Raamatukuu veebruar 2011

Bill Bryson - I'm a Stranger Here Myself: Notes on Returning to America After 20 Years Away
Victoria Thompson - Murder in Little Italy
Robert P. Parker - A Savage Place
Tara Janzen - Crazy Sweet
Dick Francis - Longshot
Nicholas Sparks - At First Sight

I'm a stranger here myself

Bill Bryson - I'm a Stranger Here Myself: Notes on Returning to America After 20 Years Away

Bill Brysoni kahe aasta jooksul kirjutatud kolumnide kogu, milles ta nii kirjeldab kui kritiseerib Ameerika elustiili. Ja teeb seda enamasti läbi huumoriprisma.

Lood olid head ja kerged lugeda (eriti reisil olles), mitmed pakkusid temaatika mõttes äratundmis- ja kaasaelamisrõõmu, mitmed uusi lähenemisnurki.

Porno vaatamine on keelatud

Pyhapäeva hommikul on Ciudad de Mexico nii välja surnud, et oma hommikust kohvi piimaga otsiv turist voib lihtsalt nälga jääda :) Lounast hakkab linn ärkama ning peale seda on juba tänavad täis rahvamasse.

Turud on laienenud ning tavapärase paari kuni kymnekonna leti asemel on terved pargid ja väljakud täis käsitöö-, hiina nodi, toidu- ja maiustuselette ning erinevaid artiste. On indiaanlasi ja maiasid. Poletatakse viirukit ja puitu ning pannakse kaarte.

Ilm on endiselt palav. Samal ajal kui mina higistan lyhikeste pykste ja plätudega, kannavad kohalikud saapaid ning on oma sylelapsed korralikult tekkide sisse mässinud.

Siinsete telekavaatajate absoluutsed lemmikud on teleturg ning Ladina-Ameerika seebiooperid. Molema jaoks tunduvad olevat täiesti eraldi kanalid. Samas ei ole laiatarbekanalite hulgas "täiskasvanute" kanaleid, mis on toenäoliselt tinginud selle, et mitmed avalikud internetikohvikud on seinale pannud sildi, mis keelavad seal arvutis porno vaatamise.

Kuigi ma ei suuda enam ammu taluda kombinatsiooni korbenud oli ja maisijahu lohnast, armastan ma endiselt kohalikku kööki selle lihtsuses ja suurepärastes maitseelamustes. Eile ohtul käisime "taco-konveieris". Muudmoodi ei oska ma seda nimetada :) Värsked tacod tulid otse lindilt, juurde sai tellida koike aedviljast ja lihast mereandide ja sulatatud juustuni. Oli krevetikokteili ja otseloomulikult serveeriti koik rohke laimiga.

Eile oli ka see päev, kus ma yle väga pika aja enam-vähem head kohvi sain - Coyoacan on täis värsket kohvilohna ja erinevaid kohvikuid :)

San Cristobal de las Casas

Siit linnast on kahju lahkuda. Nii linna kui inimeste parast. Kuigi ma olen selle reisi jooksul kohanud palju imelisi inimesi, on Jose Luis ja tema maja midagi täiesti erilist.

San Cristobal de las Casas on imearmas magilinn vaikeste varviliste majadega. Nii palju varve ei ole ma kohanud yheski teises linnas. Neil tanavatel voib loputult ringi jalutada ja iga kord midagi uut leida.

Laupaeva ohtul La Clave del Soli kohale joudes oli BBQ juba kaimas. Ysna kohe sai kokku lepitud ka Chamula kylastamine koos Maarja, Jamesi, Chrisi ja Toddiga jargmisel paeval.

Kuna oli pyhapaev, siis oli Chamulas turupaev. Myydi koike - kasutatud riietest kuni magusate mangodeni. Myyjad kandsid enamasti traditsioonilisi rahvariideid ning esimest korda reisi jooksul puutusin kokku kerjavate lastega. Ohtul veel vaike ring San Cristobal de las Casas`es, sest ilm oli natuke vihmane (loe: vahepeal sadas kui oavarrest ning kohati tuli kondida pahkluuni vees). Turult kotitais avokaadosid guacamole jaoks ja teine kotitais mangosid, mida ei saa kunagi liiga palju olla.

Jargmisel paeval soime hommikust kohas, kus meist said siinviibimise ajaks pysikliendid ning laksime seejarel Jose Luisi, Mike`i ja Emilyga linna peale. Paike paistis ning linn oli endiselt imetore. Jalutasime tanavatel ja turgudel, ostsime ohtuks planeeritud BBQ jaoks toiduaineid. Nagu tavaliselt, ei suutnud ma ara oelda, kui keegi mulle midagi pakkuma tuleb ning ostsin yhe toreda kirju olasalli.

Ohtune BBQ kujunes suuremaks peoks, kus oli lopuks ca 20 inimest. Prantsuse tydrukuid, kes sealsamas aia taga hipibussis elavad, vaadates tundus, et me peaksime veel kovasti oma garderoobiga tegelema :) Aga liha - kala - zuccini - oad - magusad kartulid jm onnestusid superhasti.

Teisipaevaks olid meil tuurid planeeritud. Tee Sumidero kanjonisse laks nii allamage, et vottis korvad lukku ja jattis lukku veel paariks tunniks. Kanjon ise oli muljetavaldav, lisaks tehti peatusi naitamaks krokodille, ahve ja linde.

Oi, kahju on siit ara minna. Kui ma kunagi tagasi tulen, siis San Cristobal de las Casas on kindlasti koht, kuhu ma jaan pikemaks :)

Ettevalmistus Everesti vallutamiseks

Koige suuremaks katsumuseks Taxcos osutus hommikuti khvi hankimine. Esimesel hommikul pika otsimise peale leitud kohas joodud kohv jai koos Chetumali cappucinoga viimast kohta jagama. Lisaks olid pool 11 hommikul otsas koik hommikusöögid peale munade. Teisel hommikul sinna enam seega tagasi ei lainud. Ning kohviku otsimine vottis veel kauem aega. Kohas nimega "Buena Vista" (nagu seal linnas yldse saaks olla teisi korruseid, millel poleks ilusat vaadet) joodud kohv oli ootusparaselt taiesti Mehhiko keskmine. Tana hommikul oli eriti kiire, sest buss valjus juba kell yheksa. Ning, et mitte asjatult otsida, tundus vastuvoetav mote minna tagasi esimese hommiku kohta, mis asus teadaolevatest koige lahemal. Kell pool kaheksa viibutati seal vaid seebist tanavaharja (jah, nad pesevad oma tanavaid seebiveega) ning ei mingit kohvi (meenutagem, et kaks paeva varem oli pool 11 koik juba otsas). Kuna ka saiu polnud nii varajasel tunnil kuskil saada, tuli piirduda coca ja kahe vordlemisi viletsa teraviljabatooniga.

Efraini kohvikus oli kyll kohv ja isegi korralik kohvimasin, aga ohtul kell kuus (kui ta kohviku avab) tundub hommikukohvi jaoks natuke liiga hiline aeg.

Seda ma olen maininud, et tanavad on siin linnas pigem vertikaalis kui horisontaalis? Linna korgeimas tipus on Kristuse kuju. Poolel teel sinna on Neitsi Guadalupe. Olgu öeldud, et Neitsi Guadalupe oli seal enne Kristust :) Aga peale Neitsi Guadalupeni ronimist voib Mount Everesti rahulikult ette votta. Tugev eeltrenn on tehtud :) Olgu veel lisatud, et maest allatulek pole lihtsam kui ylesminek - munakivid on peegelsiledaks kulunud. Nii, et kui ylesminnes on hing niidiga kaelas, siis allatulles tuleb hinge kinni hoida ja ettevaatlikult seinaaari mööda kaia.

Lisaks tuleb ara mainida, kuidas siin riigis maksumaksja raha kulutatakse. Efraini kohviku rodult avaneb vaade Palacio Municipalile. Koigepealt soitis eile ohtul ette yks politseiauto ning majaesise piirasid sisse 5-6 suurte relvadega varustatud politseinikku. Natukese aja parast lisandus veel teine autotais. Selgus, et majas on keegi korgem valitsusametnik naisega, kes pole ta seaduslik abikaasa. Viimane aga oli maja ees :) Seega korraldati suurem show politsei ja relvadega, lootuses, et naine oma valvepositsioonilt lahkuks. Aga naine polnud nork ning tsirkus kestis yle tunni aja. Loppu me ei nainudki, aga kuna suuremat kisa kuulda ei olnud, siis loodetavasti jaid koik ellu ja terveks :)

Mehhiklased on teatavasti vaga emotsionaalsed inimesed. Kui nad satuvad situatsiooni, kus oleks kellelegi oma seisukohta vaja avaldada (loe: kedagi soimata), aga mingil pohjusel seda sonadga teha ei saa (naiteks soidavad molemad asjaosalised erinevates autodes), siis selle jaoks on siin teatava rytmi voi viisiga vilistamine (autos olles signaalitamine). Yks viis/rytm tahendab "chinga tu madre" /f*** ur mother/, natuke teistsugune vastuseks "yours first". Lihtsalt, et vilistamisega tasub siin ettevaatlik olla :)

Köögitöölisena Mehhikos

Kuidagi juhtus nii, et peale koskede kylastamist sattusime tana Efraini kohviku kööki appi ning mina praadisin ohtu jooksul toenaoliselt vahemalt sadakond crepes`i. Yldiselt oli vabatahtlike osakaal tana suurem kui palgatöötajate oma :)

Oh, Taxcos on keeruline, mugava ja araostetava turisti elu on raskeks tehtud. Kitsad munakivitanavad on tais poode imeliste ehete, helmeste, pontshode ja muude suveniiridega. Ja ebaausa kaubandusvottena kasutatakse siin vaikeseid lapsi. Kuidas sa ikka mööda lahed kui paariaastane poiss ytleb, et "solamente 10 pesos" (ainult kymme peesot) voi kysib, et "esto te no gustas?" (kas see sulle ei meeldi?). Viimane kysimus on omal kohal eriti parast seda kui ma tal niigi pool letti tyhjaks olen ostnud.

Que bien, que bien

Pealkiri on parit meie eileohtuselt saatjalt, kes meile seda pidevalt korrutas ("Kui hea, kui hea" /et ta meiega kokku sai/).

Mexico City lounabussiterminal on karmima turvakontrolliga kui oli eile Chetumali lennujaam. Seal koigepealt kaaluti pagas, siis tuli see ise tassida turvakontrolli, kus turvamese koti lahti tegi ning natuke sees sobras. Seejarel lasti kott veel mingi puhuriga yle (narkokontroll?). Peale seda laks siis see araantav pagas oma teed ning ise koos kasipagasiga tavalisse turvakontrolli. Muide, koiki suuri kotte ei kontrollitudki yle, enne kontrolli tuli vajutada nuppu ning soltuvalt sellest, kas tuli punane voi roheline tuli, laks pagas kas katsumisele voi otse lennukisse. Kasipagasi kontrolli oli ka pigem symboolne - me molemad laksime sealt labi tais veepudelitega. Tegelikult oli see meie poolt taiesti tahtmatu liigutus, sest me ei osanud arvestada, et peale pagasi araandmist enam terminali avatud alasse (ja poodi) ei saa. Peale kasipagasi kontrolli tuli vaid ootesaal toolide ja paari prygikastiga. Kea tualetti tahtis, pidi uuesti turvakontrolli labima.

Mexico City bussiterminal Sur´is paasevad piletita persoonid vaid ootesaali. Sealt edasi busside juurde lastakse vaid need, kellel on pilet. Ja needki koige rohkem 10 minutit enne bussi valjumist. Araantav pagas margistatakse ning bussi voetav pagas vaadatakse enne bussi lubamist labi. Moned reisijad ka katsuti labi.

Ultramoodsas bussis on suured istmevahed ning seal naidati filmi. Filmiga samal ajal mangis juhil ka raadio umbes sama kovasti ning filmitekst jooksis paralleelselt uudiste ja Whitney Houstoniga. Esimest korda soitsin bussis, kus olid eraldi tualetid meestele ja naistele. Aga neil kurvilistel magiteedel oleks pigem metsapeatust eelistanud, bussis liikumine oli vordlemisi raskendatud :)

Hobedapealinnas

Taxco on imeliselt paigutunud orgu ja uskumatult korgelt maekylgedele. Yhe mae tipus on Kristuse kuju, temast monevorra madalamal Guadalupe Neitsi. Lisaks on linnavaated kaunistatud mitmete kirikute ja Zocaloga. Kuid eriliseks teevad selle linna kitsad tanavad, mis suuremalt jaolt kulgevad pystloodis. Ja uskuge, see linn on vaga korge :) Samas on tegemist linnaga, kus taksodel on linnasisene fikstasu 16 peesot (ca yks euro) soidu eest.

Taxco on hobedapealinn. Siin on lugematu arv hobeehete poode. Lisaks neile on siin mitmeid helmepoode (eile ohtul avastasime Mexico Cityst terve helmekvartali).

Valentinipaeva eri

Gaili: "Aga akki naeme Mexico Citys Angelitot?"

Helena: "Ole moistlik, kui suur on toenaosus, et me 22 miljoni elanikuga linnas kohtame kaks korda yhte ja sama inimest?"

Nyyd voib oelda, et toenaosus on suur. Aga algusest :)

Kui ma 2. veebruaril poe ees aega parajaks tegin ja ootasin, et Helena valja tuleks, lahenes mulle minust ca kymme aastat noorem tyyp ja kysis ega mul tuld pole. Mul polnud. Siis hakkas koiksugu muid asju kysima ja raakima ja lopuks sokutas mulle oma meiliaadressi, et kui me tagasi Mexico Citys, siis temaga yhendust votaks ja salsaklubidesse laheks. Seda me ei teinud. Ja tana kui vaatasime hotelle, kysiti meilt yhe hotelli ees jalle tuld. Vaatasime tyybile otsa... ja tegemist sellesama Angelitoga. Igal juhul yritasime sealt kiirelt minema saada :)

Tana on siin valentinipaev. Koik poed ja restod on kaunistatud, nii mehed kui naised konnivad ringi ohupallide, pehmete loomade ja lilledega. Etteruttavalt olgu oeldud, et ka meie kondisime hotelli tagasi lillega. Aga tegelikult tundub, et valentinipaev on uue aasta jarel olulisim tahtpaev. Sest igal pool on pidu ja ohupallid.

Ja endiselt on linn tais mehi, kes koik meiega suhtlevad. Ca 500 meetrit enne hotelli hakkas meiega kaasas kaima yks meesterahvas, kes kordas pidevalt kui hea meel tal meiega kohtuda on. Kuna me tema parast keerasime valest tanavast ara (ta kinnitas, et teab, kus Viini tanav on ja saadab meid ara, aga ei teadnud ta midagi), siis meil eriti hea meel polnud. Roosi saime ka temalt.

Paeval saime tuttavaks Juaniga. Tema opib keeli ja kolib varsti Oaxacasse. Tema meiliaadress on mul ka olemas. Erinevalt teistest kandis ta ylikonda ja oli enam-vahem meievanune :D

Nii, et nii palju mehi sattus meie tanasesse, vaga olulisse tahtpaeva. Edaspidi vastame koikidele meestele vaid eesti keeles.

Grupireisiroomud

Mulle meenutati taas, miks ma ei suuda grupireise taluda.

Hommik San Ignacios algas vihmaga nagu ikka. Kuna pigem udutas kui sadas, siis taksot ei tellinud ning jalutasin tavaparased kaheksa minutit kesklinna. Ootamatult selgus, et on pyhapaeva hommik nong peale kiriku suurtmidagi avatud ei olnud.

Pool 10 startisime Guatemala piiri suunas, kus tuli bussi oodata poole 12ni. Seejarel algas soit paevinainud minibussiga labi Belize Mehhiko piiri suunas. Belize linnani oli koik korras ja pysisime graafikus. Ca poolel teel sealt piirile lagunes buss ara. Vaidetavalt oli kytuses vesi ning juht asus ysna vaevumargatava entusiasmiga filtrit puhastama. Meie shoppasime teeaarses putkas, vedelesime niisama ning mina tegin kohalikest lastest pilti. Siis tuli bussijuht bussi alt valja ning kutsus meessoost reisijad (ta tegelikult sugu ei tapsustanud, aga ma eeldan, et ta naisi siiski silmas ei pidanud) bussi lykkama. Selle peale jooksid koik oma fotokate jarele. Kui suurem osa mehi oli ennast bussi taha sattinud, tegi teine samapalju seltskonda pilti. Lykkamise peale buss korra koikus ning mehed naasesid poolelijaanud tegevuste juurde. Ca tunni aja parast hakkas tunduma, et progressi siiski ei paista ning kannatamatumad hakkasid alternatiivseid lahendusi otsima. Meie kaheksakesi sokutasime ennast moodasoitva auto kasti ning saime jargmisse linna, Orange Walk´i. Sealt rentisime mikrobussi kuni piirini. Meid kaheksakesi paigutati sujuvalt kuuekohalisse bussi.

Siinkohal algaski grupireis, mida mul on suhteliselt raske taluda. Kui buss oli tangitud ning juht juba yhe jalaga bussis, leidis yks Kanada mees, et nyyd on koige oigem aeg minna tanklasse ollevarusid taiendama. Seejarel tundis yks teine vajadust kylastada tualetti. Kui me lopuks liikuma saime, pakkus Kanada tyyp lahkelt juhile ka olut, mille viimane vastutulelikult vastu vottis. Kui see otsa sai, pistis kanadalane talle kohe uue pihku. Aga siis hakkasid kanadalase ollevarud vahenema ning ta soovis varude taiendamise peatust. Hakkasime otsima kohta, kust oleks voimalik olut osta. Kui selle peale sakslased kisa tostsid, jaeti plaan onneks katki.

Ca kolmetunnise hilinemisega joudsime lopuks Chetumali. 700 meetrit enne bussijaama tekkis tungiv vajadus votta kytust, mille peale kohalejoudes yks sakslane juhi hispaania keeles labi soimas. Juht omakorda lykkas kogu vastutuse korgemate joudude kaela.

Pannisoojad tortillad

Ma luban, et opin tortillade tegemise ara. Sest tanaste "kokanduskursuste" kaigus, kui Lucas mind oma soprade juurde koju viis, sain esimest korda ise teha ja syya pannisooja tortillat. Natukese voi ja varske oapastaga.

Tegelikult sai koik alguse sellest, et Ben arvas, et oleks hea mote kui keegi opetaks mind kookospiimaga leiba tegema. Naiteks moni Lucase sober. Ja nii me selle sobra kooki pealelounal sattusimegi.Tegema magusaid ja imeliselt lohnavaid kookospiimaleibu. Ja kuna ma naitasin kohaliku koogi osas suurt huvi yles, kutsus perenaine meid ohtuks tagasi kui ta valmistab tortillasid, tostadasid, empanadasid ja veel midagi, mille nime ma ei suuda meenutada.

Aga ma kinnitan, et pannisoe tortilla on midagi nii head, et ma vahemalt katsetan isetegemist. Retsept on olemas :)

Leavin', honey?

Ok, hommikuti on tore, kui koik teretavad ja ilusat paeva soovivad. Paeval ka. Aga ohtusel ajal lisandub teretamisele ka kas lihaturg (kohalikud mehed peavad ennast igati esinduslikuks saagiks, kelle yle iga naine onnelik peaks olema) voi siis tungiv kutse tulla kas kaupa tegema voi lobsterit sooma voi tuuridele. See on vasitav. Eriti lihaturu osa. Aga tundub, et mondadel meestel on ka onne, sest yleeile oosel oli meie toa lahedal suurem tyli, milles osales teiste hulgas ka kontrollimatult karjuv naissoost isik ning mis paadis suuremat sorti eseme viskamisega aknasse (mitte meie omasse).

Belize City

Erakordselt kole, lagunenud ja rapane linn. Oma yllatuseks olen ka paari hotelli nainud. Aga ma pole suutnud valja moelda, kellele need on. Kes tahaks siin linnas vabatahtlikult oobida?

Ma ei saa ka aru, mida siin express / no-stop busside all silmas peetakse, sest ca 10 minuti jooksul peale starti oleme teinud lugematul hulgal peatusi.

Veealune maailm

Maailma suuruselt teine korallrahu on nahtud. Rida haisid, raisid, yks barrakuuda ja teise rida vaikeseid varvilisi kalu ka.

Homsest uuesti sisemaale, kuigi kuuldavasti pidi ka seal palav olema. Aga ma ootan pikisilmi tagasiminekut hispaaniakeelsesse keskkonda :)

Do you want local man?

Mehi saaks siin soovi korral igal sammul. Neist moodudes nimetatakse meid kas "sunshine", "sweetheart" voi lihtsalt "love"; lauldakse levinumaid fraase armastuslauludest voi kysitakse otse "Can I come with you?" voi pakutakse otse "Do you want local man?". Nii, et ainult vali. Kui tahad :)

Pilved paradiisisaarel

Caye Caulkeril on kaks miinust - paeval laheb palavaks ja randa tuleks soita teisele saarele. Aga kui liival vedeleda ei taha (mida mina enamasti ei taha), siis voib istuda oma hotellirodul ning nautida paarikymne meetri kaugusel olevat Kariibi merd ja valget liiva labi palmipuude. Ning lugeda Bill Brysonit. Ja syya banaane.

The land of lousy coffee

Kohalik kohv on nii vilets, et vaarib eraldo peatykki siin blogis. Mida louna poole, seda viletsamaks laheb. Mehhikos oli tavaline hea piimaga kohv. Siin on saada kas ylimoru kohv kondenspiimaga voi lahustuv kohv tavalise piimaga. Lonely Planetis soovitatud "suureparast, varskelt jahvatatud kohvi" pakkuv kohvik pakkus koike muud kui suureparast, varskelt jahvatatud kohvi. Lauda toodi kruusitais keskmisest viletsamat kohvi, topsitais kondenspiima ning mu kysimuse peale, kas neil tavalist piima on, ka purk koorepulbrit. Ausalt, ma hakkan enne hommikusooki poest labi kaima ja omale piima kaasa ostma. Seal on olemas, ma olen nainud. Aga kohvik ise oli kena - kohvi sai juua loojuva paikese soojas valguses kiikede peal.

Varskelt pressitud mahlad on head ja odavad, kuigi sellega tehakse haltuurat - mahlad segatakse veega. Ja kui ise selle peale ei tule, et keelata, siis lisatakse suhkur ka.

Jingle bells

Pisiasjad on need, mis kuskilt lahkumise raskeks teevad - igahommikune cafe con leche ja huevos con jamon meie hommikusoogikohas, Carlos, kes neid meiega koos igal hommikul soi, kollased ja magusad mangod, millega ta meid pidevalt varustas ja serveerima opetas, eile ohtul kohatud argentiinlanna Edy, kes osutus erakordselt saravaks isikuks...

Kust on mehhiklased tulnud selle peale, et kui turistid tulevad "lounasse", tahavad nad bussiga soites kodust kliimat tunda? Konditsioneerid on pohja keeratud ja veel enne kohalejoudmist saab hakata kylmetust ravima. Ysna kiirelt peale teeleasumist kohisid ca pooled inimesed bussis ning otsisid kottidest riideid selga.

Chetumal

Oleme joudnud tyypilisse piirilinna, tuttav erinevatest Hollywoodi filmidest. Pyhapaeva ohtul on peale meie liikvel veel taksojuhid ja yks paar turiste. Poed, soogikohad (mida ei ole palju) ja turg on valdavalt kinni, majad ja tanavad naevad valja mahajaetud. Yle tee kolaritest kostab "Jingle bells rock" ning ringisoites nagime yhe maja katusel plastikust jouluvana. Parfyymipood on kaunistatud parimas kitshivotmes - vaateaknal ja lae all on ohupallid, igalt poolt ripub alla saravaid pakkimispaelu.

Ohtune Chetumal haises mustuse ja roiskunud toidu jarele. Ma kinnitan, et linnast lahkuda polnud hetkekski raske. Vaatamata sellele, et me tegime seda kell pool kuus hommikul. Xurrosed on ka Barcelonas paremad :)

Lisaks muule tombab linn ligi ka koiksugu veidrikke - tutvusime LA-st parit afroameeriklasest pastoriga, kes raakis, et lennufirma kaotas ara kogu nende pagasi koos ravimite ja krediitkaartidega ning saatis Chetumali asemel Acapulcosse. Ning tema pere koos diabeetikust naise ja nelja lapsega Chetumali naaberkylla. Mees olla haaletanud Chetumali, et leida keegi, kes ostaks ta naisele insuliini ning toimetaks selle jaanous naaberkylla. Ta oli valmis selle eest oma kella panti jatma. Kuigi ta lugu lonkas mitut jalga (me ei hakanud kysima, kuidas nii vastutustundetud inimesed yldse reisida julgevad, kes krediitkaardi, telefoni jmt araantavasse pagasisse panevad), ei saanud me skeemile siiski pihta.

Lisaks tuleb ara mainida koige euroopalikumas kohvikus joodud koige kallim ja vaieldamatult koige kehvem kohv. Helena palus lisada, et ta kinnitab mu seisukohta kohvi viletsuse osas :)

Elu loomaaias

Eileohtuse seisuga oleme nainud:
* rohkelt sisalikulisi, sh. vordlemisi suuri varaane (igal pool)
* sipelgasiili (varemete juures)
* opossumit (valisukse ees puu otsas)
* oranzhi lindu mustade tiivaotstega (lendas auto eest labi)
* kollase-mustakirjut lindu (lendas auto eest labi)
* delfiine (Kariibi meres)
* la tortuga blanca´t / valget kilpkonna (Kariibi meres)
* kormoraane (saarel)
* pelikane (saarel)
* fregattlinde (saarel)
* eeslit (keset linna muruplatsil)
* rohkelt igapaevaseid loomi - kasse, koeri, hiigelprussakaid

Caribbean, baby, Caribbean

Kariibi mere rand on yks neid kohti, kus postkaardid ei valeta olukorda paremaks vaid pigem voiks need ylespildistanud fotograafidele julgustavalt olale patsutada. Meri on tyrkiissinine, liiv valge ja peen nagu Veski-Mati korgema sordi nisujahu ning randa aaristavad palmid.

Vorkkiiged on siin uhked, voimsate heegeldatud servadega ning hinnaga, mille eest Eestis saaks pool magamistoa mooblit.

Mangod on pisikesed, kollased, ylipehmed, -magusad ja -mahlased.

Tulumi maiade pyramiidide varemete vahel oli rohkem iguaane ja koiksugu muid sisalikulisi kui turiste. Vahemalt hommikul vara. Lounaks laksid turistid juhtima. Selgus ka, et mainitud roomajad on erakordselt kiired jooksjad. Ja mitte alati ei jookse nad turistist kaugemale.

Tulles tagasi soogi juurde, siis tuleb ara mainida, et lisaks puuviljadele on teiseks lemmikuks guacamole, mida nad siin lihtsalt imeliselt teevad. Mahlaseid puuvilju ma juba mainisin? :)

Ciudad de Mexico

Kuna suhelda tuleb valdavalt hispaania keeles, sest isegi lennujaama tootajad ei raagi inglise keelt, siis raskendab see aeg-ajalt meie elu. Naiteks ma voin ju tapselt teada, kuidas hispaania keeles midagi kysida, aga vastusest arusaamine on juba korgem piltaazh, sest asjaliku info peidavad nad vaga osalavalt ara rohkesonalise jutu sisse, mainides lisaks juhistele ara ka teeolud ja muu taolise olulise :) Kui veel mitu inimest on nou andmas, siis laheb eriti keeruliseks, sest koikidel on parimast ja lyhemast marsruudist oma ettekujutus.

Nagu ikka reisides anname pidevalt aru, kust me parit oleme ning mulle yllatuseks nad isegi teinekord teavad, kus Eesti on. Tana hommikul tekitasime (oigemini Helena) esimest korda "huvi" ca omaealises meesterahvas. Senini olid meile tahelepanu pooranud ca 20-25-aastased ning yle 60-aastased meesterahvad. Kutsutakse nii klubidesse kui ka kohvikutes oma lauda. Tulles tagasi hommikuse huvi juurde, oli see taistuubitud metroos, fyysiline ja kui Helenal oleks olnud liigutamisruumi, oleks ta mehele oma seisukoha samuti fyysiliselt teatavaks teinud.

Mexico City ise on hoomamatult suur. Kohale joudsime ohtul ning lennukiaknast paistis tuledemeri nii kaugele kui silm seletas. Vatikani jarel kristliku maailma jaoks teist kohta hoidvat Guadalupe Basilicat otsisime ysna suvalisest linnaosast pool tundi. Basiilika ise on voimas, kuid tundus, et just vaga paljud turistid ei olnud otsimisega seda vaeva nainud, mida meie. Yleyldse arvasime Mexico Citys, et me oleme ainsad turistid, aga siis nagime veel yhte :) Ja ohtul Torre Latinoamerica otsas ka teist - Soome tytarlast.