Kella kolmeks öösel oli pandud esimene (ja ka ainus, sest mina oma pealelõunasele poolekolmesele lennule otseselt ei kartnud sisse magada) äratus ning pool neli suundus Scott lennujaama. Magasin edasi. Seitsmeni. Ikkagi laupäev ju.
Hotellil on seitse korrust, kus esimesest kuuendani on toad ja seitsmendal on restoran. Meie olime neljandal. Hommikusööki sai seitsmendal. Lift sõidab kuuendani. Või nii ma optimistlikult arvasin, kui lifti ette tellisin ja number kuut vajutasin. Selgus, et neljandalt saab liftiga ainult alla, retseptsiooni. Kuhu lift ka ilma minuga üle täpsustamata suuna võttis. Sealt on sama liftiga võimalik sõita kuuendale. Kust siis tuleb viimane korrus jalgsi minna. Kuna hotellipersonalile jäi mulje, et turist ei saa sellisest logistikast hästi aru, siis retseptsioonist üles sõitmiseks tuli üks neist igaks juhuks minuga kaasa. Noh, et ma ei tea, mis korrusele selle liftiga ära ei eksiks.
Vaatasin kella, et mul on veel aega teha ring turul ning Sultanahmedis ja võtsin suuna teisele poole jõge. Astusin sisse sobivasse maiustustepoodi ning abivalmis noormees hakkas joonelt mulle nii maiustusi proovida pakkuma kui ka karpi laduma. Et olla kindel, et maadam ikka parima valiku teeb, rabas ta pidevalt mul käest ning vedas nende kõige maitsvamate kommide juurde. Korduvalt ka "kogemata" mu muude kehaosade vastu minnes. Ükskõik kui otsekohese ütlemisega ma muidu ka olen, aga ainsa naise ja naissoost turistina meestekeskses moslemiriigis, kus ümberringi ainult meesmüüjad paistsidki, tundus olevat mõistlikum talle mitte öelda, kuhu ta oma käed pigem panna võiks.
Lennukis, loomulikult, polnud mingit infot selle kohta, et ma peaksin baklažaani asemel banaani saama ning nii saingi järjekordse portsu riisi munataimega. Vähemalt polnud see kana, mis ülejäänutele ainus valik oli.
Kodune vannitoakaal vaatas mind üsna etteheitva näoga kui ma kogu selle pasta ja pizza järel talle peale astusin. Kui ta rääkida oskaks, oleks ma tõenäoliselt kuulnud väljendeid nagu "Free Willy" ja "ükshaaval". Samas, korrektsuse huvides olgu mainitud, et mina vaatasin kaalu ja seda numbrit ta ekraanil sama etteheitvalt.
Hotellil on seitse korrust, kus esimesest kuuendani on toad ja seitsmendal on restoran. Meie olime neljandal. Hommikusööki sai seitsmendal. Lift sõidab kuuendani. Või nii ma optimistlikult arvasin, kui lifti ette tellisin ja number kuut vajutasin. Selgus, et neljandalt saab liftiga ainult alla, retseptsiooni. Kuhu lift ka ilma minuga üle täpsustamata suuna võttis. Sealt on sama liftiga võimalik sõita kuuendale. Kust siis tuleb viimane korrus jalgsi minna. Kuna hotellipersonalile jäi mulje, et turist ei saa sellisest logistikast hästi aru, siis retseptsioonist üles sõitmiseks tuli üks neist igaks juhuks minuga kaasa. Noh, et ma ei tea, mis korrusele selle liftiga ära ei eksiks.
Vaatasin kella, et mul on veel aega teha ring turul ning Sultanahmedis ja võtsin suuna teisele poole jõge. Astusin sisse sobivasse maiustustepoodi ning abivalmis noormees hakkas joonelt mulle nii maiustusi proovida pakkuma kui ka karpi laduma. Et olla kindel, et maadam ikka parima valiku teeb, rabas ta pidevalt mul käest ning vedas nende kõige maitsvamate kommide juurde. Korduvalt ka "kogemata" mu muude kehaosade vastu minnes. Ükskõik kui otsekohese ütlemisega ma muidu ka olen, aga ainsa naise ja naissoost turistina meestekeskses moslemiriigis, kus ümberringi ainult meesmüüjad paistsidki, tundus olevat mõistlikum talle mitte öelda, kuhu ta oma käed pigem panna võiks.
Lennukis, loomulikult, polnud mingit infot selle kohta, et ma peaksin baklažaani asemel banaani saama ning nii saingi järjekordse portsu riisi munataimega. Vähemalt polnud see kana, mis ülejäänutele ainus valik oli.
Kodune vannitoakaal vaatas mind üsna etteheitva näoga kui ma kogu selle pasta ja pizza järel talle peale astusin. Kui ta rääkida oskaks, oleks ma tõenäoliselt kuulnud väljendeid nagu "Free Willy" ja "ükshaaval". Samas, korrektsuse huvides olgu mainitud, et mina vaatasin kaalu ja seda numbrit ta ekraanil sama etteheitvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar