esmaspäev, 18. detsember 2017

Go blue. Järgmine kord deporteerime.

"Alustame otsast peale, sest mulle meeldivad ausad inimesed ja ma annan sulle võimaluse nüüd ausalt vastata."
"Saad aru, et kui selgub, et sa ei rääkinud tõtt, siis lendad järgmise SAS lennuga tagasi ning veedad enne öö vangis?"
"Ma ei usu, et sa HR valdkonnas töötad ja tööandja sulle kodukontorit võimaldab"
"Sa kuritarvitad ESTA lubatud 90 päeva. See on mõeldud ainult erandolukordadeks"
"Ma helistan nüüd sellele Scottile, kui tema midagi muud räägib, siis saadame su koju tagasi, edaspidistest viisadest keeldutakse ning pikaks ajaks USAsse sissesõidukeeld"
"Ameerika Ühendiriikidesse saamine on privileeg"

Ja nii edasi. Kokku kaks tundi. Selle aja sisse mahtus ka Scotile helistamine (helistas siis immigratsiooniametnik, sest ülekuulatav ei tohtinud isegi telefoni taskust välja võtta), meilide lugemine, piltide vaatamine ja kõige muuga tutvumine, mis mul telefonis oli. Riiki sain hoiatusega. Et järgmine kord enam ei saa.

Miks krt nad üldse arvavad, et neil mingi nii hea riik on, kuhu kõik tulla tahavad? Et siinse olematu sotsiaalkindlustuse peal liugu lasta??? Üsna konarlik liug oleks, ma ütlen.

Lennust jäin maha. Rescheduldati 5 tundi hilisemale. Noh, vähemalt ei pea siin viit tundi niisama vahtima, onju, sest immigatsioonidude (kes minu rassistliku arvamuse alusel on siia immigreerunud kuskilt hispaania keelt riigikeelena rääkivast Ladina-Ameerika riigist) kulutas ülekuulamisele, vabandust, intervjuule, nagu ta korduvalt rõhutas, juba kaks tundi ära.

Ja ühegi oma tehnikavidinaga siin Newarkis netti ei saa. Selle eest on kõik lauad, sh. kõik restoranide lauad täis iPade, kus saab (vist) netis olla (ma kindlalt ei tea, selle kõrval on alati krediitkaardilugeja), menüüga tutvuda ning tellimust esitada.

Nii palju siis sellest, et seekord sai kiirete ühendustega lend broneeritud, millega ma kell 8 juba kodus oleks olnud.

5 kommentaari:

OÜ Kirjasulg ütles ...

Appi kui jube kogemus! Ma ei kujuta ette ka, mis enesetunne seejärel olla võis. Mul endal on iga kord piiri ületades närv püsti ja pärast sellist kogemust vist ei tuleks enne USAsse, kui elamisluba käes on.
Praegu olen USAsse sisenenud 2x läbi LAXi ja 1x läbi JFKi. Esimene kord LAXis oli rohkem pinnimist (kuigi ka see oli selline sõbralik ja tšill), nüüd viimane kord LAXist tulles, kui koos ameeriklasest abikaasaga piiripunkti läbisime, küsiti lihtsalt, et kas ma immigreerun. Ma ütlesin, et ei immigreeru (GC taotlus on poole peal) praegu ja tempel passi.
Ja muidugi sellised väited nagu „See on mõeldud ainult erandolukordadeks“ on ka ajuvabad aga noh egas seal vaielda mõtet ei ole.

Gaili ütles ...

Oh, mul on kohe küsimus selle peale :) Et kas siis kui elamisloa taotlus sisse anda, vahepeal riigist välja ja sisse saab? Ma kuidagi igalt poolt kuulen erinevat infot.

OÜ Kirjasulg ütles ...

Natuke oleneb sellest, mis teed kaudu minna.

Ma tean, et kui tulla kihlatu viisaga, siis pärast USAs abiellumist on vaja teha Adjustment of Status, et Green Card kätte saada. Kui see protsess käib, võib riigist väljuda ainult eraldi loaga (mille taotlemine võtab ka paar-kolm kuud).

Meie läksime aga CR-1 Visa teed. Abiellusime 1. juunil USAs ja lahkusime USAst juuni keskel. Septembris, kui olime välismaal, alustasime CR-1 Visa protsessiga (kuigi teoorias võib CR-1 avalduse sisse anda ka siis, kui viibid parasjagu ESTAga USAs, siis ma ei tahtnud sellega riskida, sest ESTAga riiki sisenedes ei tohi eesmärgiks olla immigreerumine) ning nüüd oktoobris tulime tagasi USAsse.

Sel ajal kui CR-1 viisaprotsess pooleli on, võin USAst nii palju sisse-välja reisida, kui endal vähegi tahtmist on (muidugi eeldusel, et on muu viisa või ESTA, mis lubab seda teha). Probleem võib tekkida mitte sellest, et sul on taotlusprotsess pooleli, vaid sellest, et kui piiri peal saab ametnik teada, et sul on USA kodanikust abikaasa, siis nad võivad kohe kahtlustada, et äkki sa tahad ikka salaja immigreeruda. Iseenesest piiritöötaja seda ei näe, et sul CR-1 protsess pooleli on aga egas kui nad küsivad, siis peab ütlema.

Soovitan ka seda foorumit: http://www.visajourney.com/ Ma sain sealt päris palju abi, kui enda CR-1 avaldust kokku panime ja võimalus teiste lugusid lugeda, mõjub ka lohutavalt.

Gaili ütles ...

Tänan! :)

See CR-1 vist võtab ka jälle mingi 8-10 kuud aega? Vähemalt nii mulle esmapilgul tundus.

OÜ Kirjasulg ütles ...

Suures plaanis liigitub peaks see pigem olema 12-14 kuud, oleneb mitmetest asjaoludest ja ka sellest, kuhu service center'isse avaldus suunatakse. Nii palju kui ma olen aga sealt veebilehelt teiste Eesti-USA paaride lugusid leidnud, siis tundub, et eestlasena peaks aastaga see protsess tehtud saama. Eesti eeliseks on see, et meilt ei ole nii palju kandideerijaid ning me oleme turvaline riik, nii et kui dokumendipatakas ükskord saatkonda jõuab, peaks kõik suht kiiresti kulgema.