Käisime mõned nädalad tagasi Hellas Hundis. Jeremy ja Ericuga. Ettekandja tõi menüüd, usutavasti tervitas, aga ükski teine lihas selles mornivõitu näos ei liikunud. Ootasime, kuni ta oli omadega piisavalt kaugel ning arutasime omavahel seda kohalikku teeninduskultuuri või -kultuuritust. Toitu tuues tütarlaps juba naeratas, noh, nagu Toots, nii mokaotsast kui Teele teda põsest näpistas. Ja kui siis pool tundi hiljem Eric magustoitude kohta uuris, sest ta ei suutnud juustukoogi ja brownie vahel valida ning küsis nõu, siis selle peale teatas tütarlaps, suu kõrvuni, et "I'd take brownie, I'm a sweet girl, I like sweet things". Ehk lugu sellest, kuidas piprast suhkur sai. Selline eriliselt magus.
Uuskasutuskeskuses maikuus võttis kassapidaja poole saali nähes (ja kuuldes) valjuhäälselt ühe vabatahtliku läbi, kes oli kaupa kuidagi valesti vastu võtnud. Nüüd teavad kõik tolle päeva külastajad, et toodud kraami suurust/kaalu ei tohi teiste kuuldes kommenteerida, aga vabatahtliku peale häält tõsta kõikide külastajate kuuldes küll.
Juunikuus on siiani olnud üks päev selline, kus ma sain terve päeva kleidiväel väljas olla. Ja ühel päeval sain kanda kleiti, nii, et jakk oli peal. Ülejäänud aja olen käinud pikkade pükste ja soojade kampsunitega. Sulejope kotis kaasas selleks puhuks kui päike majade taha kaob ja enam peale ei paista. Sulejope on seal kõrvuti vihmavarjuga. Peaks ka soojad Helly Hanseni talvesaapad käepärast hoidma.
Kuuldavasti ei luba homme algav laulu- ja tantsupidu oma peole võõraid droone. Mulle isiklikult meeldiks kui droonid üleüldse ära keelataks. Eriti selle drooni valguses, mis talvel Koh Lantal umbes kuus korda üritas mu palmi alla ronida, kui ma seal bikiinide väel raamatut lugesin. Võimalik, et ta oleks väsimatult oma katsetusi jätkanud, aga ma siis läksin tuppa lugema.
Pildil on Truffes tellitud magustoit "Värsked marjad vaniljekastmes". Ma tegelikult kujutasin ette, et saan palju marju, millele on natuke vaniljekastet peale valatud, aga nagu pildilt näha, siis tegelikult on kõik nagu lubatud: kausitäis magusat vaniljekastet, kuhu on paar marja sisse hakitud...
Uuskasutuskeskuses maikuus võttis kassapidaja poole saali nähes (ja kuuldes) valjuhäälselt ühe vabatahtliku läbi, kes oli kaupa kuidagi valesti vastu võtnud. Nüüd teavad kõik tolle päeva külastajad, et toodud kraami suurust/kaalu ei tohi teiste kuuldes kommenteerida, aga vabatahtliku peale häält tõsta kõikide külastajate kuuldes küll.
Juunikuus on siiani olnud üks päev selline, kus ma sain terve päeva kleidiväel väljas olla. Ja ühel päeval sain kanda kleiti, nii, et jakk oli peal. Ülejäänud aja olen käinud pikkade pükste ja soojade kampsunitega. Sulejope kotis kaasas selleks puhuks kui päike majade taha kaob ja enam peale ei paista. Sulejope on seal kõrvuti vihmavarjuga. Peaks ka soojad Helly Hanseni talvesaapad käepärast hoidma.
Kuuldavasti ei luba homme algav laulu- ja tantsupidu oma peole võõraid droone. Mulle isiklikult meeldiks kui droonid üleüldse ära keelataks. Eriti selle drooni valguses, mis talvel Koh Lantal umbes kuus korda üritas mu palmi alla ronida, kui ma seal bikiinide väel raamatut lugesin. Võimalik, et ta oleks väsimatult oma katsetusi jätkanud, aga ma siis läksin tuppa lugema.
Pildil on Truffes tellitud magustoit "Värsked marjad vaniljekastmes". Ma tegelikult kujutasin ette, et saan palju marju, millele on natuke vaniljekastet peale valatud, aga nagu pildilt näha, siis tegelikult on kõik nagu lubatud: kausitäis magusat vaniljekastet, kuhu on paar marja sisse hakitud...
Selline positiivne postitus palavasse ja lõõskava päikesega suveilma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar