Kui me tavaliselt jouame soogikohtadesse siis kui hommikusoogiaeg ammu labi on ja lauad-letid koristatud, siis tana olime nii varajased, et hommikusooki ei olnud veel serveerima hakatudki. Tegime ringi bussijaama juures oleval turul ning taiendasime oma banaanivarusid. Banaanid on siin imelised ja neid on kymneid eri sorte ulatutes poidlasuurustest kasivarre mootu isenditeni. Ja nad on pehmed, sametise tekstuuriga ja maitsega magusast varskendava hapukani.
Oh, hekki. Oleks pidanud usaldama internetist loetut, et koige lihtsam on Tanah Ratasse saada labi KL-i. Selle asemel votsime kuulda turismiinfo tootajat, kes ytles, et sinna saab labi Tapahi. Yeah, right. Lubatud nelja tunni asemel (siis oleks toesti joudnud ka Tapah - Tanah Rata bussile) soitis meie oma 5,5 tundi ning tegi selle aja sees kolm pooletunnist peatust. Iga kord kinnitades, et "5 minutit" voi "2 minutit". Ja kui me Tapahis hakkasime maha minema, siis naitas oma kella peale ja karjus, et tal on kiire. Anyhow, saime maha ja selgus, et koik bussid olid tanaseks lainud. Aga noh, olgem ausad, raha eest saab koike. Ka suure bussi ukse ette ja sellega soovitud kohta.
Soit Tanah Ratasse kulges mooda magist serpentiini ning juht kujutas omale suurema osa ajast ette, et on vormelirajal. Aga kohale saime :) Valisime homseks ekskursiooni, soime ohtust ning laksime tuppa raamatuid lugema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar