaks klaasi šampust. Hajameelsed nagu me oleme, unustasime omale majast väljudes klaasid näppu. Vahetasime kodus riided ning läksime ümber nurga Itaalia restorani. Pärast pizzat ja kaheksajalga oli plaanis minna tuledes linna pildistama, aga tuul ei mänginud kaasa ning kihutasime sealt suhteliselt kiirelt koju sooja.