Go blue. Paperwork.

Mul on jalgratast vaja. Scott pakkus enda mägiratast, et laseks üle vaadata ja vahetaks lenksu ära. Noh, ma plaanin linna peal kruiisida, juuksed tuules lehvimas (vabandust, kiivri alla surutud), mitte peaaegu horisontaalis (sest praegu on lenks madalal) pedaalida. Võtsime ratta ja läksime hooldusesse. Natuke mõõtmist ja vaatamist ja selgus, et seda ikka linnakruiiseriks ei kohalda. Tüüp hakkas siis sadulat ja lenksu tagasi panema sellesse asendisse, mis nad enne olid ning ütles, et peab kiirustama, sest kui veel pisut kauem läheb, tuleb hakata pabereid täitma. Isegi kui teenuse eest tasu ei küsi. Selgus, et niipea kui tööriista ratta külge paneb, tuleks tegelikult juba hakata pabereid täitma. Aga lootis, et ka meie oleme terve mõistuse juures ning soovime oma õhtuga muud peale hakata kui dokumente allkirjastada, et antud hoolduses kasutati tange sadulakruvi lahtikeeramiseks, et sadulat madalamale lasta. Me kindlasti pidasime ennast täiemõistuslikeks ning palusime tal kiirustada.

Go blue. Vana Tallinn.

Kuidas veedaksite teie reede pealelõuna Ameerikas? Meie käisime naaberlinnas Viru Valget ja Vana Tallinna degusteerimas. Õigemini degusteeris vaid üks meist. Mitte mina. Jäi rahule ja ostis koju kaasa ka. Saime seda kohe laupäeval külaliselegi pakkuda.

 

Eelmisel laupäeval tegin munas ja jahus paneeritud suvikõrvitsaõisi, mille peale Scott uuris, et huvitav, et paneering üldse krõbe pole. Noh, kuna see polnud ka eesmärk, siis jah, krõbedaks ei saanud seda paneeringut kuidagi nimetada. Seega läksime sel nädalavahetusel uuele katsele. Lisaks tuli laupäeval veel Rebecca õhtust sööma ning Scott arvas, et Ameerika itaallasele võiks fiori di zuccaga muljet avaldada küll. Etteruttavalt olgu öeldud, et mulje avaldus. Täitsin seekord õied parema mozzarellaga kui eelmine kord ning maitsestasin mozzarella enne ära ka. Taignaks segasin munakollased, jahu, jääkülma õlle ja jääkülma vee. Lauale läksid kuumalt ning olid hetkega otsas ka. Muide, kui ma ütlen jääkülmalt, siis nii see ka on, sest peale külmkapi koristamist päeval, kus uks oli üle tunni aja lahti, keeras Scott seda "natuke" jahedamaks, mis ühtlasi külmutas ära kolme ülemise riiuli kraami. Lisaks kõigele grillitule ning juustudele ja salatitele tõi Rebecca omalt poolt kaasa virsikupiruka ning ma nüüd vaatan magamistoa terrassi all olevaid talasid natuke kahtlevalt. Konsulteerisin kaaluga ning jäime seisukohale, et terrassi kandevõime on vaja välja selgitada enne kui sinna uuesti päikest minna võtma.

 

Sellest tulenevalt ja mitmel muul põhjusel võtsin päikest ja vett pühapäeval maapinnal. Olime otsustanud, et see on kõige õigem päev akende ja sääsevõrkude pesemiseks. Loopisime sääsevõrgud alla ning suutsin ühe korra voolikut käest ära visates selle nii osavalt maha lennutada, et vastu maad käinud käepide vee uuesti jooksma pani ning mind läbimärjaks kastis. Vähemalt olid bikiinid seljas :)

 

Neljapäeval käisime väljas söömas ning muuhulgas võtsime ka lehtkapsa salati. Lisaks portsule kohevalt lehtkapsale oli seal mustikaid, pistaatsiapähkleid, kuiva kitsejuustu ning kaste. So far, so good. Hind oli sellel kausitäiel 12 dollarit. Ja kui ma mainin hinda 12 dollarit, siis sellesse pole lisatud tip ehk 12-dollariline salat läheb ca 14.40 maksma ikkagi. Kui mul muus osas (prantsuse sibulasupp, krabikotletid ja bataadifriikad) etteheiteid pole, siis selle salati hind oli täiesti balansist väljas. Ilmselgelt ei hoidnud ma oma arvamust ka enda teada. Kogu selle temaatika peale ostsime laupäeval taluturult kaks hiigelpunti lehtkapsast (kokku 4 dollarit), Targetist karbi mustikaid (kolm dollarit) ja Busch'st juustu ning vaarikaid. Tegin vaarikatest kastme, kasutasin ära peotäie mustikaid, mõned pähklid ning ca poole ühest lehtkapsapundist, mis tegi kolmele sööjale salati hinnaks kokku max 2 dollarit.

 

Õhtul kella veerand seitsme paiku läks elekter ära. Varsti tuli telefoni voicemail, et rikkest ollakse teadlikud ning juba homme õhtul kell 9 võime taas valgustatud toas istuda ning õhtuseid uudiseid vaadata. Well... Polnud eriti motiveeriv. Ca kaks tundi hiljem tuli uus voicemail, et tehnikud on juba meie tänavale jõudnud ning on lootust, et juba kell pool 1 öösel võime taas tuled põlema panna. Ning telefonid laadima. Mängisime küünlavalgel sõnamängu (native ja non-native mängisid viiki, muide) ning istusime terrassil. Kella kümne paiku läksime siiski magama ning veel enne kui magama õnnestus jääda, oli elekter tagasi.

Go Blue. Not too bad.

Jah, endiselt küsivad kõik kõigi käest, et kuidas läheb. Üldiselt läheb enamasti hästi (good), vahest mõnel ka suurepäraselt (great). Eile läks TJ Maxxi kassapidajal mitte liiga halvasti (not too bad). Kaalusin, kas peaksin osavõtliku kodanikuna uurima, et mis talle muret teeb ja kas saaks kuidagi abiks olla, aga antisotsiaalne eestlane minus sai võitu ja nii ta oma mitte liiga kehva minemisega sinna jäi.

 

Õhtul astus külaline läbi - suuremat sorti konnapoeg. Meil hetkeks tekkis temaga lahkarvamus, kui ma talle ust lahti hoidsin, et ta rõdule saaks minna ja tema hoopis voodile suuna võttis, aga see pisiasi sai siiski suurema pealejäämisega lahendatud.

Go Blue. Iseteenindus.

Nii. Ma olen kirjutanud Prisma iseteeninduskassadest (easy!) ja Konsumi iseteeninduskassadest (kohutavad!). Nüüd lisan nimekirja ka Krogeri iseteeninduskassad. Täiesti jubedad. Ma tunnen ennast seal nagu mingi Beverly Hillbilly, kes on esimest korda oma maakonnast eesli seljas linna sõitnud ning ei saa mitte millegagi hakkama. Välja näeb ekraan suhteliselt Konsumi oma sarnane, mis, nagu juba mainitud, kujundati tõenäoliselt Netscape Navigatorit silmas pidades. Aga sellest kujunduslikust poolest saab üle ning kõik toimib kuni on vaja hakata puu- ja köögivilju läbi lööma. Aedviljaosakonnas oli ühte sorti avokaadosid, 99 senti tk. Valin menüüst köögiviljad ja sealt avokaadod. Tuleb ette viis avokaadopilti, ühelgi hinda juures pole. Roheline suur avokaado, roheline keskmine avokaado, pruun väike avokaado, Hass keskmine avokaado, Hass suur avokaado. Vaatan oma keskmist kasvu pruuni avokaadot ja vajutan suvalist nuppu. Olgu veelkord öeldud, et saalis ainult ühte sorti avokaadosid oligi. Selgub, et kui ma müüjat tehingu tühistamiseks otsima hakata ei soovi, siis maksan avokaado eest 1.99. Tomatitega on lihtne, neid oli saalis mitu sorti ja jätsin meelde, millist võtsin. Kurkidega on järgmine teema, sest saalis oli kahte sorti - ühed seemneteta ja teised 2 kurki mingi 1.29 eest. Kurgibuttoni alt tuleb umbes 6 erinevat varianti. Valisin taas suvalise ning tundub, et läks õnneks. Banaanide eest maksan vähem kui peaks, aga ma ei viitsi menüüd mööda kolistada, et ökobanaane leida. Samas on hinnavahe liiga väike, et korvata avokaadost tekkinud ülekohut.

 

Otsisin, ikka sealsamas Krogeris kikerherneid. Leidsin ökokikerherned, suur kiri juures, 10 purki 10 dollarit. Ilmselgelt on asi vanuses, aga minu silmad ühe purgi hinda leida ei suutnud. Sama brändi samad kikerherned olid riiul allpool ka soodukaga - neli purki 3.19 eest. Go figure. Kuna julge hundi rind kümmet purki kikerherneid ei söö, panin kümne asemel ikkagi vaid ühe korvi. Kassas selgus, et ühe purgi hind on 1 dollar. Aga hea muidugi, et nad on viitsinud 10 purgi hinna sinna riiulisse kokku lüüa.

 

Ja, et ikka kodumaa kaasas käiks, siis reedel on siin kuskil läheduses Viru Valge ja Vana Tallinna degusteerimine. Mul oligi meelest läinud, kuidas need maitsevad :)

Go Blue. Elu metsas.

Hirve mainisin. Oravaid ka, kes katusel kolistavad, seinu mööda üles ronivad, terrassi mööda jooksevad, üksteist puutüvesid mööda taga ajavad, õue peal kaklevad, piki elektrikaablit kihutavad ja tänaval mulle vastu tulevad. Eile pani üle naabriõue skunk põõsasse.

 

Tõenäoliselt märkisin juba talvel, et siin on kõik suur - köögitehnika (kuumal suvepäeval mahuksin ma vabalt külmkappi ennast jahutama ning ahi võimaldaks ühe soojaga küpsetada prae, millest jätkuks mõnele Aafrika väikeriigile mitmeks lõunaks), autod, toiduportsud, piimakanistrid poes jne. Lisaks sellele on kogu tehnika ka maru võimas. Vajutasin blenderil nuppu, et pähkleid purustada ning väikelennuki mootoriga võrreldava võimsusega blender purustas pähklid hetkega. Ka kikerhernekook pole mul kunagi nii pehme ja siidjas tulnud.

 

Ühtlasi vaatasime ära filmi "What the Health" ning mul on ainult hea meel, et ma liha ei söö. Munade söömist olen ka vähendanud ning kuidagi võiks see õnnestuda ka piimatoodetega. Kohupiimaga siin riigis keeruline ei ole, sest seda siin lihtsalt pole, aga jogurtit ja juustu on siin küll vabalt saadaval...

Go blue. Oravate kiirtee

Hommikuti ärkame selle peale, et oravad liduvad kolinaga mööda katust või vaatavad rõduaknast magamistuppa. Ei mingeid kombeid. Öösiti on ritsikad valjemad kui Elroni rong Tehnika tänaval.

 

Laupäeval hakkasime ca kella viiest grillima ja pool 9 lõpetasime õhtusöögi :) Tulemus üleval pildil. Frittisime mozzarellaga täidetud suvikõrvitsaõisi (itaallased, värisege! tulid paremad kui Roomas või orvietos), grillisime krevette, lõhet ja suvikõrvitsat. Tegime värvilistest tomatitest, mozzarellast, basiilikust ja sidrunikurgist salatit ning magustoiduks grillisime amaretto ja vahtrasiirupiga virsikuid, mida serveerisime vahukoore, vaniljejäätise, mustikate ja granaatõunaseemnetega. Saatjaks kõigele vinho verde. Peaaegu nagu vahemere ääres oleks olnud :)

 

Eile otsustasime pealelõunal matkama minna ning tegime lähikonnas väikese ringi. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis loodus Eesti omast väga ei erine.

 

Aasta tagasi ostsin omale sinised Salomoni X-Screamid, mis tähendab, et aastajagu olen jooksmas käinud. Selle aja jooksul olen:

• jooksnud kolmel kontinendil
• jooksnud seitsmes riigis
• käinud jooksmas 70 korda (kõige vähem detsembris ja jaanuaris)
• kokku läbinud 321,11 km
• teinud 0,008 ringi ümber maakera
• teinud 0,001 reisi kuule
• vahetanud välja kaks varbaküünt
• põletanud 44 burgerit (mida ma isegi tarbinud pole)

Go Blue. Äratus Ann Arboris.

Tahtsin eile peale kohalejõudmist veel ainult dushi all käia, hambad pesta ning magama minna. Otsisin kotist hambaharja (et ülejäänud asjad pakin järgmistel päevadel lahti) kui Scott seisis koti kõrvale ja arvas, et kindlasti on veel midagi, mis ma nüüd kohe lahti tahan pakkida. Võtsin siis mandlišokolaadi karbi välja :)

 

Sissesõidutee ääres seisis eile hirv kui me koju tulime :)

 

Londonist alates oli lennukites koguaeg nii külm, et istusin kas fliisi all või suurde salli keeratult. Kui NYCi lennul vett käidi pakkumas, siis oli see jäävesi ning vahepeal pakuti ooteks jäätist. Ju ühtlustasid temperatuure nii.

 

Minu uus hobi on lugeda kokku, mitut oravat ma päeva jooksul aias või jooksmas käies näen. Hirvede lugemine on hetkel on hold.

24 + 7 tundi. Travel a clock.

Viimased kaks nädalat tegelesin pakkimise asemel valdavalt apteekide külastustega. Tulemus on teisel pildil. Kõik, mida kodus ära ei söönud, pakkisin kaasa. Teemoonaks. Esmaspäeval linna peale läinud hääl pistis teisipäeval taas suure varba ukse vahelt sisse. Sai siiski kaasa.

Esimesel pildil on ka minu tavapärane koht lennukis. Tallinnast minnes istus ette ja taha ja külje peale kamp noori, kellest suur osa esimest korda lendas (õnneks Helsinkist edasi Sloveeniasse, mitte Londonisse). Arutluse all oli näiteks see, et Ryanairiga on kehv lennata, sest see maanduvat alati suure crashiga. Või noh, vähemalt need kaks korda kui etteheidet tegev noormees Ryanairiga üldse lendanud oli. Siis arutati, et kui pikk see lend Tallinnast Helsinkisse on. Üks arvas, et tund aega. Keegi teine ei usukunud, et nii kaua kestab. Aga selgus, et neil on need kõige odavamad piletid, siis on aeglasem lend ka. Õnneks kestis lend siiski vaid 20 minutit. London-NYC otsal vahetasin oma aknaaluse koha (kus ma ei tahtnud istuda) vahekäigu äärde ning sattusin eriti korpulentse ja higi järele haiseva naisterahva kõrvale. Suurema osa ajast kippus ta minu istmele valguma.

Londonis tuli pilet ära registreerida. Selgus, et Finnair oli mulle omaalgatuslikult lemmiklooma (või siis juhtkoera) piletile lisanud. Kuna mul polnud parajasti ühtegi kaasa rabada seal enam, siis kulus American Airlines'i esindajatel kahepeale üle kümne minuti, et nimetatud loom mu piletilt eemaldada ja väravas keegi kahtlustama ei hakkaks, et ma oma hamstri kuhugi ära olen sokutanud. Selle peale tuli taas kiiremini kui Usain Bolt oma parematel päevadel väravasse kihutada. Sooritus päädis ca 10-minutilise köhahooga, peale mida ma küll lootsin, et minu kõrval, ees ja taga jäävad istmed kõik tühjaks, aga paraku selgus, et terve lennuk on välja müüdud. Pileti registreerimisel tehti ka riiki sisenemise intervjuu eelsoojendus. Sain vastata, et mis mul USAs plaanis, kelle juures peatun, mis ta nimi on, kellena töötab ja äkki tean isegi, mis firmas. Teadsin.

JFK immigrationis tuli esmalt ennast masinas tuvastada ning ühtlasi tollideklar täita. Küsimuse juures, kas mul puuvilju, toitu, piimatooteid ja muud huvitavat on kaasas, tekkis mul korra dilemma, et kas ma peaksin oma juustupulgad, kohukese ja porgandid-kurgid deklareerima, aga mäletasin, et eelmine kord arutasime mu lennukist kaasavõetud lõheleiba üsna pikalt ning vajutasin, et pole midagi sellist. Igaks juhuks sõin enne järgmist lendu ära ka. Ühtlasi sain uuesti aru anda, et kuhu ma lähen ja miks seekord nii pikalt (pidasin sobivamaks vastuseks seda, et jaanuaris käisin esimest korda ja nii väga hakkas meeldima, et tulin nüüd kohe pikemalt). Kuna kõik pakikärud on selles kaunis lennujaamas tasulised (aga maksta saab ka krediitkaardiga, mis annab vast mõnevõrra aimu hinnast), siis kooner idabloki esindaja oma nelja koti alt välja ei paistnudki. Pilt nagu India teedelt, kus mootorrattal on terve hõimkond, nende 25 kana, 60 resti mune, uus diivan ja natuke eterniiti katuse parandamiseks.

Aga tulles tagasi terviseteema juurde, siis kõigepealt kruvisin ma ennast esmaspäeva õhtul üles sellega, et otsisin netist nõuandeid nohuga lendamiseks. Enamus nõuandeid oli, et ära lenda. Paarist ülejäänust lugesin välja soovitused, mille täitmiseks tuligi teisipäeval uuesti apteeki siirduda - soetasin midagi ninnapihustamiseks (toimis), midagi sissevõtmiseks (ei tarbinud, otsustasin, et segi ei tarbi) ja survet vähendavad kõrvatropid. Tallinn - Helsinki otsal oli kõik korras, Helsinki - London otsal tundus, et ikka natuke liiga lukku hakkavad kõrvad minema. Ning kui hakkasime maanduma New Yorgis, otsustasin, et katsetan neid kalleid kõrvatroppe. Tulemuseks oli lennukist mahaminnes tummfilm ning intervjuuküsimuste lugemine huultelt ning tunnetuslik lähenemine (pakkusin huupi, mida ta võis küsida). Kui hiljem kuulmine jupikaupa tagasi hakkas tulema, siis enne ragises nagu need vanad raadiod, kus tuli nuppu kruvides kanalit otsida.

Kaks viimast lendu, New York - Boston ja Boston - Detroit olid odavlennufirmaga JetBlue. Odavlennufirma pardale oli võimalik võtta suuremat pagasit kui ma ära andsin, lisaks oli igal lubatud kahe kotiga tulla. Pardal oli tasuta wifi ja jalaruumi oli rohkem kui American Airlines'i London - New York lennul. Ühtlasi märkasin, et lennukites vett tellides saab minipudeli, samas cocat, mahla vmt tellides saad pooleliitrise plekkpurgi. Go figure.

Detroidi lennujaama pagasiala oli avatud kõigile soovijatele, tänavalt sai rahulikult sisse - välja jalutada. Nii mitmedki taaskohtumised leidsid aset just pagasilindi kõrval :)

Siis kui ma šokolaadipoes käin

Käisin juuksuris. Kuna sellel tütarlapsel, kelle juures ma viimati käisin, oli parajasti puhkus, lasin ühe teise juurde aja panna. Sattus selline vingus olekuga tädi. Mitte, et telefonis selle eest hoiatatud oleks, onju. Palusin otsad ära lõigata.
Juuksur: Kas pesta ka vaja?
Mina: Ei ole.
J: Kas midagi peas on?
M: Ei ole.
J: Lakki näiteks?
M. Ei ole, ma ei kasuta lakki. Midagi ei ole.
J: Sest lakk nüristab kääre.
M: ...
Hakkas lõikama. 5 minutit hiljem:
J: Ikka oleks pidanud pesema. Kuna te viimati pesite?
M: Eile õhtul (kell oli parajasti 11:10 ja ma olin just eelmisel õhtul poole nelja ringis pesnud. Võimalik, et kiirustamise tõttu šampooni natuke halvasti välja pesnud).
J: Tõsi või? Oleks arvanud, et pikemat aega pole pesnud.
M: Jah (+selgitasin šampooniasja). Ma nagunii pesen iga päev.
J: Hmmm.
Natuke hiljem:
J: Mis šampooni te kasutate?
M: Al Verde omi.
J (pole neist kuulnudki): Võib-olla peaks šampooni vahetama?
Seletan uuesti seda väljaloputamise osa. Ja ei saa ise küll aru, et mu juuksed kuskil pesemata tunduks...
Lähen maksma ja ulatan kaardi.
J: Sularaha.
M: Ma siis pean Kristiine juurde tooma minema, mul pole nii palju.
Juuksur noogutab.
M: Aga ma olen siin varem saanud kaardiga maksta ja kodulehel ei jäänud ka silma, et nüüd ainult sularaha.
J: Saabki kaardiga ka maksta, aga sularaha on eelistatud.
Ulatan kaardi.
Needless to say, et Kamibi salongi ma rohkem ei lähe. Isegi selle siniste juustega toreda juuksuri juurde kui ta kunagi peaks puhkuselt naasema.

Aprillist alates kauplesin Karu Talu šokolaadipoepidajat, et ta teeks karamelliseeritud mandlitega šokolaadi. Koguseg lubas, aga teod ei jõudnud järele. Tegin siis nüüd juuli lõpus viimase katse ja ütlesin, et hädasti oleks Ameerika jaoks vaja, siis sain neljapäeval pildi, kuidas mu tahvlid jahtuvad. Imeline. Reedel käisin järel (vaata pilti, kotis on ainult šokolaadipoe saak).

Saolarises mingis kohvikus hakkas MyChefi reklaam silma. Tõesti kiire, kui Tallinna-suuruses linnas keskmiselt 47 minuga toidu kätte saad :D

Heal lapsel mitu nime

Käisime Pudelis kolmapäeval. Või pigem Pudeli terrassil. Ettenägelikult oli mul sulejope taas kotis, mille ma ka piisavalt varajasel õhtutunnil juba selga ajasin. Sellele vaatamata olen reedest saadik saanud nohu ja kurguvalu ravida.

Et Prisma tundub oma puu- ja köögiviljad kuskilt laojääkidest ostvat, pole mulle ammu enam uudis. Ega ka mitte see, et pühapäeva õhtul poodi minnes on suure tõenäosusega läbi müüdud suurem osa piimatooteid. Aga see, et täna vaatasid vastu tühjad riiulid seal, kus nad oleks võinud majapidamisšvamme täis olla või, et prügikotiriiulis oli saada vaid neid koledaid musti ning värvilisi ja lõhnavaid (kas te teadsite, et toodetakse sellist asja nagu roosi- ning õunalõhnaline prügikott?) prügikotte ning kõrvalvahes vaid kahte sorti tualettpaberit (üks hall, mis nägi välja kui korduvkasutatu ning teine mingi lõhnav) ei olnud mitte ootuspärane.

Pildil on Haselnusskugelid šokolaadiglasuuriga. Ehk Saksa Weihnachtsplätzchenid. Ehk saksapärased jõuluküpsised. Ettevalmistus jõuludeks ei saa kunagi liiga vara alata. Eriti kui nimetatud tähtpäev on juba nelja kuu pärast. Aga tegelikult ei maitse need imelised küpsised üldse jõululikult vaid on pigem nagu martsipan.

Vaja läheb:
3 munavalget
225gr roosuhkrut
380 grammi jahvatatud metspähkleid
80 grammi tumedat šokolaadi

Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa jaokaupa suhkur. Vahusta ühtlaseks. Lisa pähklid ning sega korralikult läbi. Jäta vähemalt kolmeks tunniks või üleöö külmkappi.

Pane ahi 150 kraadi juurde sooja ning veereta taignast kuulikesed (tuleb ca 40 või oleneb kui suured teed). Laota ahjupannile ning suru pisut lapikuks. Küpseta ca 12 minutit.

Lase jahtuda ning kasta seejärel sulašokolaadi sisse. Lase enne serveerimist veel ca pool tundi jahedas seista.

Loomaaeda ja kohvikusse

Gerli ja Saskia olid kolm päeva külas. Loomaaias käisid, poodides käisime ka, randa ei jõudnudki. Uiske polnud kaasas ja ilma oleks mage lihtsalt liugu lasta.

Lisaks Rataskaevu 16le (vaata neljast pilti) käisime ka Blissis (vaata bataadifriikatega pilti). Võtsin seal magustoiduks erinevaid kohupiimakreeme ning olin sunnitud ettekandja tähelepanu sellele juhtima, et minu meelest oli mustikakreem käärinud. Taldrik viidi ära ning mõni minut hiljem kui me just püsti ja liikuma hakkamas, tuli ettekandja, vabandas ette ja taha ning pakkus kompensatsiooniks kohvi või kooki. Kuna me juba minemas, siis võtsime hoopis Saskiale ühe kõrrejoogi teele kaasa :)

Ühtlasi avastasime vanalinnas kõndides merevaigust (või villast või linased) karvased kaisuloomad. Noh, nagu autentsed kohalikud suveniirid siis vist.

Woolish vol. 2. Gerli tahtis omale kampsi. Seal olla (taas) allahindlus. Aga läks kuidagi nii, et Gerli tuli välja ilma kampsita ja minul on nüüd kapis uus kampsun.